Maaülikooli metsapatoloogia professori Rein Drenkhani sõnul märkas tähelepanelik lugeja tõenäoliselt kaht levinud patogeeni: saare- ja jalakasurma. “Haigustekitajad on mõlemal liigil erinevad: saaresurma tekitab kottseen nimega Hymenoscyphus fraxineus ning jalakasurma Ophiostoma novo-ulmi, vana nimega tuntud ka kui uus jalaka-siugsuu.”

Drenkhani sõnul on saaresurma tekitaja invasiivne ja ohtlik eksootiline liik, mis jõudis siia ilmselt Ida-Aasiast toodud bioloogilise materjaliga. Jalakasurma tekitaja on teinud Eestis kurja seevastu enam kui paarkümmend aastat ning nüüd on alanud haiguse uus puhang. “Mis jalaka olukorra natuke veel keerukamaks teeb on see, et jalakasurma tekitaja kaks alamliiki on tekitanud hübriidi. Selline hübriid on aga tihti palju agressiivsem kui põhiliigid,” selgitas teadlane.

Haiguste sümptomid on mõlemal puul küllaltki sarnased. “Saaresurma nakkuse tulemusel lehed tumenevad ja varisevad, jäävad nekrootiliste sümptomitega võrsed. Jalakasurma puhul lehed puhkevad ja mõne aja pärast on märgata, kuidas need kärbuvad, käänduvad ning jääb mulje, nagu keegi oleks neid kõrvetanud või põletanud. Selle tulemusena lehed mingil hetkel varisevad ning alles jäävad surevad võrsed ilma lehtedeta,” kirjeldas Drenkhan.

Mida aga haigete puudega ette võtta? Teadlane rõhutab, et paraku ei ole võimalik puid ravida. Küll saab inimene teha omalt poolt kõik, et haigusi ennetada ja takistada nende levikut. “Kõige tähtsam proaktiivne tegevus on see, et me ei too aeda tundmatu päritoluga puuistikuid ja räägime seda naabritele ka. See on kõige parem kaitse meie koduaedades olevate puude ja põõsaste jaoks,” sõnas Drenkhan.

“Kui me näeme mustunud või krussi tõmbunud lehti ning surevaid võrseid, tuleb mõnda aega jälgida, mis puust saab. Kui olukord läheb aina halvemaks, ei aita jalakasurma tõrjeks mitte miski muu kui puu eemaldamine,” selgitas teadlane. Haigete puude langetamiseks on kõige parem just varakevadine aeg•
•
More enne jalaka-maltsaüraskite lendlust, kes on olulised haiguse levitajad. 

“Saaresurma mõjul on meil järgi jäänud üsna tugevad hariliku saare isendid, kes peavad haigusele vastu. On võimalik, et mõned puud taastuvad haigusest ja nendega ei pruugi midagi juhtuda. Need puud, mis on progresseeruvalt kehvemas seisus, tuleb sarnaselt jalakatele langetada,” selgitas Drenkhan.

Teadlase sõnul aitab saaresurma levikut takistada veel üks hea nipp: sügisel tuleb aias või pargis kõikide saarepuude lehed kokku riisuda ja ära põletada. Nimelt kasvavad saaresurma tekitaja viljakehad mahakukkunud eelmise aasta leherootsudele, sel viisil eemaldame seenele sobiva toidu.

Soojalembesed patogeenid

Drenkhani sõnul on kliimamuutustel väga oluline mõju nii uute ja invasiivsete kui ka kodumaiste patogeenide levikule. Ühelt poolt meelitavad üha soojemad temperatuurid meie laiuskraadidele uusi ja senitundmatuid haigusi, teisalt seisneb probleem sagenevates ilmastiku ekstreemsustes.

“Kliimamuutused kätkevad eneses tõsiseid, kiireid ja ekstreemseid muutusi ilmastikus. Võtame näiteks eelmise aasta, kui sügis oli soe kuni detsembrini ja ühtäkki tuli üsnagi külm talv. Sellised järsud muutused tekitavad puudele stressi ja mõjutavad nende tervist. Kuna puud on stressis, siis on nad erinevatele haigustele vastuvõtlikumad,” nentis Drenkhan. 

Samas ei meeldinud möödunud talv ka juurte haigustele. Teadlane toob näiteks kuuski ja mände kimbutava juurepessu, mille levikut piirab külmunud muld. “Külmumata mullas saavad juuremädanikud rõõmsalt edasi levida ja kahjustusi tekitada. Pehmel talvel võivad haigustekitaja eosed levida ka täiesti talvisel ajal, näiteks jaanuarikuus, mis varasemalt normaalsel külmal talvel ei olnud üldse võimalik. See omakorda tähendab, et ka kodumaised patogeenid tunnevad ennast paremini kui kunagi varem,” tõdes Drenkhan.

Just harilik kuusk ongi teadlase sõnul Eesti metsade suurim murelaps. “Probleem on selles, et harilik kuusk ei talu põuda ega järske ekstreemsusi, eriti kuiva kasvuperioodi. Sel põhjusel ei soovita me metsameestel ja metsaomanikel puhtkuusikuid rajada, sest puhtpuistuna saab kuusk kannatada nii juuremädanike kui ka kuuse-kooreüraski tõttu,” selgitas teadlane. Kuuske ei tasu siiski vältida, vaid mõistlik on kujundada segapuistuid näiteks koos kasega, mida haigused ja kahjurid vähe kimbutavad.

Viimaks rõhutas teadlane, kui oluline on Eesti metsade olukorda süsteemselt jälgida. “Oleme loonud üle Eesti püsiproovitükkide võrgustiku, kus me kogume igal aastal süstemaatiliselt haiguseproove erinevatelt puuliikidelt. See annab meile võimaluse teada saada, kuidas ja mil moel haigusetekitajad levivad ja milline on nende agressiivsus ning võimalik kahjustuste trend tulevikus. Ilma süstemaatiliste andmeteta ei ole võimalik tuleviku riske hinnata,” tõdes ta. 

Samuti peab Drenkhan väga tähtsaks, et inimesed ise märkaksid looduses toimuvat ning tunneksid selle vastu huvi: “Ka lugejate huvi on iseenesest väga positiivne. See näitab, et Eesti inimesed on looduse rahvas ning neile läheb puude tervis korda.”