Kolmapäeval menetleti Riigikogus õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, kuid kahjuks jäeti arvestamata EKRE muudatus õppelaenu kustutamise kohta laste sünni korral. Sellest rääkis saadik Helle-Moonika Helme.
Helle-Moonika Helme: “See teema, millest me selle eelnõuga seoses siin räägime, on väga oluline ja oluline just tuleviku seisukohalt. Sest et see eelnõu, nagu siin on ka juba öeldud, on eelnõu, mida tudengid on oodanud kaua, sest me teame, et elu on vahepeal edasi läinud ja õppelaenude saamine ja ka õppelaenu suurus oli ajale jalgu jäänud. Selles mõttes on see igati samm õiges suunas.
Aga nagu me kuulsime, kahjuks ei arvestanud Haridus- ja Teadusministeerium ja Rahandusministeerium Eesti Konservatiivse Erakonna muudatusettepanekut, mis näeks ette õppelaenu kustutamise laste sünni korral.
Me teame, et noortel inimestel langeb aeg
•
•
More, mil nad õpivad ja omandavad teadmisi edasiseks eluks, kokku ajaga, mil nad ülikoolis sageli ka tutvuvad, armuvad, loovad pere ja tahaksid hea meelega ühitada pereelu ja õppimist. Noored on meil teatavasti tublid ja jõuavad palju. Ja me teame isegi, kui palju kergem on noorelt saada ja kasvatada lapsi – see kõik käib kui muuseas ja sedavõrd lihtsam on ka tulevikus, kui peale ülikooli lõpetamist hakkab tööelu võtma oma aega.
Aga kui sul lapsed on selleks ajaks juba olemas ning sa siis ei pea enam töös tegema pause – eriti puudutab see noori naisi, kelle karjäär ei pea katkema –, siis just see muudatusettepanek oleks andnud meie tarkadele ja tublidele noortele suurepärase võimaluse soovi korral õppida, luua pere ja saada lapsi samaaegselt, võtta õppelaenu, katta sellega oma igapäevaseid kulusid ilma, et peaks õppimise kõrval ja pere kõrval ka veel tööl käima.
Ja sellega oleks loodud ka suurepärane võimalus, riik oleks tulnud neile toeks ja abiks, et kui noorel haritud perel oleks õpingute ajal saadud kolm last, ei peaks nad lisaks sellele, et neil on olemas lapsed ja nad saavad pühenduda oma tööalase karjääri ülesehitamisele, enam mõtlema ka õppelaenude tagasimaksmisele, sest riik on võtnud tervikuna selle kohustuse enda peale.
Me teame, et meie armas ja ainuke kodumaa, meie Eesti, meie eestlaste riik, ainuke koht maailmas, kus me saame elada, töötada ja rääkida eesti keeles, on praegu ajaloo suurimas demograafilises kriisis.
See omakorda tähendab seda, et kui need protsessid ja suundumused ja eelkõige poliitikad jätkuvad, siis juba mõne inimpõlve pärast oleme me läbimas demograafilist katastroofi, mis paneb küsimuse alla meie riigi ja rahva kestmise – selle, mis on kirjas meie põhiseaduses ja mis selgesõnaliselt defineerib ära, milleks meie riik on loodud, ning seeläbi annab see selged suunised ka poliitikutele, kes mandaadi saanuna on kohustatud igati seisma meie põhiseaduslike eesmärkide eest ja kaitsel.
See meede, mille meie erakond selle eelnõu väljatöötamisel ette pani – mida me muide oleme teinud ka varasemalt –, oleks väga selgelt töötanud kõige ja kõigi huvides. See oleks olnud üks parimaid võimalusi kujundada demograafilisi protsesse riigi toel nii, et kedagi ei survestataks ega sunnitaks millekski, aga samas toetaks just neid noori, kes sooviksid luua õppimise ajal pere ja saada lapsi. Sest lapsed on tegelikult meie kõigi elu suur rõõm, eriti siis, kui meie silmad ei ole sellele suletud, kuna peame maadlema igapäevaelu murede ja toimetulekuga. Just seda eesmärki oleks see muudatusettepanek täitnud.
Mul on hea meel, et komisjonis leidis see ettepanek ülekaaluka toetuse, mis omakorda näitab, et arusaam meie riigi ja rahvuse tulevikust on erakondadeüleselt muutumas, ning eriti selles osas, et saadakse aru, kui oluline on toetada meie noori, just neid, kes tahavad ja suudavad edukalt õppida ning samal ajal ka luua pere ning saada lapsi.
Kahju aga on, et ministeeriumi ametnikud – olgu öeldud, et haridus- ja teadusministri erakonna esindajad komisjonis selle olulise muudatuse hääletusel ei olnud – nii tugevalt oma vastuseisu sellele ettepanekule väljendasid. Nagu ikka, taandati kõik rahale ja siin on tõesti kahju, et praegune valitsus ei suuda kaugemale mõelda hetkeolukorrast.
Ja eriti kummaline on, et seda poliitikat juhib erakond, kes tuli poliitikasse lipukirja all, et neil on pikk plaan. Eesti 200 pidi ju tähendama, et meie riik, meie rahvusriik, mis on kirjas meie põhiseaduses, saaks tähistada ka oma 200. aastapäeva. Aga paraku ilma lasteta, kes sünniks meie tarkadele ja tublidele noortele, see lihtsalt ei juhtu. Eestit sellisel kujul enam ei ole juba 30–50 aasta pärast, Eesti lihtsalt ei vea välja 2126. aastani.
Et aga mitte ametnikele liiga teha – ma arvan, et nad noorte inimestena mõistavad suurepäraselt, et see on hea ja uusi põlvkondi toetav ettepanek –, siis tuleb tunnistada, et nad osundasid oma vastulausetes väga selgelt, et see, kas õppelaenude tagasimaksed siduda laste saamise ja laste arvuga nii, et kolme lapse olemasolul oleks õppelaen riigi poolt kustutatud, on eelkõige poliitiline otsus.
Seetõttu ma olen täiesti kindel, et kui sellekohased poliitikad peaksid muutuma, kui Eesti saab valitsuse, kes toetab igati lapsi, peresid, suurperesid, toetab tarku ja tublisid noori näiteks ka õpingute käigus läbi sellesama õppelaenude laste pealt kustutamise meetme, siis saavad needsamad ametnikud tulla ühel ilusal päeval meile Riigikogu kultuurikomisjoni juba valitsuse koostatud eelnõuga, õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning krediidiasutuste seaduse muutmise seadusega, kus on kirjas, et laenusaaja lapse sünni korral kompenseerib riik ühe kolmandiku laenu summast iga lapse sünniga ja kolmanda lapse sünni korral kustutatakse kogu alles jäänud õppelaenu jääk kuni nullini.
Sellise otsuseni ei ole enam kaua jäänud, sest valimised on juba kümne kuu pärast. Ja kui rahvas ja ka meie noored teevad teistsuguse valiku poliitikate osas, siis on kõik võimalik. Sest see otsus lihtsalt tuleb ära teha, sest seda vajavad nii meie riik ja rahvas, selleks et me jääksime kestma üle aegade.
Seda vajavad ka meie tublid noored, meie kõige kallim rahvuslik aare ja eelkõige meie naised, kes ometi saavad sellisel juhul muretumalt ühitada õpingud ja pereelu, ja pärast õpingute lõppu omakorda töö- ja pereelu, ilma et peaks katkestama laste saamiseks oma tööalast karjääri just siis, kui on parim aeg•
•
More seda üles ehitada. Sest lapsed on juba olemas rõõmuks endale ja läbi selle rõõmu oleks toetatud ka meie oma vaba ja armsa riigi tulevik.”
