Eestis on sündimusteema väga ägedaks läinud ja suuresti maailmavaatelisel alusel. Konservatiivid rõhuvad sellele, et eesti lapsi ja seega eesti rahvust jääb üha vähemaks ja midagi tuleb ette võtta, liberaalid ja vasakpoolsed aga räägivad naiste õigusest karjäärile ja lastetusele ning homoseksualismist ja soovahetusest.
Muidugi on lastest hoidumine koos keskendumisega karjäärile ja jõukale elule nii naiste kui meeste oma valik. Kedagi ei saa sundida ei pereelu elama ega lapsi saama. Kuna naised on siiski sünnitajad, siis sõltub neist rohkem ja nad on sündimusprobleemi keskmes.
Aga kogu problemaatikal on veel teisigi alahoovusi.
Eestis rajatakse ilmselgelt feministlikku ühiskonda, nagu on Kanadas ja Rootsis – seda on näha sellest, kuidas ergutatakse igasugust naiste esilekerkimist ja -kergitamist. Paraku oli sellise ühiskonna ehitamine võimalik läänelikus heaoluühiskonnas, mis kipub nüüd erinevate kriiside kaudu kaduma. Muuhulgas ei soodusta heaoluühiskonda ka Euroopas endiselt populaarne kliimavõitlus, mis “nügib” tarbimise piiramisele.
Aga ikkagi, feministlik ühiskond ja lastetu karjääri mudel. Esiteks tasuks karjäärile keskenduvatel naistel endale selgeks teha, et tippkarjääri teevad neist vaid vähesed – kõik ei mahu marjamaale, suurem osa peab jääma karjamaale. Paljude karjääri tipuks saab olla näiteks vahetusvanem, paremal juhul osakonnajuhataja. Firmade juhatustesse pääsevad vähesed naised, enamik rügab kogu elu kassas või kontoriametnikuna.
Teiseks, karjäär eeldab võitlust edutamise nimel ja empaatiaga seal midagi ära ei tee, igaüks peab ise enda eest võitlema ja pidevalt ennast tõestama. See tähendabki karjäärinaistele pidevat võitlust ja ilmselt ka omajagu teistest üle sõitmist ehk “bitšimist”. Võistelda tuleb endasugustega – kui Kaja Kallas More kandideeris oma praegusele eurokohale, oli sinna pürgimas terve rida Euroopa naispoliitikuid. Karjäärinaise elu tähendabki pidevat enesetõestamist ja feministlikus ühiskonnas just teiste naise ees. Ja ei maksa unustada, et peale tulevad üha nooremad, kenamad ja feminismi levikut arvestades ka kiskjalikumad naised.
Oluline teema on üksindus. Noored karjäärinaised ei mõtle tulevikule. Kui nad jätavad lapsed oma elust välja, siis vanemas eas ei tule keegi ka külla – ei lapsed ega lapselapsed. Paljud feministlikud naised loobuvad ka heterosuhtest, eriti kui nad näevad oma ebaedus põhjust “toksilises maskuliinsuses”. Seega pole ka kaaslast, sõbrannad on endaealised ja samade probleemidega – üksindus vanemas eas on päris reaalne ja see ei ole hea tunne.
Paljud loodavad ennast karjääriredelil nii üles töötada, et vanaduses on muretu elu ka üksinduses, aga see on petlik – üks suurem ühiskondlik kriis või muutus (sotsialismi loomine nagu liberaalses Läänes, ka rohepööre) võib jõukuse hetkega nulli viia. Ja päris kindlasti ei teeni enamik naisi piisavalt palju, et kindlustada oma elu vanaduses säästudega (mis samuti võivad kaduda). Pensionide kohta räägitakse juba praegu, et tänased keskealised seda ei näe.
Siit koorub välja feministlike karjäärinaiste sünge tulevik: üksindus, sõbrannade lahkumine, võimalik vaesus, pihla- või südamekodu “eriteenustega”. Isegi kui on oma maja ja arve, vajab üksik vana naine hooldusteenust. Ei kujuta ette nende naiste elu, kes praegu võitlevad marksistlikke võitlusi, abordiõiguse, kliima, pagulaste, puurikanade ja palju muu taolise eest – pikad aastad barrikaadidel ja siis vananeva amatsooni troostitu elu. Kaja Kallase, Kersti Kaljulaidi, Kadri Simsoni ja teiste kõrgeid europensione saab tulevikus ehk 0,001% naistest, enamikus saab hall vanade naiste mass.
Sama kehtib ka meeste kohta, kes lapsi ja peret ei taha, aga nemad joovad ennast ilmselt lihtsalt surnuks.
Laste saamine on tegelikult rõõm, kuigi nende kasvatamine sunnib paljust loobuma – aga seda teevad ka linnuema ja rebasemamma, et järeltulijad üles kasvatada. Lapsed on rõõm, aga nad on alati olnud teretulnud ka seetõttu, et siis on vanaduses kellele toetuda.
Liberaalne-vasakpoolne Lääs loob aga üksildaste vananejate ühiskonda, mis võib tulla päris kafkalik. Nii naistel kui meestel on viimane aeg
•
•
More järele mõelda ajale, mil te pole enam ilus ja krapsakas.
Jüri Kukk, toimetaja
kolme lapse isa
