Aastaid oodatud kliimaseaduse eelnõu on jõudnud parlamendi lauale, kuid selle sisu ei rahulda ei tööstust ega keskkonnakaitsjaid. Eestimaa Looduse Fondi kliimapoliitika ekspert Maia-Liisa Anton ning Turbaliidu juhatuse liige Allar Peek on ühel meelel, et eelnõu on ebaselge ega põhine teadusel.
Antoni sõnul on eelnõu eesmärgid olnud algusest peale liiga lahjad ega vasta Eesti rahvusvahelistele kohustustele, nagu Pariisi kliimalepe ja ÜRO kliimakonventsioon.
“Kõige jaburam on see, et 2030. aasta eesmärk on meil juba saavutatud ja 2035. aasta eesmärgi saavutame me ilma ühegi liha lisategevuseta. Mis mõte on sellisel seadusel?”
Suureks probleemiks peab Anton sektorite eesmärkide viimist “teekaartidesse”. Kuna teekaardid ei ole Eesti õigusruumis siduvad dokumendid, ignoreeritakse sellega Antoni hinnangul otseselt riigikohtu otsust.
“Meil on riigikohtu otsus, mis selgelt ütleb, et tuleb seadusesse panna siduvad valdkondlikud eesmärgid ehk et praegu meil ongi olukord, kus mitte ainult keskkonnakaitsjate seisukohti pole ignoreeritud, aga ignoreeritakse ka riigikohust,” rääkis Anton.
Keskkonnakaitsjate vaates on poliitikutel saanud otsustusjulgus otsa. Pikaajaliste ja avalike huvide asemel on Antoni hinnangul mugavam järele anda ettevõtluse lühiajalistele huvidele. Samas rõhutas Anton, et teaduspõhiste otsuste edasilükkamine läheb majandusele lõpuks maksma palju rohkem.
“Ettevõtted tulevad väga jõuliselt oma huvisid esindama ja poliitikutel ei ole väga mugav langetada otsuseid, mis on avalikes huvides, mis on tegelikult ka majanduse pikaealistes huvides. Lühiajalised ettevõtluse huvid jäävad domineerima,” lausus Anton.
Peek: valed metoodikad ja näiline kaasamine
Peek, kes esindas turbatööstust, nimetab kliimaseadust “monstrumiks”, millega on aastaid võideldud. Tema peamine etteheide puudutab valesid metoodikaid ja majandusmõjude ebapiisavat hindamist.
Peegi sõnul ei ole lähenetud teaduspõhiselt ja sektoreid piiratakse valesti. Ta tõi näiteks turba, mida eelnõus käsitletakse endiselt küttematerjalina, kuigi tänapäeval kasutatakse seda valdavalt aianduses. Peek lisas, et piiranguid kavandatakse subjektiivsetel kaalutlustel, teadmata valdkondade tegelikku süsiniku jalajälge.
“Küsimus on ju selles, et me ei saa teha piiranguid nii sektoritele, inimestele, asjadele, kui me ei tea, mis on nende tegelik jalajälg, mida nad tekitavad. Hindame midagi subjektiivsetel kaalutlustel ja vaadetel, aga meil ei ole ju tegelikku ülevaadet,” lausus Peek.
Kuigi kaasamisvoore tehti, peab Peek neid puhtalt vormiliseks.
“Tehti näilisi kaasamisvoore ja kutsuti sinna kokku seotud osapooli. Paluti neilt tagasisidet, aga arvestati siis nii palju, et öeldi aitäh, et juhtisid tähelepanu komaveale. Sisulist ettepanekut ei võetud ühegi poole sisenditest,” lausus Peek.
Peek näeb seaduses pigem Reformierakonna valimislubaduse formaalset täitmist ja poliitikutele loodud mugavat lahendust.
“Tundub, et see on nagu safe exit poliitikutele, et me võtame midagi vastu, mis otselt ei seo, ei kohusta, ei luba, aga samas ei anna ka mingit kindlust, ei reguleeri midagi. Aga meil on seadus vastu võetud, me saame seda järgmisel valimistel kasutada, näed, lubasime, et tegime ära,” rääkis Peek.
Null kindlustunnet tuleviku ees
Kuigi osapoolte ootused seadusele olid erinevad, ühendab neid lõpptulemuse puhul üks suur probleem – seadus ei paku tulevikuks mitte mingisugust kindlust. Ettevõtjad ei tea eelnõu ebaselguse tõttu, mida nad saavad Eestis 15 aasta pärast teha. Samal ajal ei anna seadus kindlust ka loodusele ega ühiskonnale kliimamuutustega toimetulekuks.
“See seadus selles mõttes tänases plaanis tuleks ta kirjutada korstnasse, maha kanda, alustada seda seadust uuesti põhinedes teadusele,” lausus Peek. “Meie vaatas ei tee see seadus sellisel kujul mitte midagi looduse ja kaitseks ja tegelikult ka inimeste kaitseks paremaks,” lisas Anton.
