Soome president Alexander Stubb tõi Leedu meediale antud intervjuus välja paradoksi, kus Euroopa peab Ukraina droonide eest Ukrainalt endalt kaitset paluma.
Järgneb intervjuu Alexander Stubbiga väljaandele LRT:
Sooviksime alustada sündmustest, millega meie piirkonnas silmitsi seisame. Mai alguses sisenes teie riigi õhuruumi mitu Ukraina drooni. Kuidas peaks meie piirkond sellistele intsidentidele reageerima?
Sellele küsimusele on ilmselt kaks vastust. Esimene on see, et alati, kui teie õhuruumi rikutakse ja selles lendavad aktiivsed droonid, on see ilmselgelt tõsine mure. Iga juht – nii Leedus kui ka Soomes – on selle pärast mures. Õnneks on kahju olnud piiratud.
Minu teine tähelepanek on see, et see on osa Venemaa jätkuva agressiooni tagajärjel tekkinud kahjust. Ukrainal on õigus ennast kaitsta ja praegu toimub osa kaitsest meie piirkonnas ning see õpetab meile üht-teist.
Esimene on see, et me ei ole tingimata droonide tegevuseks täielikult valmis, mitte rahuajal [ja] sõjaajal. Ja teine on see, et meil on ukrainlastelt palju õppida.
Seega on paradoksaalne see, et meil on Ukraina droonid, aga me peame ukranlastelt endilt õppima, kuidas end nende eest kaitsta.
Kas te arvate ja tunnete, et ukrainlased on nende murede ja meie palvete suhtes tähelepanelikud?
Kindlasti. Ma räägin Volodõmõr Zelenskiga vähemalt kord nädalas, mõnikord isegi rohkem kui kord nädalas.
Pärast esimest [drooni]intsidenti helistasin talle kohe. Ma küsisin: „Volodõmõr, mis toimub?” Ja ta vastas: „Oh, vabandust, me ei tahtnud seda teha. Teate, see oli viga ja see oli meie droon, aga GPS-süsteem oli segatud.” Seega jah, ukrainlased kuulavad meid.
Ärge süüdistage neid kaitsesõja pidamises. Kõrvalkahju on väga kahetsusväärne ja meil on õigus see tõstatada ja sellega tegeleda.
Kuuleme ähvardavat Venemaa narratiivi Ukraina rünnakutest Kaliningradi vastu. Sellisel juhul peaksid droonid ületama Poola või Leedu territooriumi. Millised tagajärjed võiksid teie arvates sellisel rünnakul piirkonnale olla?
Ma ei tegele hüpoteetiliste väidete ja kuulujuttudega. Ma tegelen luureandmetega ja ma ei jaga neid luureandmeid, aga ma ei ole teadlik millestki sellisest toimuvast. Aga lihtsalt tavalise inimese vaatenurgast, kui Kaliningrad saaks pihta, kas see ei toimuks Läänemere rahvusvahelistest vetest?
See on nii olnud […] Primorskis, seega me ei luba oma õhuruumi, mereruumi ega maismaaruumi kasutamist ja olen kindel, et ka Leedu ja Poola ei luba seda.
Te olete üks neist Euroopa poliitikutest, kes räägivad vajadusest uuendada dialoogi Venemaaga, sest Euroopa huvid ei kajastu praegu. Milliseid tingimusi või isegi punaseid jooni peaks Euroopa Venemaale sellises dialoogis seadma?
Esiteks, tagasiteed endise juurde ei ole. Soome on selle hea näide – me liitusime NATO-ga, kuna Venemaa ründas Ukrainat, seega meil ei teki sarnaseid suhteid nagu varem.
Tingimused on minu arvates üsna klassikalised. Need on seotud sõja lõpetamise püüdluste ja üldiselt diplomaatiliste suhete loomisega. Ja on kaks põhjust, miks ma arvan, et aeg
•
•
More Euroopal seda teha on lähenemas.
Esimene on see, et Ukraina on nüüd tugeval positsioonil ja Venemaa nõrgal positsioonil. Ja võib öelda, et Ukraina on seda sõda tegelikult võitmas, seega on Venemaa huvides seda vestlust alustada.
Ja teine on Euroopa huvid. Kui te ei ole laua taga, süüakse teid laual ära. Ma arvan, et parem on pidada mingisugust dialoogi. Kes seda teeb, millised on tingimused, ma arvan, et on veel vara öelda. Aga see on oluline.
Kas teie arvates on Euroopa juba piisavalt ühtne selliseks dialoogiks Venemaaga?
Kindlasti. Ausalt öeldes pole ma kunagi näinud Euroopa Liitu ühtsemana kui praegu. Me olime ühtsed koroona ajal, me olime ühtsed, kui Venemaa agressioonisõda Ukrainas algas. Me oleme olnud ühtsed oma toetuses Ukrainale, välja arvatud mõned erimeelsused, nagu Ungari Viktor Orbánil.
Nüüd, kui see takistus on kõrvaldatud, saame Ukrainat aidata. Ainult üks inimene ei saa kõigi nimel arutleda, aga ma arvan, et oluline on see, et meil oleks üks, kaks, kolm või neli inimest, olgu neid kui palju tahes, kes arutavad venelastega praktilisi asju, kuidas asju edasi viia ja kuidas me saame rahuprotsessis abiks olla.
Ma arvan, et esimene asi, mille kallal peame tööle hakkama, on relvarahu. See on praegu välistatud. Meil on olnud relvarahu juba paar päeva, aga ehk saaksid eurooplased ameeriklasi selles aidata, sest ameeriklased on praegu väga hõivatud Iraaniga.
Leedu ja Poola seisavad silmitsi Ameerika Ühendriikide kerge survega diplomaatilise dialoogi uuendamiseks Minskiga. Kas teie arvates on see olukord sarnane dialoogiga Venemaaga?
Ma arvan, et riik, mis tunneb Valgevenet peale Valgevene kõige paremini, on Leedu ja ka poolakad.
Oleme väga sageli kuulanud, mida te teha tahate. Minule tundub, et ameeriklased on praegu Valgevenega väga seotud suurte äritehingutega. Aga meie jaoks on Valgevene vaid instrument Venemaa agressioonisõjas Ukrainas. Seega me ei näe seda äritehinguna, vaid julgeolekuohuna, mis on sellise riigi nagu [Leedu] jaoks väga tõsine. Seepärast anname kogu võimaliku toetuse, eriti homse piirivisiidi ajal.
Endine Ameerika Ühendriikide armee ülemjuhataja Euroopas ütles, et tal on tunne, et ta ei ole Euroopas, sealhulgas sellistes riikides nagu Leedu, millel on otsene piir Venemaaga, teadvustanud pakilisustunnet. Kas te nõustute, et me ei tegutse piisavalt kiiresti?
Ma arvan, et te räägite ilmselt pakilisustundest vale inimesega. Meil on Venemaaga 1340 kilomeetri pikkune piir, me mõistame, et Venemaa on pikaajaline oht.
Seepärast liitusime NATO-ga, sellepärast on meil kohustuslik sõjaväeteenistus ja miljon meest ja naist on selle läbinud. Sellepärast saame sõja ajal nädalate jooksul kokku 280 000 reservväelast. Sellepärast on meil üle 60 F-18; sellepärast me just ostsime 64 F-35. Sellepärast on meil pikamaaraketid, õhu-, maa- ja mererelvad, ja sellepärast on meil Euroopa suurim suurtükivägi [võimekus]. Seega oleme alati näinud pakilisust ja näeme seda ka edaspidi. Mind lohutab teadmine, et enamik NATO riike surub oma kaitsekulutused 5 protsendi SKP-st poole, kusjuures Leedus on see näitaja 5,4 protsenti. Aga me kõik teame, et sõdu ei peeta protsentidega, vaid võimetega, ja seepärast peame suurendama nii oma kaitsetööstust kui ka võimekust.
Soome on väga hea näide, aga näiteks Leedus on meil raskusi investeerimisvõimaluste üle vaidlemisega – droonid, õhutõrjesüsteemid, uued väljaõppealad. Kuidas te neid küsimusi Soomes lahendate?
Esiteks, me oleme selles koos – Soome ja Leedu. Pidage meeles, et me ei ole mitte ainult Euroopa Liidu liikmed, vaid ka liitlased, meid seob artikkel 5 ja see tähendab, et kui teil on probleeme, aitame meie teid. Kui meil on probleeme, aitate teie meid.
Nüüd on võtmetähtsusega koordineerida oma investeeringuid ja põhimõtteliselt omada plaani, operatiivplaani ning seejärel viia võimekus sellele vastavaks ja alles siis hakata selle kallal töötama. Ma arvan, et tänapäevane sõjapidamine on liikuv märklaud. Tegelikult ei muutu see igal aastal, kindlasti mitte iga viie aasta tagant – see muutub iga kuu ja see tähendab, et peame töötama tänapäevase sõjapidamise kallal, olgu selleks droonid, raketitõrje või droonide tootmine.
Seepärast peame looma tihedad suhted ja suhtlema Ukrainaga. Näiteks kaastootmine – me toodame näiteks Soomes või Leedus ja siis 90 protsenti neist droonidest, kuna neid on kohe vaja, on Ukrainas ja 10 protsenti jääb Soome. Ja kui sõda on läbi, on meil võimekus pidada kaasaegset sõda.
Te rõhutate sageli, et Euroopa peab oma kaitse eest suurema vastutuse võtma. Samal ajal on nii Soomes kui ka Leedus kahtlusi, et ilma tuumarelvata pole miski efektiivne. Kuidas te seda väljakutset näete?
NATO kaitsel on kolm sammast ja pidage meeles, et see on maailma suurim kaitseliit. Teiseks on meil raketid. Ja kolmandaks on meil tuumarelv ning see tuumarelv tuleb sisuliselt USA-lt, teiseks Ühendkuningriigilt ja kolmandaks Prantsusmaalt.
Kas teie arvates peaksime mõtlema Euroopa programmile, et laiendada näiteks Prantsusmaa tuumarelva?
See ei ole mustvalge, see ei ole binaarne, see ei ole kas/või. Me vajame seda kõike ja tuumarelv on osa meie heidutusest, olgu see siis Prantsuse, Briti või Ameerika oma.
Ma ei näe, et Ameerika tuumarelv kuhugi kaoks. Vastupidi, nad arendavad nüüd oma tuumarelva, sest nad mõistavad, et venelased on taktikaliste tuumarelvade osas tegelikult üsna arenenud. Samuti näeme, kuidas Hiinal on 600 tuumalõhkepead, mis selle kümnendi lõpuks tõuseb 1000-ni ja 2035. aastaks 1500-ni.
Seega peame me kõik arendama oma tuumavõimekust. Kõigi all pean silmas heidutusraamistikku ja seepärast peame suurendama ka Euroopa tuumavõimekust.
Related Posts
