“Kuna ma olen teinud lihtsalt väga palju igasuguseid teoseid kaasa, siis see pakkimine kestab ilmselt viimase hetkeni, aga mingi osa on pakitud ka,” sõnas Karlson. “Lisaks pakkimisele on vaja ka osad tööd lõpetada, siin on kõike korraga vaja teha. Ma ütlen ausalt, kui ma peaksin ise mõtlema, kuidas nad sinna saada, siis ma vist küll annaksin alla, see käiks mul kindlasti üle jõu, mina ei saaks sellega hakkama,” nentis kunstnik.
Teoste transpordi muudab keeruliseks see, et esialgu tuleb need pakkida 12-meetrise rekka peale. Teosed tuleb justkui pusletükid autosse mahutada, misjärel liiguvad nad mööda kanaleid lahtiste paatide peal.
“Meil on vahepeal üks sadam, kus on sadamatöölised, kes panevad oma kraanad nende asjade külge ja tõstavad need laevade peale ja siis laevadega sõidavad nad näitusekohta. Need suured kujud tegelikult käivad pooleks ja neile on pandud sisse konksukohad. Kui sadamas kraanad neid tõstavad, siis neil on spetsiaalsed kohad, kust nad kohe saavad tõsta, et nad ei peaks mingeid rihmasid ümber panema, et kõik transport oleks loogilisem ja lihtsam,” rääkis tehnilise tiimi juht Tõnu Narro.
Korraga tuleb pakkida nii õrna keraamikat kui ka suuri raskeid betoonist skulptuure. Kuna Veneetsias on laopinda vähe, tuleb pakkida väga ökonoomselt. Omaette väljakutseid seab ka Eesti paviljoni asukoht.
“Seda projekti tehes on keerukus selles, et sellega on seotud väga palju inimesi Eestis ja Itaalias. Ja me teeme seda projekti kirikus, mis teeb selle samuti keeruliseks. Sul on palju reegleid ja ajalugu, millega sa pead arvestama,” märkis Kaasaegse Kunsti Eesti keskuse juht Maria Arusoo. “Sa pead tonnide kaupa kunsti kuidagi neid Veneetsia kanaleid mööda turvaliselt näitusepaika saama. See keerukus kindlasti pole projekti tegemises, vaid keerukus on logistiline. Selle projekti tegemist kannab selline väsimus ja rõõm, aga erutus ja suur rõõm, et mis tulema hakkab.”
Karlsoni jaoks on kogu projekt olnud väga inspireeriv. “Arvestades seda töömahtu, nii ajaliselt kui ka füüsilise ja mentaalse töö mahtu, on see pikk ja korralik maraton olnud. Praeguses hetkes ma peaks olema tühi sidrun, aga mul on enda suureks üllatuseks ikkagi veel energiat. Siin on nii palju seda positiivset energiat, mis hoiab ree peal koguaeg. Pluss see ootus, et need asjad sinna jõuavad ja ma näen neid seal – see ootusärevus on päris jõuline isegi, ma tõesti väga tahan neid seal juba näha,” rääkis kunstnik.
Eesti paviljon avatakse Veneetsias veidi rohkem kui kuu aja pärast.
