Eesti Kunstnike Liit kaotas telefonipettuse tulemusel 700 000 eurot – raha, mis oli ette nähtud kunstnikupalkadeks ja loometoetusteks. Juhtum on tüüpiline: naisraamatupidaja kaudu tehti kahtlasi tehinguid, järelevalve ebaõnnestus täielikult. President Maarin Ektermann (naiskunstiteadlane) ja asepresident Tüüne-Kristin Vaikla (naissisearhitekt) ei astu tagasi. Geniaalne naisjuhtimine jätkub. Ilmselt pole kogu raha veel tuulde lennanud.
Naisnapoleonid räägivad „lühikesest, keskmisest ja pikkast plaanist“ ning lubavad sisejuurdlust, mis väidetavalt aga mitte usutavalt „vaatab ka juhtimisküsimusi“. Pikk plaan kõlab kuidagi tuttavalt, eks ole? Naiskunstnike totaalne nurjumine väärib analüüsi just vasakpoolsete ja feministlike ringkondade poolt aastakümneid ülistatud „naisjuhtide“ petuskeemi valguses.
Feministlik narratiiv vs tegelikkus
Eesti kunstiväli on viimased 15–20 aastat olnud tugevalt feministliku ja progressiivse ideoloogia mõjutusalas. Naisi on esile tõstetud juhtide, kuraatorite ja institutsioonide eesotsas (EKKM, Kulka, Kumu näitustepoliitika, mitmed galeriid ja residentuurid). Narratiiv on olnud järjekindel: naised toovad kaasa rohkem hoolivust, vähem riski, eriti moraalse eetika, vähem hierarhiat ja „mürgist maskuliinsust“. Seda on toetatud nii kultuuriajakirjanduses, KULKA toetustes kui ka Euroopa rahastusliinides.
Nüüd on tulemus käes, kunst on rüvetatud ja kunstnike kontor paljaks varastatud. EKL on selle värdjaliku maailma tuumikorganisatsioon. Praegune juhatus on puhtalt naissoost ja tugevalt seotud kunstiinstitutsionaalse vasakliberaalse võrgustikuga. Tulemus: organisatsioon, mille ülesanne on esindada ja kaitsta kunstnikke, kaotas 700 000 eurot lihtsakolelise pettuse läbi.
Kohutavad süsteemsed vead
Pädevuse puudumine. Juhatus koosneb kahest kunstivaldkonna inimesest. Põhikirja järgi peaks juhatus olema kolmeliikmeline, kus kolmas liige peab olema majandus-, finants- või õigusekspert. Seda nõuet on ignoreeritud juba kahes koosseisus.
See on klassikaline identiteedipoliitika tagajärg: olulisem on, et „õiged inimesed“ (sooline ja maailmavaateline sobivus) juhivad, kui et keegi oskaks rahaasju hallata. Kunstiline küündimatusd ei taga automaatselt anministratiivseid andeid.
Vastutuse vältimine
Mittetulundusühingute seadus ja EKL-i oma põhikiri panevad juhatusele otsese vastutuse varalise kahju eest. Kuigi otsene „ohver“ oli raamatupidaja, on juhatus see, kes peab tagama sisemised kontrollimehhanismid, volituste piirid ja riskijuhtimise.
Selle asemel, et kohe vastutust võtta ja tagasi astuda, räägitakse „plaanidest“ ja sellest, et volikogu „võib-olla“ kutsub nad tagasi, kui uurimine midagi leiab. See on tüüpiline institutsionaalne enesekaitse. Uurimatagi on selge, et tänu feministide erilisele andelaadile on raha tuuri pandud.
Ideoloogiline pimedus. Kunstiväli, mis pidevalt jutlustab „struktuurse ebavõrdsuse“, „hoolivuse majanduse“ ja „institutsionaalse kriitika“ teemasid, ei suutnud elementaarselt omaenda rahaasju kaitsta. See näitab, et ka ideoloogiline puhtus ei asenda professionaalsust. Naisjuhtimise õppetunnid on õige valusad.
Mida feminismi katastroof meile õpetab
See skandaal on konkreetne vastuväide vasakpoolsele väitele, et sooline kvoodistamine ja „naiselik juhtimisstiil“ annavad paremaid tulemusi. Vale. Tegelikkuses on juhtimine eelkõige pädevuse, vastutuse ja süsteemide küsimus, mitte bioloogilise soo või ideoloogilise signaali küsimus. Õrnema soo halvimad esindajad tõid kaasa ilge jama.
Konservatiivne seisukoht on siin lihtne: organisatsioonid, mis haldavad avalikku raha või liikmete raha, peavad olema professionaalsed, mitte ideoloogilised klubid. Kunstnike Liidu puhul on tegemist mitte ainult raha kaotusega, vaid usalduse kaotusega terve sektori vastu. Kui „naisjuhtide“ ülistamine viib selliste tulemusteni, siis tasub see narratiiv lõplikult maha kanda. EKL ja ERR tuleb laiali saata.
Pädevus ei ole sooline. Vastutus ei ole ideoloogiline. Need on konkreetsed oskused ja iseloomuomadused, mida ei asenda ei sooline kvoot ega progressiivsete nutunaiste retoorika. Kunstnike Liidu juhtum on selle reegli järjekordne kurb kinnitus. Käesolev ei ole kaugeltki ainus ega kõige suurem naisjuhtide korraldatud katastroof.
Vasakliberaalne ja globaalne laamendamine
Euroliit ees, kunstnike liit taga. Angela Merkel avas 2015. aastal Euroopa uksed massiimmigratsioonile, jättes tagajärjed lahendada järgmistele põlvkondadele. Ursula von der Leyen on muutnud Euroopa Liidu rohelise ideoloogia ja tehnokraatliku tsentraliseerimise tallermaaks – energiahinnad, majanduslik enesetapp, koroonatürannia ja praegune sõjamasin. Kaja Kallas More kehastas Eestis sama liberaalset, globaalselt orienteeritud ja traditsioonivastast joont: riiklikud prioriteedid jäid tahaplaanile, majanduslik realism asendus ideoloogiliste luuludega.
Kõiki neid naisi ühendab üks asi: nad said vasakliberaalse ja feministliku narratiivi toel erilise puutumatuse. Kriitikat peeti automaatselt „seksistlikuks“. Tulemus on nähtav – Euroopa on nõrgem, vaesem ja killustunum kui 20 aastat tagasi.
Kunsti sihipärane laostamine
Täpselt sama mehhanism töötab kultuuris. Feminism kitsamalt ja kriitiline teooria laiemalt on kunsti taandanud propagandaks ja ideoloogiliseks tööriistaks. Kunst ei pea enam olema ilus, oskuslik, tõene ega ülendav. See peab „dekonstrueerima“, „vaidlustama norme“, „tõstma esile marginaliseerituid“, „kritiseerima patriarhaati“, „rääkima kliimast, soolisusest, migratsioonist ja kapitalismist“.
Tulemuseks on esteetiline kollaps – suur osa kaasaegsest kunstist on inetu, mõttetu või lihtsalt lapsik. Nagu ka sisuline kollaps – kunst on muutunud visuaalseks sotsiaalmeedia-aktivismiks. Rahaline tsensuur – riigi ja Euroopa Liidu raha voolab eelkõige sinna, mis sobib valitseva ideoloogiaga. Traditsioonilist, figuratiivset, rahvuslikku või lihtsalt ilusat kunsti peetakse „vanamoodsaks“ või „ohtlikuks“.
Eesti Kunstnike Liit on selle protsessi suurepärane näide. Organisatsioon, mida juhtisid viimased aastad just sellest ideoloogilisest mullist pärit naised (üldsusele samahästi kui tundmatud ja ilma vähimagi autoriteedita Ektermann ja Vaikla), ei suutnud isegi oma rahaasju hallata. 700 000 eurot kadus telefonipettusega, põhikirja nõudeid (finantsekspert juhatuses) eirati teadlikult ja nüüd vingerdatakse vastutusest eemale.
See on sümboolne. Organisatsioon, mis peaks kaitsma Eesti kunstnikke, on ise muutunud ideoloogiliseks bürokratiaks, kus pädevus on teisejärguline, sooline ja maailmavaateline sobivus aga esmatähtis. Kunstnikke ega nende raha ei suudeta ega tahetagi kaitsta – eesmärgid on puhtalt ideoloogilised.
Kunst on kadunud
Klassikaline kunst teenis ilu, tõe ja hea idee. Eesti kunsti suured traditsioonid (Konrad Mägi, Kristjan Raud, Eduard Wiiralt, samuti Karin Luts) ei vajanud feministlikku teooriat, et olla suured. Nad olid suured oskuse, nägemuse ja seose kaudu Eesti rahva ja Euroopa kultuuriruumiga, mis oli siis veel Euroopa kultuuriruum, mitte haisev lampkast.
Kaasaegne feministlik-kriitiline kunst on aga suuresti küüniline propaganda – riigi rahaga ülalpeetud subkultuur, mis tavainimest ei kõneta. See on kunsti kui sellise teadlik ja süsteemne laostamine. Nii nagu Merkel ja Kallas laostasid Euroopa rahvusriikide mõistust ja piire, hävitasid feministlikud kuraatorid, kriitikud ja liidijuhid kunsti vabaduse ja väärtuse.
Lahendus
Kunst vajab vabanemist ideoloogilisest monopolist. Kunstnike Liit peaks olema eelkõige professionaalne põhiseaduslik organisatsioon, mitte vasakliberaalne lobigrupp. Toetused ja positsioonid peavad lähtuma oskusest, püsiväärtustest ja kunstilisest väärtusest, mitte soost, orientatsioonist ega anaalideoloogiast.
Kui poliitikas on üha selgem, et „naiste eriline juhtimisstiil“ ei toonud kaasa ei moraalsemat ega targemat Euroopat, siis kultuuris on see veelgi ilmsem. Feminism ei vabastanud kunsti – nad vangistasid selle oma kitsasse võimuvõitluse ja ohvri-narratiivi raami. Loll ja ohtlik narratiiv tuleb põrmustada ja ta põrmustabki iseennast. Lollid ja nõrgad peavad surema, see on loodusseadus.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.05.2026
