«Kui venelased sisse tulid, läksin kohe lasketrenni. Ja õieti tegin ka. Teistel vehiti ülekuulamisel relvadega nina ees, seal kus mina olin, ei tohtinud ühtegi relva olla», meenutas intervjuus mulle Aili Jõgi 2003. aastal oma kodus Keilas, kus tal mitmeid kordi külas käisin.

Aili ise ei leidnud toimunus midagi erakordset.

«Meil polnud selle õhkulaskmisega mingit probleemi» – see on tagantjärgi kuulates väga lihtsal toonil öeldud.

Kõik kohad laskemoona täis

«Kõik kohad olid siis Eestis relvi ja laskemoona täis. Meie jaoks oli see igapäevane situatsioon, peale sõja me 1946ndal aastal ju suurt midagi ei teadnud ega mäletanud. Rahust, ma mõtlen. Normaalne inimene sellist olukorda ei taipagi. 1946. aastal arreteeriti inimesi iga päev. Meie Ageedaga käisime Patareid isegi eemalt vaatamas. Me olime kogu aeg•
•
More näinud tapmisi, tagaajamisi, arreteerimisi. Nägime sõjavangide süüa nende masendavat olukorda ja viisime neile süüa».

Peale sõja me ju suurt midagi ei teadnud ega mäletanud. Normaalne inimene sellist olukorda ei taipagi.

Aili rääkis nõuka-aja tulekust toonil, mida reeglina kasutatakse täiesti igapäevaste asjade edastamiseks.

Lihtne, eksole: «Venelane tegi hinge ikka hirmus täis küll. Kui venelased tulid oma täitornidega mütsides sisse, oleksite näinud, millised nad olid! Kui seisab, siis haiseb, kui liigub, siis karjub. Neid kästi ju laulda, kui nad marssisid. Ja mida nad laulsid? Katjuušat. Üks ja sama lugu kogu aeg•
•
More. Ja koolis hakati rääkima, et tulid kultuuritoojad. No tule taevas appi!»

Pauk oli plaanis 9. mail

Ageeda Paavle, kellega koos Aili ausamba õhku laskis, selgitas: “Et meil seisis ees küllaltki ohtlik tegu, pidime ka ettevalmistusi tegema. Kõigepealt miilitsavalve. Ei olnud see eriti valvas. Meie plaan oli pauk teha enne 9. maid. Lootsime salajas, et see püha tuleb ilma sambata. Lõhkeaine ja õpetuse saime Juhanilt. Meile tegi asja kergemaks see, et valvemiilits flirtis eemal oma tüdrukuga ja ei märganud meid.”

Venelane tegi hinge ikka hirmus täis küll. Kui tulid oma täitornidega mütsides sisse, oleksite näinud, millised nad olid! Kui seisab, siis haiseb, kui liigub, siis karjub.

Aili elas surmani 2017. aastal Keilas – 1971. aastast alates. Maja hakkas ta mees Ülo Jõgi (legendaarne ernalane ehk ERNA retkest osavõtja) ehitama 1968. Mõlemad olid saanud amnestia ning selle ajani elasid Komis, Intas.

“Sealt ei lastud ära”, meenutas Aili, “passi ei antud ja linnast välja ei lubatud. Ehkki peale laagrist lahtisaamist oleks pidanud juba lubama. Aga venelased täidavad alati ainult pooli seadustest”.

Lindil räägib Aili oma Keila kodust: “Muuseas, kui me maja ostsime, vaatasime korraga: issand jumal, maja number on meie paragrahvi number! 58!”.

Paragrahv oli poliitiline. Aili oli korraldanud positiivse diversiooni.

14-aastane terrorist.

1930ndail aastail oli Jürgensonide pere tavaline toimetulev eesti pere. Aili õppis Pühavaimu kiriku kõrval asunud tillukeses algkoolis.

Esimesed kogemused «kultuuritoojatega» muutis kohe masendavaks Linda tänava uue kodu lähedal tegutsenud vene tööpataljon, kelle ülalpidamine ja elulaad olid kaugel sellest, mida siinmaal oldi harjunud inimlikuks pidama.

Esimesed kogemused «kultuuritoojatega» muutis kohe masendavaks Linda tänava uue kodu lähedal tegutsenud vene tööpataljon.

Aili ja sõbrad alustasid lendlehtede levitamisega. Kõigepealt viidi pärg Reaalkooli juures olnud koolipoiste mälestussamba asukohale. Pärg olnud asjalik, sini-must-valgete lintidega. Lendlehed koostati ise.

Valmistamiseks kasutati Ageeda kirjutusmasinat ning Aili isa lelukauplusest pärit kummitähti, mida sai vastavasse siinidega riistapuusse toppida ja nõnda sõnu moodustada.

«Lendlehe kleepimine käis lihtsalt,» meenutab Aili Jõgi, «üks tegi seina kliistriga kokku ja teine vajutas selja tagant lehe peale.»

Enamasti lasti lehed postkastidesse.

Röövlite igavene tuli ja au

«Käisin sellest punapuuslikust iga päev mööda, jäi ju see minu koolitee äärde,» meenutab Aili Jõgi. Mälestussammas aga oli selline nagu venelastel ikka – puust püramiid ja viisnurk selle otsas. Asus ta Kaarli kiriku juures, seal kus praegugi on trolli- ja bussipeatus.

«Aegamööda muutus see üha vastikumaks ning tasapisi küpses otsus – tuleb ta sealt koristada!» räägib Aili Jõgi.

Aegamööda muutus see monument üha vastikumaks ning tasapisi küpses otsus – tuleb ta sealt koristada!

Punaarmeelased röövisid tol ajal Tallinnas karistamatult kortereid. Kolm säärast marodööri juhtusid aga kogemata sisse murdma «oma poisi» ehk ohvitseri juurde ning politruk laskis nad tänuks sellise lahkuse eest muidugi maha.

Et aga tegu oli nii või teisiti langenud punaarmeelastega, otsustati lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning kaakide hauale propagandistlik mälestusmärk püsti panna. Hiljem inspireeris toosama haud, kuhu õnnetud olevat maetud nagu tol ajal kombeks kirstuta ja meditsiinilise ekspertiisita, rajama sinnasamasse kurikuulsat tundmatu sõduri mälestusmärki koos igavese tule ja muu puna-kamaga.

Plahvatus kell 10 õhtul

Kogu asja õiendasid ära pinginaabrid ja sõbratarid Ageeda ja Aili 8. mail 1946 kella 10 paiku õhtul.

Selja taga pauku kuulnud tüdrukud tulemust mõistagi uudistama ei läinud, vaid jalutasid rahumeeli koju.

Kärgatuse korraldasid Aili ja Ageeda ära 8. mail 1946 kell 10 õhtul.

Järgmiseks päevaks oli sammas aga tüdrukute suureks pettumuseks uuesti püsti – miilits ja muud tegelinskid olid ootamatult operatiivsed. Uus sammas olevat muide valmistatud Patarei vangla puutöökojas.

Ent kõlakas oli kõigist summutamiskatsetest hoolimata linna peal kõvasti laiali ometi.

Sissekukkumine

16. mail 1946 võetigi Aili Jürgenson Kopli tänava ja Vabriku tänava nurgal koduteel olles kinni.

«Kaks meest tulid teine teisele poole ja suund võeti Pagari tänavale.» Püüan kogu aeg•
•
More pärida, mida Aili tol ajal läbi elas – olid nad ju vaid lapsed.

14-aastane Aili Jürgenson arreteeriti kooliteel 1946. aasta 16. mail. Täpselt 80 aastat tagasi.

Ent Aili Jõgi räägib nii oma tollastest tegudest kui ka järgnenud traagilistest vintsutustest otsekui oleks tegu mingite kergete seiklustega. Ta ei mäleta, et kõik need jubedused oleksid teda mingil ajal isegi nutma ajanud… «Olin jonnakas laps!»

Pagari tänav ja Patarei

Pagari tänaval aga läks nii nagu Pagari tänaval ikka. Ülekuulamistel ei tehtud mingit vahet laste ja täiskasvanute vahel. Peksa ei saanud küll Aili Jõe mäletamist mööda neist keegi. «Kell kümme oli magaminekuaeg. Kell üksteist kutsuti uurija juurde. Seal sai tulema kolme-nelja paiku, kell kuus oli juba äratus,» räägib ta peamisest mõjutusvahendist. Pealegi kolistati kogu aeg•
•
More hirmsasti ustega.

Pagari tänaval aga läks nii nagu Pagari tänaval ikka. Ülekuulamistel ei tehtud mingit vahet laste ja täiskasvanute vahel.

Kurikuulsa Idel Jakobsoniga oli Aili Jürgensonil eriline suhe.

«Jakobson oli väiksemat kasvu mees, kes käimisel kasutas keppi,» meenutab Aili Jõgi toda timukat. «Tüüpiline ebamehelikkuse kompleksi all kannatav vennike. Ise oli sant ja tahtis kogu maailma sandiks muuta.»

Jakobson, Kohver ja muud rotid

Pagari 14. kambris istudes, kui tema asja uurimine juba läbi oli, kutsuti tüdruk ootamatult uuesti Jakobsoni juurde.

Nüüd karjus Jakobson tema peale «nii et tatt lendas». «Aga kallale ei tuldud, abilisi polnud nimelt parajasti kohal,» naerab Aili Jõgi. Jakobson laskis Aili kartsa pista.

«Seal oli aga jube külm,» meenutab Aili Jõgi. Seljas oli tal tookord vaid lühikeste varrukatega pluus ja seelik. Laps istus seal tervelt kuus päeva toiduks kaks korda päevas toodud tass vett koos tüki leivaga.

Magasime põrandal. Aga kui kellelgi tuli paraskile minna, tagasi magama ta enam ei pääsenud.

Siis toimetati Aili Patareisse. 25. oktoobril 1946 oli talle mõistetud 8 aastat vangistust ning seda hakati ootama Patarei süüdimõistetute kambris numbriga 48. See oli poole võlviga kamber vaatega merele, kus kõige hullemal ajal ootas tappi kuni 60 naist.

Kambris polnud ei vett ega väljakäiku. «Magasime põrandal. Aga kui kellelgi tuli paraskile minna, tagasi magama ta enam ei pääsenud.»

Külge püüti keerata ühiselt. «Vanemad inimesed elasid seda hirmus raskelt üle. Meie püüdsime «tsirkusega» teiste tuju tõsta.»

Veerand sajandit hiljem

48-ndas istuti 11 kuud. Kevade poole jäi seltskond hõredamaks ja ruumi oli pisut rohkem. Istumise tegi pikaks seadus, mille kohaselt alaealisi ei tohtinud ühest liiduvabariigist teise viia.

Vahepeal viidi Aili ja Ageeda Koluverre “kolooniasse, sealt aga Patareisse tagasi. Teel tekkis Aili Jürgensonil idee veel ka oma Linda tänava kodust läbi astuda. Ei soovitanud poistel ainult treppi sõita, kuna samas majas elas ju Kohver. Miilitsatele avaldas muljet jutt napsust, mida vana Jürgenson alati kodus kapis hoidvat. Kuraas oli sedavõrd suur, et «must ronk» pargiti ikkagi otse maja ees.

Tüdrukule mõisteti 8 aastat vangistust, tagasi jõudis ta 25 aasta pärast.

«Jooksin üles kolmandale korrusele, ema tegi ukse lahti – Jeesus!» meenutab Aili Jõgi. Isa aga ütles: «Kui te, tüdrukud, juba Patareist koju saite, tulete «sealtki» eluga tagasi!»

Ja tulidki, Aili ainult veerand sajandit hiljem. Tema kannatuste rada viis läbi Harku laagri, Lasnamäe, Leningradi ja Vologda vanglate polaarjoonel asuvasse Abezi laagrisse, sealt Inta laagrisse, kus ta 1954. aastal vangistusest vabanes. Algas 17 aastat asumist sealsamas Intas koos vahepeal Aili kaasaks saanud legendaarse «Erna»- mehe Ülo Jõega. Seal sündisid ka pere kaks poega.