Rääkides tehnoloogia soovimatutest tagajärgedest, mõtleme peaaegu eranditult iseendale. Kohe meenuvad ekraanisõltuvus, algoritmide toidetud radikaliseerumine, süvenev üksilduseepideemia või tööturuprobleemid. Oleme pimedad aga teiste suhtes, kellega seda planeeti jagame, ehkki meie ümber elab miljardeid väga kohanemisvõimelise närvisüsteemiga tegelasi. Endale tehnosfääri ehitades ulatub selle mõju loomariiki. Nii peavad loomad oma käitumist kohandama, et see sobituks meie loodud masinavärgiga.

Selle omapärase liikidevahelise evolutsioonilise võidujooksu värskeim ja ebatavaline võitlusväli rullub praegu lahti Jaapani maapiirkondades. Mets katab tavatult suurt osa, 68 protsenti, riigi pindalast. Seegi on seotud inimeste valikutega. Teise maailmasõja ajal riiki tabanud nafta- ja gaasipuudus sundis jaapanlasi metsa raiuma, et kütta kodusid ja hoida käimas tööstust. Suurte linnade ümber paiknevad mäed raiuti puudest täielikult lagedaks.

Selle tulemusel vallandusid lagedatel mägedel maalihked ja üleujutused ning tekkisid muud probleemid. Seepeale algas 1950. aastatel ulatuslik metsaistutamise kampaania. Paraku istutati vaid kaht liiki okaspuid: hinoki‘t (jaapani ebaküpress) ja sugi‘t (jaapani krüptomeeria). Praeguseks katavad need monokultuurid umbes kolmandiku Jaapani metsaalast ning tekitavad tohutus koguses õietolmu. Selle tagajärjel kannatab pea iga teine jaapanlane õietolmu allergia all, mis muudab selle sisuliselt rahvuslikuks tervishoiukriisiks.

Lisaks elavad neis metsades karud. Loomi on nii palju ja nad on nii pealetükkivad, et kõikvõimalike vastumeetmete seas tõusis esile sürrealistlik, animatrooniline robot “Koletishunt”. Kujutlege toruraamile tõmmatud karvast kasukat. Selle otsas kõrgub pea, millel on punaselt kilavad leed-silmad ja paljastatud kihvad. Koletise liikumisandurid käivitavad masinas õudsete helide kakofoonia. Esmamuljena meenutaks see väikese eelarvega õudusfilmi rekvisiiti.

Selliselt võib see paista vaid inimestele. Koletishunt peletab karusid nii tõhusalt, et neid käsitsi valmistav väikeettevõte ei suuda nõudlusega sammu pidada. Soovijad peavad ootama kuni kolm kuud. Meeleheitlikke tellimusi esitavad põllumehed, golfiväljakute omanikud, maaelanikud ja metsaäärsed omavalitsused.

Suur nõudlus stimuleeris innovatsiooni. Koletishundi edasiarendusele lisati rattad, et robotelejas saaks patrullida etteantud marsruutidel ja jälitada sissetungivaid kiskjaid. Kõik ikka selleks, et metsaelanikud teaksid, kes on kõige hirmsam.

Koletishunti võib pidada akuutse leidlikkuse triumfiks. Samas võib see tähistada uue ja keerulise ökoloogilise peatüki algust. Oleme oma hoolimatuses või naiivsuses eeldanud, et loomad on staatilised olendid, keda meie trikid jäävadki igavesti hirmutama. Unustame, et neil on täpselt samasugune kohanemisvõimeline närvisüsteem nagu meil.

Teame ju omast käest, kuidas me harjume ja normaliseerime esialgu hirmuäratavate uuendustega. Praegu on isegi raske uskuda, millist paanikat põhjustasid omal ajal auruvedurid ja telefon. Rääkimata Sokratesest, kes kartis isegi kirjutamist jne.

Koletishuntide peamine nõrkus on bioloogiline nähtus, mida tuntakse harjumisena. Jaapani edukas peletussüsteem rajaneb lihtsale eeldusele, et loomad ei õpi. Igapäevaselt elu ja surma puudutavaid otsuseid tegevad loomad on aga bioloogilised mustrituvastusmasinad. Nende elu sõltub võimest eristada tõelisi ja surmavaid ohte ohututest varjudest, loodusvormidest ning helidest.

Esimestel kordadel jookseb karu ratastel karjuva mehaanilise hundi eest ilmselt minema. Kümnendal korral võib ta korraks peatuda. Seda kas väsimusest või hinge pugevast kahtlusest, et kõik pole nii, nagu paistab. Kuniks 60. korral hakkab ta taipama, et too möirgav ja kilavate silmadega metall-loom pole kunagi kedagi hammustanud, tegutseb alati etteaimatavalt ja elab restorani toidujääke täis prügikasti lähedal. Karu hirm haihtub. Robot muutub hirmuäratavast tippkiskjast lihtsalt lärmakaks Pavlovi kellukeseks, mis teatab, et käes on õhtusöögiaeg.

Loodus kohaneb. Maailma linnades ja nende ümbruses häälitsevad linnud valjemalt, et neid oleks kuulda üle automüra. Mõned linnud kasutavad paarilise peibutamiseks inimeste loodud telefonihelinaid, autoalarme ja kaamerate katikute klõpsatusi. Rongad on õppinud, et vuravate autode rehve saab kasutada pähklikoorte purustamiseks jne. Me ei tõrju loodust eemale, vaid treenime selle info- ja suhtluskanaleid. Õpetame loomi elama meie tehnoloogiaga.

Kui me tahame ise linnas olla, miks peaks loomad teisiti käituma? Seal leiduvad kõrge energiatihedusega toidujäägid meelitavad sinna julgemaid ja intelligentsemaid loomi. Nende seas ka selliseid, kes on inimestele ohtlikud.

Suurlinnades jaguneb eluruum nii, et iga kolme-nelja inimese kohta elab seal üks rott. Lõunapoolsetes linnades toimetavad agressiivsed ahvikarjad. Indias arvestavad leopardid linna tänavalaternate ja inimliikluse päevarütmidega, et jahtida öövaikuses hulkuvaid koeri. Lennujaamadest kahuripaukudega tõrjutud vareste ja kajakate parved õppisid mõne kuuga, et paugutamiste vahepeal on rahulikum aeg•
•
More jne. Loomad õpivad tundma meie rutiine ja meie masinaid.

Me ei saa lõputult ehitada vilkuvatest tuledest ja mürakahuritest maailma ning eeldada, et loodus jääb lolliks. Kes on siis loll, kui tema juurde tuleb karu, kes ei karda midagi?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.