Neljapäeval jäi võimuliidu ja teiste ükskõiksete toeta EKRE asjalik ettepanek Vabariigi Valitsusele töötada välja lahendus Vene-Ukraina sõja tõttu Eesti kodanikele ja elanikele tekkinud varaliste kahjude hüvitamiseks.
Eelnõud tutvustas Rain Epler: “Nagu me kõik teame, mõned päevad tagasi lasti Eesti kohal droon alla ja need tükid kukkusid ajakirjanduse andmetel 30 meetri kaugusele elumajast. Nii et siin võib küll öelda, nii nagu Eesti rahva kõnekäänd on, et õnnelik õnnetus. 30 meetrit – noh, hea juhus, ütleme, et ei kukkunud maja pihta.
Neid droone on meil siin alla kukkunud juba õige mitu ja praegu ei ole põhjust arvata, et see oht kuhugi kadumas oleks. Sõjategevus ju tegelikult meile väga lähedal käib, nii et selliseid juhuslikke või ka mitte nii juhuslikke intsidente seoses sõjategevusega võib juhtuda, mis tõenäoliselt varem või hiljem toovad kaasa ka varalise kahju.
Täna nii inimestel kui ka ettevõtetel – kui väikeste eranditega siin võib-olla suurettevõtted välja jätta – puudub võimalus neid riske maandada, nende kahjude hüvitamise võimalus luua endale näiteks läbi kindlustuse. Kindlustuslepingutes sõjategevusest kas kaudselt või otseselt tulenevaid kahjusid kindlustuslepingute järgi ei hüvitata.
Ma annangi üle eelnõu, millega me võiksime seda probleemi adresseerida enne, kui õnnetus on kätte jõudnud, kui kellegi kinnisvara või vallasvara ongi tükiga pihta saanud ja inimene või ettevõte seisab silmitsi olukorraga, kus tal ei ole võimalik suurele kahjule hüvitist saada.
Sedalaadsed raamistikud on olemas väga paljudes riikides. Toogem mõned näited. Prantsusmaal on loodud fond terrorismikahjude hüvitamiseks, terrorismiaktidest tulenevate kahjude hüvitamiseks. Rumeenias on loodud fond maavärinakahjude hüvitamiseks. Hispaanias ja mujalgi, Suurbritannias looduskatastroofide ja üleujutuste kahjude hüvitamiseks.
Need on seda tüüpi sündmused, mida ärilisest loogikast lähtuvalt kindlustusseltsid arusaadavalt ei paku. Seetõttu on mõistlik see lahendada sellise raamistikuga, kus oleks loodud tagatisfond. On ka kindlustuslahendusi, kus öeldakse, näiteks liikluskindlustus meil endal, kus tehakse mingisugune kohustuslik kindlustusliik. Seda me siin välja ei paku.
Aga me pakume välja, et luua fond, määrata selgeks mingisugused hüvitise piirid, mis sellest fondist makstakse. Sellesse fondi peaksid panustama Eestis tegutsevad kindlustusseltsid, aga meie hinnangul ka finantsettevõtted, pangad ja liisingud. Me teame, et väga suur osa Eesti inimeste kodudest on soetatud laenuga, väga suur osa autopargist on liisingute omandis, nii et finantsettevõtetel võiks olla väga selge huvi ja motivatsioon sellesse fondi panustada.
Ma lõpetuseks ütlen just nende rahvusvaheliste näidete toel, et tegelikult siin ei ole vaja mingisugust jalgratast leiutada, siin on vaja sadulasse hüpata. Ja me oma eelnõuga tegelikult – ma loodan, et see läheb läbi – anname valitsusele võimaluse teha vahelduseks seni tehtule ka midagi ratsionaalset, midagi arukat.
Nii et, head kolleegid, kutsun teid üles eelnõu toetama. Miks me teeme valitsusele otsuse ettepaneku see raamistik välja töötada? Kuna valitsuse kasutuses on ka üüratu bürokraatiaaparaat, siis kindlasti oleks mõistlik põhjalikult alusandmed läbi töötada ja eelnõuga Riigikokku tulla. Nii et loodan teie toetusele.”
Eelnõud toetas kõnega Martin Helme
More: “Toome järjest pärleid ja mis neist pärlitest saab?! Suurepärane lahendus tegelikule probleemile, turumajanduslik lahendus. Ei ole vaja riigil mingeid makse tõsta, ei ole riigieelarvel mingit kulu, on kindlustusseltsidele ja pankadele, kes suures osas ise ju kannatavad kahju, kui vara saab kannatada.
Näiteks kui mingi auto või korter saab drooni või droonikilluga pihta ja kindlustus ütleb, et see on force majeure, meie seda kinni ei maksa, siis tegelikult on hädas see pank, kes on laenaja või liisija. Nii et asjahuvilised tegelikult on täitsa olemas, inimesed nii või naa peaksid saama kaitstud nende asjade eest. Aga näe, meil valitsus selliste pudi-padi asjadega ei tegele, et inimestele appi tulla.
Eile oli meil siin eelnõu, kus me arutasime käibemaksu alandamist ja aktsiiside alandamist, et Eesti inimeste elu kergemaks teha, tulla appi hinnatõusu ralliga hädas olevatele inimestele. Loomulikult on vastus standardne, et ei, eelarves ei ole raha, et neid asju teha. Ja siis me tuleme siia eelnõuga, mis ei vaja eelarvest raha, mis vajab ainult head tahet lahendusi otsida. Ei, ei, ei, sellega ka ei tegele. Tegelikult me ju saame kõik aru, et see jutt, et eelarves ei ole raha, on küllaltki piinlik ja küllaltki kulunud vabandus, et õigustada oma mittetegemist.
Ja siia juurde ma paneksin teise aspekti veel ikkagi, et igal aastal alates 2022. aastast, kui Ukraina täiemahuline sõda on käinud, on Eesti maksumaksja toetanud Ukrainat sadade miljonite eurodega – sadade miljonite eurodega kas sõjalist abi, humanitaarabi, erinevat ülesehitusabi või raha Eestis sees küll integreerimisele, küll haridusele, küll meditsiinile. Seda raha me ei loe, sest me oleme nii lahked inimesed. See ei ole koormus riigieelarvele, selle jaoks, kui vaja, siis tõstame kõiki makse.
Aga kui nüüd needsamad Ukraina droonid kukuvad Eestis maha ja lendavad Auvere korstende pihta, siis vaat siin meil järsku selline viimane sendisaagimine läheb lahti, et ei, vaat seda asja me lahendada ei saa. Noh, lihtsalt asjad juhtuvad ja tuleb sellega leppida ja eestlane kannatab ära ja valitsus ütleb ja inimene noogutab järgi, et saame hakkama, saame hakkama, oleme tublid.
Ei ole vaja olla tubli, on vaja olla normaalne. On vaja olla normaalne, leida lahendusi, aidata inimesi ja luua kindlustunne selle vastu, et kui meil droonid alla sajavad, siis meie vara on tegelikult kindlustatud. See on normaalne, läänelik, turumajanduslik lähenemine asjadele. Aga meil tehakse põhimõtteliselt mingit postsovjetlikku või ma ei tea mismoodi, et kui häda on käes, siis inimesed ise vaatavad, kuidas hakkama saavad. No tõesti masendav valitsus on meil, masendav koalitsioon.”
