Tallinna Ülikooli vanemteadurid Kersti Lust ja Hannaliis Jaadla uurisid rahvastikulooliste allikate põhjal, kuidas valiti abikaasasid 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Eesti maapiirkondades pärast pärisorjuse kaotamist. Uuring keskendus kahele Lõuna-Eesti kihelkonnale: Helmele ja Paistule.
Töös analüüsisid nad, kuidas mõjutasid partnerivalikut sotsiaalne päritolu, vanus ja sünnikoht. Uuringu eesmärk oli paigutada Eesti arengud üle-euroopaliste suundumuste taustale, mistõttu võrdlesid teadlased tulemusi ka teiste Euroopa riikidega. Konteksti aitasid luua eesti publitsistika, pärimus, ilukirjandus ja kohtulood.
Eestlaste armuilma on varem püütud avada mitmesuguste allikate abil. Kuna 19. sajandi talurahvas kirjutas Lusti sõnul oma kiindumustunnetest ise vähe, kujutavad seni kasutatud allikad partnerivalikuid sageli kas kõrvaltvaataja pilgu läbi või neid tagantjärele hinnates. “Meie uurimus lisas juurde abiellumisvalikute käsitluse rahvastikulooliste mustrite kaudu,” lausus Lust.
Uuringu keskne järeldus on, et Eestis ei toonud moderniseerumine kaasa nii-öelda abieluturu avanemist samal viisil nagu Lääne- ja Põhja-Euroopas. Kui mitmel pool mujal muutusid abielud sel ajal sotsiaalselt vabamaks ja partnerivalik sõltus vähem päritolust, siis Eesti maaühiskonnas tugevnes hoopis Euroopa traditsiooniline abielumuster. See tähendab, et abielluti hiljem ning üha rohkem naisi ja mehi ei naitunud üldse.
Ehkki ka varasemalt oli teada, et abiellumisiga tõusis ja mitteabiellujate osakaal kasvas, siis uus teadmisena sai selgeks, kui palju kasvasid vanusevahed abikaasade vahel ning mil määral lahknesid pere- ja teenijarahva käitumismustrid.
Muutuste kaardistamiseks kasutasid teadlased individuaalandmeid abiellujate elukäigu, päritolu ja vanemate kohta. “Aastatel 1834–1915 tõusis meie uuritud piirkonnas perepoegade keskmine esmaabieluvanus koguni kaheksa aasta võrra ehk 23. eluaastalt 31 aastani. Peretütarde puhul oli tõus mõnevõrra väiksem, kuid siiski märgatav: 20 eluaastalt 25 aastani. Sulas- ja teenijarahva seas, kes moodustasid valdava enamiku Eesti külarahvast, oli muutus tagasihoidlikum. Selles kihis kerkis meeste keskmine esmaabieluiga umbes nelja ning naiste puhul kahe-kolme aasta võrra,” selgitas Lust.
Veelgi tähelepanuväärsem on asjaolu, et kui protestantlikus Põhja- ja Lääne-Euroopas jäi maaelanike seas paaride keskmine vanusevahe 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul enamasti kahe kuni kolme aasta piiresse, siis Eestis oli see märksa suurem. Eriti ilmnes see perelaste seas. Tegemist on olulise näitajaga, sest erialakirjanduses seostatakse suurt vanusevahet soolise ebavõrdsuse ja instrumentaalsete kaalutlustega kaasa valikul.
Suur vanusevahe esmaabiellujate vahel ei olnud üksnes Mulgimaale omane nähtus, vaid iseloomustas kogu Eestit, kuigi piirkonniti oli erinevusi, näiteks linna ja maa ning Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel. Ainus selgem märk abieluvalikute avardumisest oli abiellumise sagenemine väljapoole oma kodukihelkonda. Põhja- ja Lääne-Euroopaga sarnane vanusevahe kujunes Eestis tavapäraseks alles Nõukogude ajal ning püsis ka pärast taasiseseisvumist; erandiks oli vahetult teise maailmasõja järgne aeg
•
•
More.
Seega saab öelda, et Eesti maaühiskond erines moderniseerumise ajal üsna palju Lääne-Euroopast. Lust selgitas seda sellega, et Eesti oli nii ühiskondlik-majanduslikult kui ka kultuuriliselt Lääne-Euroopast mahajäänum. Siinne elatustaseme tõus polnud Lääne-Euroopa omaga võrreldav. Sealne ühiskond oli ka märksa linnastunum ja avarama tööturuga.
“Traditsioonilise abiellumusmustri nõrgenemist on Lääne-Euroopas seostatud ka kultuuriliste nihete ja ühiskondliku meelsuse muutumisega – märksõnadeks romantism, üheõiguslus ja armastusabielu. Eestisse jõudsid need mõjud aga hiljem ja vaevaliselt,” rääkis ta.
Kuigi ka Põhjamaad olid sarnaselt Eestiga suhteliselt vähe linnastunud, polnud seal maapuudus nii terav probleem. Eestis oli just maal enne abiellumist iseseisva majandusliku toimetuleku saavutamine eriti keeruline. See omakorda soosis hilist abiellumist ning traditsiooniliste peremustrite püsimist.
Abiellumisel lugesid pragmaatilised kaalutlused
Kuigi omakeelses ilu- ja ajakirjanduses propageeriti armastusabielu ning mehe ja naise nii-öelda hingeühendust, andsid Eesti külas kaasa valikul tooni pigem pragmaatilised kaalutlused. “Traditsiooniliselt peeti abielu liiga tähtsaks asjaks, et rajada see üksnes n-ö tühipaljale armastusele. Nähtavasti järgis suurem osa Eesti talurahvast kristlikku õpetust, mille järgi armastus abikaasa vastu oli kohustus, mitte paarimineku eeldus,” selgitas Lust.
Kuna maainimeste elu möödus rasket füüsilist tööd tehes, otsiti abielludes romantilise armastuse asemel ennekõike töökat, tublit ja tugevat, aga üha sagedamini ka varakat kaasat. “Mees pidi jaksama naist toita, nagu Krõõda vanemad ja õed-vennad “Tões ja õiguses” arvasid. Naine pidi samuti olema virk ja tugev, aga lisaks ka lahke ja malbe loomuga. Abikaasad pidid olema teineteisele toeks kõigis võimalikes eluraskustes,” kirjeldas Lust.
Seega sotsiaalsete vaheseinte murenemist ega armastusabielu võidukäiku Eesti külas uurimus ei kinnitanud. “Kui südamehääl oleks muutunud abiellumisel määravaks, pidanuks see soodustama naitumist ligikaudu samaealisega. Tegelik areng kulges aga vastupidises suunas,” märkis Lust.
Varakus muutus üha olulisemaks majanduslike muutuste tuules. Selle kõnekaks näitajaks on pruutide kaasavara ja tütarde pärandiosa muljetavaldav kasv mitmel pool Eestis. Kui varem anti tütrele kaasavaraks lihtsalt seda, mida oli, siis aja jooksul kujunes kaasavara suurusest üks kesksemaid kriteeriume.
Peretütardele ei piisanud enam sageli riidekirstust, lehmast, lammastest ja seapõrsast. Perepojad tahtsid uut kohta või tükki isatalust. Lisaks üha sagedamini ka head kooliharidust, mis võimaldanuks linnas karjääri teha. Naise kodutallu elama asumist peeti seevastu tihti “koera eluks” ja seda välditi. Majanduslikust vaatepunktist polnudki alati selge, kumb oli talule kasulikum: kas see, et mõni lastest jäi koju tööle ega abiellunudki, või see, et abielu kaudu sõlmiti liit, mis andis perele ligipääsu uutele sidemetele ja ressurssidele.
“Seetõttu ei ole üllatav, et abiellumisel peeti oluliseks naitumist n-ö omaväärsega. Võimalikke kaasasid sõeluti hoolikalt perekonna jõukuse ja omanikustaatuse järgi. Polnud sugugi haruldane, et talu esimene ostumakse tasuti pruudi kaasavarast, selle abil hoiti ära oksjon, maksti mehe võlad või anti mehe õdedele kaasavara,” kirjeldas Lust.
Pärimus ja kaaseagsete tähelepanekud räägivad sama keelt. Lust rääkis, kuidas 1909. aastal kurtis Linda Jürmann, et “pruudi hääd omadused jäävad peigude poolt tähele panemata, pääasi on ikka raha – kaasavara!” Vähe olnud neid isasid, kes tütre kaasavara suurust juba varakult paika ei pannud. Sajandivahetuseks oli seesugune mõtteviis jõudnud ka Mandri-Eesti äärealadele. Nii kirjutas Mihkel Martna 1907. aastal Läänemaalt, et kosilaste küsimused puudutavad “pääasjalikult ikka raha”.
Vanemate roll
Kuna Eesti talurahva enamiku moodustasid ikkagi sulas- ja teenijarahvas, oli suurel osal noortest partneri valikul pigem suur otsustusõigus. Ka erialakirjanduses peetakse vanemate, eriti isa mõju laste partnerivalikule oluliseks vaid varakamates kihtides. Perelaste ja eriti talupärija valikuid jälgiti tähelepanelikult. Talude jõukuse kasvades suurenes ka isa mõjuvõim: testamendi abil võis sõnakuulmatu lapse pärandist ilma jätta.
Mõnede kirikuõpetajate mälestused kirjeldavad ka juhtmeid, kus vanemad perelaste valikutele raevukalt vastu seisid, püüdes neid n-ö röövlite ja murdjate eest kaitsta. “Meie uurimus näitas, et isa olemasolu korral abiellusid perelapsed sagedamini oma sotsiaalse kihi piires, mida võib pidada isa mõju märgiks. Samal ajal abiellusid sulas- ja teenijarahva lapsed endast kõrgemasse sotsiaalsesse kihti tõenäolisemalt siis, kui nende isa oli veel elus. See viitab, et isa kohalolu ei tähendanud üksnes kontrolli, vaid parandas ka laste võimalusi teha n-ö hea partii,” lausus Lust.
Kõnekaid näiteid leiab kohtumaterjalidest. Holstre valla 1874. aasta lepinguraamatus on säilinud juhtum, kus kaks peremeest leppisid kokku topeltabielus: Jaan Pann pidi kosima Mats Tormi vanema tütre ning vastutasuks lubas too oma noorema tütre Panni tollal alles 16-aastasele vennale. Mõlemad abielud sõlmitigi. Esimene 1874. ja teine 1881. aastal. Lepingu tagatiseks määrati 1000 rubla. “Nii suure n-ö vabaksostusumma kokkusaamine olnuks isegi jõukale mulgile keeruline,” märkis Lust.
Ka äiade ja väimeeste kohtuvaidlustest joonistuvad välja abiellumise pragmaatilised kaalutlused. Kehvemal järjel mehele võis juba 79-rublane kaasvara olla piisav ahvatlus. Rahvastikuloolisi allikaid ja kohtumaterjale ühendades näeb sedagi, kuidas peigmehi kaasvara abil n-ö osteti. Nii ei saanud Leebiku Tamme talu peremehe vanem tütar Leena kaua mehele, kuni isa kirjutas talu tema nimele. Seejärel leidis 36-aastane naine endast 15 aastat noorema sulaspoisist kosilase, kes asus koduväiks.
Kersti Lust rääkis, et uurimus aitab mõnd varasemat seisukohta kinnitada, aga teisi juurdunud arusaamu ümber hinnata.
“Eesti oli mahajäänud agraarmaa, kus moodsad ideed abielust levisid vaevaliselt. Talude päriseksostmise üks varjukülg oli see, et pererahva abiellumine muutus senisest enam varanduslikuks tehinguks ja jõukamate perede tütred võisid abiellu kaasa tuua märkimisväärse varanduse, mis ei jäänud perepoegade omale alla. Samuti annab uurimus alust jätkata vaidlust selle üle, kas naisel on Eesti ühiskonnas olnud alati tugev positsioon ning kuidas ühiskondlikud muutused seda eri kihtides tegelikult mõjutasid,” lausus ta.
