Eesnäärmevähi sõeluuringutes kasutatakse muu hulgas PSA-vereanalüüsi, mille tõhusus on olnud aga pikalt küsimärgi all. Tõenduspõhise meditsiini kuldstandardiks peetav Cochrane’i võrgustik on uurinud küsimust varem kahel korral. Mõlemal juhul leidsid ülevaate koostajad, et PSA-vereanalüüs ei ole tõhus viis, millega eesnäärmevähi biomarkereid tuvastada. Nüüd ilmunud kolmas ülevaade, mis kaasas kokku pea 800 000 inimese andmed, muutis aga teadlaste hinnangut, vahendab Nature News.

Mai keskel avaldatud ülevaade viitab, et eesnäärmespetsiifilise antigeeni ehk PSA testimine vähendab ilmselt võimalust surra eesnäärmevähki, ilma et see kasvataks võimalust eesnäärme biopsiatest või vähiravist tulenevateks tüsistusteks.

Töörühm leidis, et niimoodi päästetavate meeste üldarv on küll väike, kuid uus avastus lükkab siiski ümber 2006. ja 2013. aastal avaldatud järeldused. Autorid märgivad, et järeldused põhinevad kahe värske uuringu tulemustel, mis hõlmasid üle 250 000 inimese. Samuti arvestasid teadlased nelja varasema uuringu käigus pikaajaliselt kogutud andmetega.

Ülevaade avaldati ajal, mil mitmed poliitikakujundajad vaatavad üle meedikutele antud juhiseid PSA-testide kasutuse kohta. Minnesota Ülikooli uroloog ja ülevaate kaasautor Philipp Dahm peab avastust teetähiseks, mis mõjutab tõenäoliselt paljusid poliitikakujundajaid.

Levinud vähitüüp

Teadlased avastasid 1980. aastatel, et PSA-vereanalüüsiga on võimalik tuvastada eesnäärmevähki, mis on meeste üks levinumaid vähitüüpe. Näiteks 2022. aastal sai kogu maailmas eesnäärmevähi diagnoosi 1,5 miljonit meest. Enamik eesnäärmevähi juhtudest ei lõppe aga patsiendi surmaga.

Vereproovi kasutuselevõtu järel kasvas maailmas eesnäärmevähi sõeluuringute arv hüppeliselt ning ka registreeritud vähijuhtumite arv kasvas plahvatuslikult. Samas võib test anda positiivse tulemuse ka patsientidele, kellel on väga aeglaselt arenev kasvaja või neile, kelle eesnääre on suurenenud, kuid vähki ei esine. Taolised tulemused kasvatavad tõenäosust, et positiivse prooviga, kuid ilma eluohtliku vähita patsientidele tehakse invasiivseid biopsiaid ja saadakse tarbetut ravi. See pani teadlased kahtlema testimise laiemas kasulikkuses. 

Selguse saamiseks alustasid Ameerika Ühendriikide ja Euroopa teadlased 1990. aastatel mahukate juhuvalimiga uuringutega, kuid tulemused tekitasid hoopis segadust juurde. Ameerika Ühendriikide uuringus (Prostate, Lung, Colorectal and Ovarian Cancer Screening Trial ehk PLCO) jälgiti osalejaid kokku 7–10 aastat ning olulist erinevust PSA-testiga uuritud või testimata jäetud patsientide vahel ei leitud. Seevastu Euroopa uuringus (European Randomized Study of Screening for Prostate Cancer ehk ERSPC) jälgiti osalejaid üheksa aastat ning selgus, et sõeluuring vähendas suremust suisa 20 protsendi võrra.

PSA-vereanalüüsiga sõeluuringute kord on kogu maailmas väga erinev. Näiteks pole Ameerika Ühendriikide meditsiiniorganisatsioonid ühel meelel selles, mis vanuses peaks testimisega alustama või kas seda tuleks teha regulaarsete ajavahemike tagant. Ühendkuningriigi riiklik kliinilise tipptaseme instituut ei soovita arstidel ilma sümptomiteta inimesi rutiinselt testida, kuid patsiendid saavad teste soovi korral siiski teha.

Cochrane’i töörühma 2006. aasta ülevaade PLCO, ERSPC ja teiste uuringute kohta ei leidnud tõendeid testi tulemuslikkuse toetamiseks. Seejärel kaasati täiendavate uuringute andmeid ning 2013. aasta ülevaates jõuti järeldusele, et sõeluuring aitab küll tuvastada rohkem eesnäärmevähi juhtumeid, kuid ei vähenda suremust.

Seisukoha muutus

Uuest ülevaatest selgub aga, et iga 1000 sõeluuringul osalenud mehe kohta tuvastab PSA-vereanalüüs tõenäoliselt 36 eesnäärmevähi juhtu ja päästab kahe mehe elu. Aruandes lisatakse, et test avaldab väga vähest või olematut mõju meeste arvule, kellel tekib biopsia või eesnäärmevähi ravi tõttu tõsiseid, kahjulikke ja soovimatuid kõrvaltoimeid.

Dahmi sõnul saab nüüd esimest korda üsna kindlalt väita, et eesnäärmevähi sõeluuring vähendab suremust. Seisukoht muutus pärast seda, kui teadlased avaldasid Ühendkuningriigis ja Soomes läbi viidud kahe uue uuringu tulemused, mis hõlmasid enam kui 250 000 meest. 

Samas jätsid teadlased uuest ülevaatest välja ühe 2013. aasta uuringu, kuna osalejate juhuvalimiga kaasamise kord ei vastanud rangetele kriteeriumidele. Lisaks esitati PLCO, ERSPC ja veel kahe uuringu raames uusi andmeid pikema jälgimisperioodi kohta, kusjuures mõnda osalejat on nüüdseks jälgitud 23 aastat.

Dahm märkis, et testimise kasulikkuses veendumine võtab kaua aega. Seetõttu keskenduvad poliitikakujundajad eelkõige selliste meeste sõeluuringutele kutsumisele, kellel on tõenäoliselt ees veel palju terveid eluaastaid.

Teadlaskonna reaktsioon ülevaate tulemustele on olnud erinev. Oxfordi Ülikooli kliiniline teadlane Lennard Lee leidis Londoni teadusmeediakeskusele (Science Media Centre, SMC) antud kommentaaris, et uuringu kvaliteet ja järeldused tunduvad usaldusväärsed. 

Londoni Queen Mary Ülikooli biostatistik Adam Brentnall juhtis aga SMC-le antud intervjuus tähelepanu analüüsi kitsaskohtadele. Brentnalli sõnul võib ülevaade alahinnata nii sõeluuringute tegelikku kasu kui ka üle 70-aastaste meeste ülediagnoosimist.

Teadlaste värsket ülevaadet saab lugeda uurimisrühma võrguvaramust Cochrane Library.