
E-hääletamise algusaastatel said valimisnimekirja esinumbrid paberhääletajatelt suurema osa häältest kui e-hääletajatelt. Paarikümne aastaga on see erinevus kadunud. Teadlaste hinnangul võib erinevuse kadumist selgitada e-valijaskonna muutumine.
E-hääletades on meil aega kandidaatide nimekirjas rahulikult ringi vaadata, samas kui valimisjaoskonna kabiinis kipume tegema kiirema valiku. Värskest uuringust selgub, et kuigi e-valimiste algusaastatel aitas see nimekirjas allpool olevatel kandidaatidel rohkem hääli koguda, on tänaseks see eelis kadunud.
Tartu Ülikooli ja Lääne-Virginia Ülikooli teadlased analüüsisid Eesti parlamendivalimiste andmeid aastatest 1992 kuni 2023. Nad võrdlesid peaaegu kümne tuhande kandidaadi paber- ja e-häälte osakaalu, et näha, kuidas hääletusviis valikut mõjutab.
Valimisnimekirja esimene number võtab alati koore, kogudes tavaliselt 40 kuni 50 protsenti erakonna häältest ringkonnas. E-valimiste alguses, näiteks 2007. aastal, oli esinumbri edumaa paberhääletajate seas veidi üle kahe protsendipunkti suurem kui e-hääletajate hulgas. Nimekirjas teisel kohal olev kandidaat sai toona aga e-hääletajatelt napilt suurema toetuse. Aastaks 2023 oli see vahe aga sisuliselt kadunud
Põhjus peitub ilmselt selles, kes ja kuidas e-hääletab. Paberhääletaja teeb otsuse jaoskonnas, kus aega on vähem ja valiku langetamisel tugineb ta sageli nimekirja esimesele nimele. E-hääletajad saavad aga kodus või tööl kandidaatide kohta rahulikult taustainfot otsida.
Teadlaste sõnul olid esimesed e-valijad ka keskmisest haritumad ja poliitikast enam huvitatud. Kui inimesed aga e-hääletamisega harjusid ja näiteks arvutist 2023. aastal juba üle poole kõigist häältest teele panid, muutusid e-valijad läbilõikeks kogu ühiskonnast ning algusaastate erinevus paberhääletajatega kadus.
Teadlased kirjutavad tulemustest kogumikus Lecture Notes in Computer Science.