
Tallinna Tehnikaülikooli professor Mart Landsberg tõi näiteks kaks Eestis kavandatavat andmekeskust, millest üks asub Tallinna lähedal Hüürus ja teine Ristil. Mõlema võimsuseks on kavandatud ligikaudu 200 megavatti.
Võrdluseks oli Eesti elektritarbimise maksimaalne koormus tänavusel talvisel tipptunnil umbes 1700 megavatti. Seega moodustaks üks 200-megavatise võimsusega andmekeskus sellest üle kümne protsendi. Kui vaadata aga aastast energiatarbimist, võiks selline andmekeskus tarbida ligikaudu 1,3–1,6 teravatt-tundi elektrit. See moodustaks Eesti aastasest elektritarbimisest juba umbes 20–25 protsenti.
“Tähtis ei ole energia puhul see, kust see tuleb või mis hinnaga on, vaid tähtis on see, kui palju me oskame selle energiaga lisandväärtust luua,” ütles Landsberg.
Tema sõnul ei pruugi isegi odav ja puhas energia ühiskonnale suurt kasu tuua, kui seda kasutatakse madala lisandväärtusega tegevusteks. Ka kallim energia võib olla ühiskonna seisukohast mõistlik, kui selle abil luuakse piisavalt rikkust ja inimeste sissetulekud kasvavad.
Landsbergi sõnul on andmekeskused elektrisüsteemi jaoks teistsugused tarbijad kui paljud praegused ettevõtted ja kodumajapidamised. Nende elektritarbimine ei sõltu nii palju sellest, kas väljas on parasjagu soe või külm. Seetõttu võivad need olla elektrisüsteemile tänuväärsed tarbijad, sest nende tarbimine on stabiilsem.
Samas tuleb arvestada, et elektrisüsteemi kuludest üha suurema osa moodustavad püsikulud, samal ajal kui energia enda hind, näiteks börsihind, moodustab järjest väiksema osa kogukuludest. “Energia väga palju enam ei maksa, aga see võimsus või energiasaadavus on kullahinnaga,” selgitas Landsberg.
Probleem tekib tema sõnul sellest, et Eestis kasvab era- ja äritarbijate elektritarbimine, kuid tööstustarbijate energiatarve väheneb. See tähendab, et püsikulude jagamisel osalevaid tarbijaid jääb vähemaks ning üha suurem osa kuludest võib kanduda era- ja äritarbijatele.
Seetõttu ei saa tema hinnangul andmekeskuste mõju Eesti elektritarbijate kuludele hinnata üheselt positiivseks või negatiivseks. Vaadata tuleb kogu energiavarustuse maksumust ning lõpuks ka seda, millist majanduslikku kasu andmekeskused ühiskonnale annavad.
Olulised on nii loodavad töökohad ja maksutulu kui ka see, kui palju tarbivad andmekeskused Eestis toodetud kaupu ja teenuseid. Landsberg tõi näiteks kohaliku tööstuse, kellele võiks andmekeskuste lisandumine anda uusi võimalusi. Kohalike andmekeskuste olemasolu võiks tema hinnangul olla kasulik ka tootearendusele, mis võimaldab seda kiiremini teha ja luua ettevõtetele konkurentsieelise.
Andmekeskuste liitumistaotlused ületavad Eesti praeguse tarbimise
Küsimusele, kas Eesti elektrisüsteem on valmis mitme suure andmekeskuse lisandumiseks, vastas Landsberg, et kõik sõltub sellest, kui kiiresti ja millises mahus need projektid ellu viiakse. Ta viitas Eleringi andmetele, mille järgi on Eesti praeguse tiputarbimise suurusjärk 1700 megavatti, samal ajal kui andmekeskuste ja teiste suurte tarbijate liitumistaotlusi on esitatud ligikaudu 3000 megavati ulatuses.
Kui kõik need soovid korraga realiseeruksid, oleks tegemist väga suure muutusega, mida ei oleks võimalik praeguses elektrisüsteemis kohe ära mahutada. Samas ei tähenda liitumistaotlused automaatselt seda, et kõik projektid ka ellu viiakse. Landsberg tõi võrdluseks Soome, kus võimalikke huvilisi on tema sõnul märksa rohkem kui sõlmitud liitumislepinguid.
Lisaks ei valmi andmekeskused tavaliselt ühe korraga, vaid neid ehitatakse moodulitena. Kõigepealt valmib üks osa, seejärel järgmine. Seetõttu peaks ka elektrisüsteemi arendamine ja regulatiivne keskkond nende projektide arenguga kaasas käima. Landsbergi hinnangul on oluline, et andmekeskuste rajamiseks vajalikud elektrivõrgu investeeringud ei jääks ainult teiste elektritarbijate kanda, vaid et andmekeskused osaleksid nende kulude katmises suuremas osas.
Andmekeskuste rajamisega peaks kaasnema uus elektritootmine
Üks suuremaid küsimusi on Landsbergi sõnul see, kuidas vältida olukorda, kus uute andmekeskuste lisandumine kasvatab elektri börsihinda, sest turule tuleb juurde suur tarbija, kes hakkab olemasoleva elektritootmise pärast konkureerima. Seda mõju oleks võimalik vähendada, kui andmekeskuste arendajatele seataks kohustus tagada koos projektiga ka täiendav elektritootmisvõimsus. See võib tähendada oma elektrijaama rajamist või pikaajaliste lepingute sõlmimist, millega tagatakse uue tootmisvõimsuse lisandumine.
Landsberg tõi näiteks Soome parlamendis arutusel oleva regulatiivse muudatuse, mille järgi peaksid andmekeskused koos elektrivõrguga liitumisega tagama ka pikaajaliselt täiendava elektritootmisvõimsuse. “Kui seda targalt teha, siis kindlasti võiksid andmekeskused anda tõuke uute elektrijaamade rajamisele,” vastas ta. Tema sõnul ei saa loota ainult sellele, et turumehhanismid reageerivad uue tarbija lisandumisele ja toovad automaatselt kaasa uued investeeringud elektritootmisse. Vajalikud mehhanismid tuleb juba ette läbi mõelda.
Ühe võimalusena nimetas ta Ristile kavandatava andmekeskuse lahendust, kus vaadatakse projekti koos päikese- ja tuuleelektrijaama ning akusalvestiga. Samuti võivad kõne alla tulla otselepingud ja muud täiendavad kohustused.
Landsbergi hinnangul peab eesmärk olema see, et andmekeskuste lisandumisega ei kaotaks praegused elektritarbijad, vaid võidaksid sellest. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et andmekeskuste ja elektrijaamade investeeringute iseloom on erinev. Elektrijaamad on pikaajalised investeeringud: tuuleelektrijaamade eluiga on ligikaudu 20 aastat ja tuumaelektrijaamadel umbes 60 aastat.
Andmekeskuste puhul on investeeringute eluiga aga lühem, sest seal kasutatavad arvutid vajavad suhteliselt sagedast väljavahetamist. Landsbergi hinnangul võib arvutite keskmine eluiga olla kuni viis aastat või veidi rohkem.
See tähendab, et kui energiakulud mingil põhjusel suurenevad, võib andmekeskusel olla suhteliselt lihtne otsustada oma tegevus mujale viia. Kui aga andmekeskuse rajamisega kaasneb investeering energiatootmisse või -taristusse, jääb sellest Eestisse pikaajaline väärtus ka juhul, kui andmekeskus ise peaks tulevikus lahkuma.
Andmekeskused vajavad pidevat elektrivarustust, mistõttu ei saa nende tööd siduda otseselt tuule- ja päikeseenergia muutliku tootmisega. Landsbergi sõnul on üks lahendus akusalvestus, mille abil saab tuule- ja päikeseenergiat salvestada ning kasutada hiljem, kui andmekeskused seda vajavad. Akud aitavad katta kõikumisi päeva sees ja päevade vahel.
Lahendamata küsimuseks jääb aga hooajaline kõikumine. Talvel paistab Eestis päikest vähe ning küsimus on selles, kuidas suvel toodetud päikeseenergiat talveks salvestada. “Praegu ei ole paremat lahendust kui see, et meil on fossiilkütustel töötavad elektrijaamad, näiteks gaasielektrijaamad, millega on võimalik talvisel tipptunnil puudujääv osa ära katta,” ütles Landsberg.
Pikemas perspektiivis näeb ta olulist rolli ka vesinikul, selle tootmisel ning vesinikust uuesti elektri tootmisel. Eesti võimalustena tõi Landsberg esile head tuuleolud avamerel ja suhteliselt jaheda kliima, mis loob andmekeskustele soodsad jahutustingimused. Kui sellele lisada vesinikutehnoloogia, võiks nende tegurite kombinatsioonist kujuneda üks Eesti tulevasi kasvumootoreid.
Jääksoojuse kasutamine sõltub sobiva tarbija olemasolust
Andmekeskuste puhul on võimalik kasutada ka nende töö käigus tekkivat jääksoojust. Landsbergi sõnul sõltub selle rakendamine aga eelkõige sellest, kas läheduses on piisavalt suur soojatarbija.
Ta võrdles kahte Eestis kavandatavat projekti: Hüürus asuvat andmekeskust ja Ristile kavandatavat keskust. Tallinna läheduse tõttu on Hüürus tõenäoliselt lihtsam leida suurt soojatarbijat. Samas tähendab jääksoojuse kasutamine arendajale täiendavaid investeeringuid, riske ja ajakulu. See võib muuta projekti kallimaks ning pikendada selle valmimist.
Seetõttu tekib arendajal küsimus, kas soojuse müügist saadav võimalik tulu kaalub üles täiendavad investeeringud ja riskid. Landsbergi sõnul võib ühiskonna seisukohast olla jääksoojuse kasutamine igati mõistlik, kuid see, mis on optimaalne ühiskonnale, ei pruugi olla seda arendajale. Siin saab tema hinnangul kaasa aidata riik, kujundades regulatiivse keskkonna nii, et lahendus oleks lõppkokkuvõttes tarbijale võimalikult soodne.
Eesti peab oskama elektriajastu võimalusi ära kasutada
Landsberg tõi laiemas plaanis esile, et maailmas on alanud elektriajastu. Rahvusvaheline Energiaagentuur on tema sõnul juhtinud tähelepanu sellele, et energiatarbimine liigub üha enam elektri kasutamise suunas. Järgnevatel aastakümnetel muutuvad võtmetähtsusega tehnoloogiateks kõik lahendused, mis põhinevad elektril või on sellega seotud.
Eesti ülesanne on tema hinnangul mõelda, kuidas käimasolevast muutusest võimalikult palju majanduslikku kasu saada. Kui riik ei lähe arenguga kaasa, võib see jääda kaotajate poolele. Kui aga suudetakse uusi võimalusi targalt kasutada, on võimalik kasvatada nii riigi kui ka ühiskonna jõukust.
Landsberg võrdles praegust tehnoloogilist arengut tööstusrevolutsiooniga. Kui esimese tööstusrevolutsiooni keskmes oli füüsilise töö andmine masinatele, siis praegu käimasoleva järgmise tööstusrevolutsiooni eesmärk on anda masinatele üle mõtlemistöö. “Meie enda küsimus on, kas me tahame selles revolutsioonis olla võitjate või kaotajate poole peal. Energia on selleks loodud, et inimese eest töö ära teha,” võttis Landsberg teema kokku.