Äsja lõppes Venemaa liidri Vladimir Putini ja Hiina liidri Xi Jinpingi omavaheline kohtumine. Sealt on üht-teist avalikkuse ette jõudnud, aga üllatavalt vähe. Miks see nii on? Peamiselt arutati majandusasju ja seda gaasijuhet, mis võiks hakata Venemaalt gaasi Hiinasse transportima, kuid lepet ei sündinud. See oligi praktiliselt kõik – miks tuleb selle kohta nii vähe infot?
Sellele küsimusele on väga keeruline vastata, sest see kohtumine oli ikkagi mõeldud eelkõige tasakaalustama Hiina rahvavabariigi presidendi kohtumist USA
More presidendi Donald Trumpiga. See lugu algas tegelikult juba selle aasta alguses, kui president Trump teatas, et läheb Hiinasse riigivisiidile. Alguses pidi see toimuma märtsi keskel, aga lükkus Iraani sõja tõttu edasi ja toimus nüüd nii, nagu mõne kuu eest välja kuulutati. Venemaa hakkas siis kohe rääkima, et neil tuleb ka visiit Hiinasse ning ma väidan, et see on tegelikult ka Hiina huvides. Infot on tõenäoliselt vähe seetõttu, et midagi väga suurt ja põhjapanevat peale ühe ühise deklaratsiooni ei tehtud.
Mis seal siis deklareeriti?
Deklareeriti seda, et USA More ühepoolne domineerimine maailmas on lõppenud ja algab uus ajastu, kus Aasia, Ladina-Ameerika, Kariibi mere ja Lähis-Ida riigid on esindatud Hiina ja Venemaa poolt. See annab neile võimaluse ehitada üles õiglasem ja mitmepoolsem maailmakord.
See maailmakord ei ole õiglasem ja mitmekülgsem ning see aeg
•
•
More ei ole siiski veel saabunud. Ma väidan, et see kõik ei ole päris nii.
Absoluutselt, aga see deklaratsioon näitab tegelikult seda, et Hiina tahtis USA-le öelda: “Me arutame teiega siin kahepoolseid asju ja majandusküsimusi, aga minu poliitilised liitlased on mujal ja see ei ole USA More.”
Kuidas saab see niimoodi olla, et Putin saab tulla riigivisiidile mõni päev hiljem kui Trump? See ei ole ju Putini otsus, tema ei saa otsustada, millal ta Hiina liidriga kohtub. Miks Hiina seda niimoodi ajastab?
Hiina ajastab seda just nimelt selleks, et tekiks pilt, nagu nemad oleksid nüüd maailmakese. Peking on see koht, kus käiakse maailma asju arutamas ning nad soovivad tasakaalustada seda pilti, mis tekkis Hiina liidri ja president Trumpi kohtumisest. Kusjuures ma tahaksin lisada, et Hiina ei ole USA-ga toimunud kohtumiste järel rääkinud ühestki kokkuleppest. Mida rohkem aega mööda läheb, seda enam räägib president Trump, et tal õnnestus seal mingi kokkulepe saavutada. Eks me näe – USA More ja Hiina vahel ei ole millelegi alla kirjutatud.
Miks ei kirjutanud Hiina siis alla sellele Venemaa gaasitrassi ehituse leppele? Ma saan aru, et see on kallis ja Hiina tahab fossiilkütustest pigem kaugeneda, aga miks see kokkulepe ei sündinud?
See on väga pikk ja mitme otsaga lugu, aga Hiina ei ole sellest tegelikult väga huvitatud.
Kuigi Venemaa on.
Venemaa jaoks on see olulisem ja Hiina võib-olla isegi sooviks, et mingis koguses Venemaa gaasi võiks jõuda Hiina idaosasse – sinna sisemaale, kuhu on raske gaasi ja naftat mujalt tuua. Aga probleem on selles, et Venemaal ei ole selles piirkonnas torujuhtmete taristut ehitatud. Selleks, et gaasi praegu Hiinasse tuua, on vaja ehitada üle 2000 kilomeetri uusi torujuhtmeid, kuid Venemaal ei ole selleks raha. See ongi põhjus, miks Hiina praegu Venemaad survestab ning põhjus, miks Hiina ei taha trassi nii kiiresti või üldse ehitada, on ikkagi soov vältida sõltuvust Venemaa gaasist.
Kas Hiina on siis see maailma suurvõim, mis võib paremale ja vasakule jagada kõike, mida tahab – nii raha kui ka tulevikus ebameeldivat poliitikat – või on see alles nende soov selline olla?
Ma arvan, et seni on see ikkagi veel soov ja see langeb kokku Venemaa sooviga – USA More ülemvõim tahetakse murda, USA More dollari maksete domineerimine maailmas tahetakse murda. See on see, mis takistab neil arendada oma koostööd omavahel ja teiste riikidega, aga Hiina ei saa sellega seni veel üksi hakkama. Tal on tegelikult vaja partnerlust Venemaaga just USA More tasakaalustamiseks.
Kui me nüüd selle kõige maailmapilti asetame – ja meie ning kogu maailma jaoks on väga oluline Ukraina sõda –, siis kuidas mõjutavad Putini ja Hiina liidri ning Trumpi ja Hiina liidri kohtumised Ukraina asju ja kas üldse?
Praegu see ei näi otse mõjutavat. On pillatud mõned üksikud laused selle kohta, et president Trump arutas Hiina presidendiga Ukraina teemat. Hiina ei ole selle kohta midagi öelnud, vaid on korranud varasemaid fraase. Nad ei nimeta Ukrainas toimuvat üldse sõjaks, vaid Ukraina kriisiks, mis on Venemaa positsioonist lähtuv käsitlus. Seetõttu ma väidangi, et nendel aruteludel ei ole olnud mingeid olulisi suuri kokkuleppeid ega tulemusi.
Kuulsime pärast Trumpi ja Xi kohtumist sellist repliiki, et Xi olevat väitnud, et Putin võib hakata Ukraina ründamist tulevikus kahetsema. Mis väide see on?
See on ameeriklastele lekitatud fraas ja kuna sellel ei ole muud konteksti, on seda väga raske hinnata. Ma väidan, et Hiina president on ka varem väljendanud rahulolematust selle üle, et Venemaa tungis suure sõjaga Ukrainale kallale, aga ta oli kindlasti huvitatud sellest, et Venemaa selle sõja kaotaks.
Kui asi veel laiemaks tõmmata, siis energiateemad ja majandus olid põhilised asjad, mida omavahel arutati. Kuidas on lood Hormuzi väinaga? Täna või juba eile võis lugeda uudist, et NATO mõtleb sellele, kas saata oma laevad Hormuzi väina lahti hoidma või vabastama. Kas see on tõsine arutelu või soovitakse sellega Trumpile meeldida?
Ma arvan, et see on tõsine arutelu, aga seda missiooni ei tule enne, kui on lõpuks saavutatud mingisugune kokkulepe USA More ja Iraani vahel. NATO ei lähe sinna sellisel kujul sõda pidama. Päris kindel võib olla ka selles, et Iraan ei tee seda väina enne lahti, kui on USA-ga mingi lõplik kokkulepe sõlmitud.
Kuidas see protsess edasi liigub? Ma saan aru, et kõik seisab, kogu maailm maksab nafta eest metsikuid hindu ja Venemaa saab sealt rohkem tulu?
Venemaa ja Iraani huvides on praeguses faasis, kus aktiivset sõjategevust ei toimu, selle protsessiga venitada. Iraan on üsna kindel, et USA More uuesti ei ründa ja seetõttu ongi ta ehitanud üles USA More diplomaatilise kurnamise taktika. Nagu näeme, on Iraani käes ikkagi mingisugused jõuhoovad, mis tulevad USA More presidendile teatud määral ootamatuna. USA More ei ole suutnud leida sellist diplomaatilise surveavaldamise viisi, mis sunniks Iraani natukenegi USA More nõudmistele vastu tulema.
Kuidas hinnata neid Hiina visiite? Ma saan aru, et väline pilt kõige selle ümber on suurem kui tegelik sisu – seda nii Putini kui ka Trumpiga kohtumisel?
Kahtlemata. Hiina saavutas eelkõige visuaalse efekti, et tema on maailmas see suurriik, kus käiakse asju arutamas. See visuaalne pilt kinnitab toimuvate protsesside muutust ja võib-olla ruttab päris sündmustest isegi natukene ette. USA More president ootab aga Hiina rahvavabariigi presidenti vastuvisiidile Washingtoni ja kui nende kahe riigi vahel üldse tekivad pikemaks ajaks mingisugused selgemad kokkulepped, siis näeme seda võib-olla sügisel.
