Poliitika,RSS,Soome,Uudised,,,,,,,,,

Vene välisminister ütles, et Soome president tuli tema juurde ja oli väga mures

Vene välisminister ütles, et Soome president tuli tema juurde ja oli väga mures

Vene välisminister Sergei Lavrov ütles intervjuus kohalikule meediale, et Soome president tuli New Yorgis tema juurde ja oli väga mures. „Sergei, oleme valel teel,” oli Soome president öelnud.

Järgneb intervjuu Sergei Lavroviga:

Küsimus: Kas olete märganud, kuidas Euroopa on hakanud ärevust tundma, tajudes, et jääb kõrvale globaalsest dialoogist – sealhulgas aruteludest uue, tervikliku julgeoleku põhimõtete üle? Sisuliselt pole seal enam kellegagi rääkida. Või ehk leidub keegi „vanast kaardiväest”? Näiteks seesama Alexander Stubb.


Lavrov: Muidugi, mul on (Soome presidendi Alexander) Stubbiga pikaajalised suhted veel ajast, mil ta oli välisminister. Ta põikas Moskvasse sisse Gruusia viiepäevase sõja ajal. Ta külastas Gruusiat Soome – neutraalse riigi – välisministrina ja rahuvahendajana, et olukorraga tutvuda ning mõista, mida saaks teha olukorra rahustamiseks. Tagasiteel tegi ta peatuse Moskvas. Enne läbirääkimisi jõime nelja silma all kohvi. Ta kirjeldas tollast Gruusia presidenti Mihhail Saakašvilit – kellega ta oli jõudnud vestelda – üsna roppude sõnadega. Ta ütles, et rääkis Saakašviliga – „ta on ju hullumeelne” – ning mõistis meie tegevust väga ratsionaalselt. Kõik said suurepäraselt aru, kuidas see kõik alguse sai ja kes käsu andis. Hiljem oli Stubb üks Euroopa Liidu algatatud uurimise initsiaatoreid, mis käsitles neid sündmusi. Seda juhtis Šveitsi kodanik Tagliavini. Ta tõdes, et algatajaks oli Saakašvili.

Kui me Stubbiga New Yorgis ÜRO Peaassamblee istungjärgul kohtusime, ütles ta, et midagi tuleb ette võtta. Et oleme valel teel ja see kõik viib meid sinna, kuhu meil pole vaja minna. Et hästi see ei lõpe. Vastasin talle: „Kuule, kui sul on sellised tunded, siis tee midagi tõsist. Ära piirdu vaid avaldusega, et Ukraina sureb meie eest, kaitstes seeläbi meie väärtusi.” Tsiteerisin ka Stubbi ennast, kes on korduvalt rääkinud vajadusest arvestada avaliku arvamuse teise poolega.

Olen intervjuudes korduvalt rääkinud, et tollane Saksamaa välisminister Wadephul soovis kohtumist ja luges ette ettevalmistatud teksti, milles sisaldus kõik see, mida nad iga päev räägivad: et oleme agressorid ja nii edasi. Esitasin talle ühe väga lihtsa küsimuse. Leipzigi lennujaamast leiti droon – mehitamata õhusõiduk, millel oli lõhkekeha, mis ei plahvatanud. Kolm päeva hiljem teatati meile, et nad sulgevad meie peakonsulaadi Bonnis ja Vene Maja Berliinis – mis on tõenäoliselt suurim ja populaarseim omataoline välismaal. Seal oli alati palju rahvast. Sakslased käisid seal hea meelega. Keelekursused, muusikaõhtud, raamatukogu. Drooni leidmisest oli möödas vaid mõni päev, ilma et oleks toimunud mingit kohtulikku uurimist. Keegi ei tõestanud, et tegemist oli Vene drooniga. Nad lihtsalt teatasid, et selle taga on venelased, ning saatsid välja meie diplomaadid ja sulgesid kultuurikeskuse.

Selle taustal küsisin: kas neil ei võta „Nord Streami” uurimine veidi kaua aega? Kus polnud midagi, mis oleks olnud plahvatamata, vaid need lasti lihtsalt õhku, sisuliselt sakslastele näkku sülitades, ja nad pühkisid end puhtaks. Sakslased on seda juba neli aastat uurinud, aga drooni pärast saatsid nad välja ilma mõtlemata. Wadephul vastas, et need on väidetavalt erinevad asjad. Muidugi, erinevad asjad. Üks asi on kahetsusväärne juhtum, kui droon sinna sattus, aga ei plahvatanud. Ja teine ​​asi on see, kui nad avalikult teatasid, et kahtlusalune tegutses Ukraina ametlike struktuuride täieliku nõusoleku ja juhtimise all. Ja ma küsisin: kas nad sulgevad midagi või paluvad kellelgi lahkuda?

Seetõttu ei tea ma, kes praegustest liidritest võiks olla asjalik vestluspartner. Nad loetlesid lihtsalt selle meeskonna osalised. Tegemist on „eurotroikaga” – Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa, lisaks Poola ja Itaalia ning Euroopa Ülemkogu või Euroopa Komisjoni esindajad. Krõlov kirjutas omal ajal „kvartetist”. Eks näis.

Küsimus: Kas Ukraina osas on võimalik saavutada kokkuleppeid, mis vormistatakse kirjalikult – erinevalt praegustest, mis on vaid suulised?

Lavrov: Sellised olid Anchorage’is. Aga neid ei kuulutatud kohe välja. USA presidendi eriesindaja Witkoff käis kohal nädal enne 2025. aasta augustis Anchorage’is toimunud tippkohtumist. Teda võttis vastu Venemaa president Putin. Witkoff tutvustas üksikasjalikult president Trumpi algatust. Kui me Anchorage’i jõudsime ja presidendid – mina koos presidendi nõuniku Ušakoviga ning USA välisminister Rubio koos Witkoffiga – läbirääkimislaua taha istusid, märkis Putin, et Witkoff on meie juures käinud ja ettepanekud toonud. Ta lisas, et enne seisukoha võtmist soovib ta täielikku selgust. Olles äärmiselt täpne inimene, luges ta Witkoffi toodud punktid ükshaaval ette. Seejärel vaatas ta talle otsa ja küsis: „Steven, kas ma sõnastasin selle punkti õigesti? Liigume edasi järgmise juurde.”

Venemaa president Putin luges seda kõike ja lausus fraasi, mida ta hiljem pressikonverentsil kordas. Ta andis teada, et meile on edastatud ettepanek. Nägime, et mõned selle elemendid on kompromissilaadsed, kuid kuna iga püsiv kokkulepe põhineb ühel või teisel määral kompromissidel, võtsime Ameerika ettepaneku vastu. Seejärel ilmusid tõlgendused, justkui poleks mingit tehingut või kokkulepet sõlmitud, vaid tegemist oli vaid algatusega. Kuid kui teie teete ettepaneku ja mina võtan selle vastu, siis Venemaal tähendab see, et oleme kokkuleppele jõudnud.

Seejärel tormasid eurooplased Washingtoni, haarasid president Trumpil sõna otseses mõttes kätest kinni ja hakkasid teda sellest kokkuleppest eemale tirima. Ometi – kui vaadata Trumpi avaldusi Anchorage’is ja vahetult pärast seda, siis need on väga positiivsed. Ta ütles, et oleme praktiliselt kõiges kokku leppinud, välja arvatud võib-olla ühes punktis. Hiljem see kõik kadus. Juba tänavu juunis Évianis toimunud G7 tippkohtumisel kuulutas Prantsusmaa president Macron uhkusega, et nad on Anchorage’i maha matnud ja Ameerika on nüüd taas nendega.

Kui viibisin New Yorgis, esinesin ÜRO Julgeolekunõukogus Ukraina teemalisel istungil. Toona sagenesid taas Euroopa mantrad vajadusest osaleda läbirääkimistel, esitades seejuures täiesti ultimaatumlikke nõudmisi. ÜRO Julgeolekunõukogu istungil näidati näpuga meie riigi suunas ja öeldi: „Vaadake, Venemaa ei taha, kuid meie oleme kohustatud seda tegema, sest tegemist on meie kontinendi ja meie julgeolekuga.” Esitasin neile lihtsalt kuiva statistikat. Euroopal on alates 2014. aasta veebruarist olnud korduvalt võimalus täita vahendaja rolli – alustades hetkest, mil Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola tegutsesid tagajatena kokkulepete puhul, mis sõlmiti tollase Ukraina presidendi Janukovõtši ja opositsiooni vahel. Muide, üheks tagajaks Poola poolt oli praegune välisminister Sikorski, kes viibis samuti Abu Dhabis toimunud rahvusvahelisel foorumil, kus ka mina sõna võtsin. Tuletasin seda siis meelde ja ütlesin: „Siin on üks tagajatest.” Järgmisel hommikul pärast kõnealuse kokkuleppe sõlmimist viidi läbi riigipööre. Tollasele presidendile Janukovõtšile – kes oli üks kokkuleppe osapooli – kuulutati välja jaht.

See oli esimene samm. Ja kui me hakkasime neile häbi tegema, küsides: „Kuidas siis nii? Te ju nõustusite! Te palusite meil mitte sekkuda, et Janukovõtš seda kokkulepet toetaks.” Obama helistas isegi president Putinile. „Kutsuge korrale need, kes teie nimel selliseid tegusid teevad ja teie allkirja peale sülitavad!” – seepeale teatas kogu Euroopa, sealhulgas need, kes olid selle nimel alla kirjutanud, otsekohe: „Noh, te ju mõistate – vahel võtab demokraatia ootamatuid pöördeid.”

Aasta hiljem sõlmiti Minski kokkulepped, mille puhul andsid Saksamaa ja Prantsusmaa kõrgeimal tasemel vastavad garantiid. ÜRO Julgeolekunõukogu kiitis need heaks. Me teame, mis neist sai: kolm allakirjutanut – Saksamaa kantsler Merkel, Prantsusmaa president Hollande ja Ukraina president Porošenko – teatasid (erinevalt Venemaa presidendist Putinist), et nad ei kavatsenudki midagi täita; eesmärk oli vaid aega võita, et Ukrainat relvadega varustada.

Kolmas kord (olen seda täna juba meenutanud) oli 2019. aastal. Toona kutsus Prantsusmaa president Macron kokku Zelenski – kes oli samal aastal valitud rahu sõlmimise loosungite all –, Saksamaa kantsleri Merkeli ja Venemaa presidendi Putini. See „Normandia nelik” võttis vastu dokumendi, milles kinnitati vajadust viia ellu Minski kokkulepped, sealhulgas kajastada Donbassi eristaatust Ukraina põhiseaduses. Me kõik teame, kuidas see lõppes.

2022. aasta aprill – toonane peaminister Johnson keelas Suurbritannia nimel allkirjastamast dokumenti, mille ukrainlased ise olid välja pakkunud ja millel olid juba nimed all. Ning ärgem unustagem Anchorage’i, mille eurooplased samuti jalge alla tallasid. Seega on neil ette näidata „hea” teenistusleht.

Küsimus: Kas Venemaa ja USA vaheline dialoog ärritajate kõrvaldamise teemal jätkub?

Lavrov: See kulgeb vaevaliselt. See edeneb raskustega, hoolimata sellest, et iga kord, kui kohtun USA välisministri Rubioga (kohtusime New Yorgis ÜRO Peaassamblee 81. istungjärgu kõrgetasemelise nädala ajal ja seejärel Atlantas G20 välisministrite kohtumisel), tuletan talle seda meelde. Mõlemad pooled on sellest huvitatud: saatkondade normaalne toimimine; võimalus reisida riigis ringi mitte vaid 25 miili raadiuses keskusest, vaid kuidagi tsiviliseeritumalt; otselennud; diplomaatilise vara tagastamine – vara, mis konfiskeeriti veel Obama ajal (ta korraldas sellise „ukse pauguga kinni löömise” kaks nädalat enne Valgest Majast lahkumist). Aga ei.

On vaatlejaid, kes vastupidi lausa ülistavad USA presidendi Trumpi administratsiooni. Nad on tavalised inimesed selles mõttes, et nad suhtlevad kõigiga – nii meie kui ka Iraaniga. Kord nad sõdivad Iraaniga, kord peavad läbirääkimisi. Meiega nad õnneks ei sõdi – ja kõik mõistavad, et see on võimatu. Kuid vastuolusid on kuhjaga. Juba Trumpi ajal kehtestati uued sanktsioonid ettevõtete „Lukoil” ja „Rosneft” vastu. Nad laiendavad kõiki Bideni sanktsioone, ehkki USA president Trumpi sõnul on see Bideni, mitte tema sõda.

Ameeriklased teatasid uhkusega, et Venezuela nafta on nüüd nende, mitte Hiina ega Venemaa kontrolli all. Kuigi tegelikult ei kontrollinud me seal midagi, nagu ei kontrollinud ka hiinlased, olime siiski partnerid. Nad tõrjuvad meid sealt välja – nad tõrjuvad meid välja kõigilt energiaturgudelt. Heaks on kiidetud maailma energiaturgudel domineerimise doktriin, mida nüüd ka ellu viiakse. Ettevõtet „Naftna Industrija Srbije”, mille suurim aktsionär on „Gazprom Neft”, reformitakse. Ka sealt surutakse meid välja. Seetõttu pole mõtet rääkida sellest, kui julge sammu Washington astus, tühistades sanktsioonid Venemaa diislikütuse tarnetele.

Ameeriklased ise vastasid – kui demokraadid hakkasid pärima, miks nad sanktsioonid tühistasid –, et tegelikult ei ole tegemist sanktsioonide tühistamisega, kõik need jäid kehtima, vaid seda tehti vaid selleks, et turgu paariks päevaks rahustada. Asjadele tuleb vaadata kainelt. Ameeriklastega tuleb rääkida. Kuid kui seda teha, suu vaimustusest pärani, ei teeni see meie huve. Ameeriklased sellist käitumist ei austa.

Seega ei muutu maailm meie jaoks lihtsamaks. Pidage meeles: meil on kaks liitlast – armee ja laevastik, ning nüüd lisaks veel õhu- ja kosmoseväed ning tuumajõud.

Loe allikast edasi