Eestis on tekkinud kummaline ajastu, kus rahvas peab aina rohkem kartma omaenda küsimusi, aga poliitikud ei pea kartma enam peaaegu mitte midagi.

Hanno Pevkur räägib „julgeolekust”, samal ajal kui järjest rohkem inimesi küsib väga lihtsat küsimust: kus lõpeb Eesti kaitsmine ja kus algab ohtlik geopoliitiline hasartmäng väikese rahva tulevikuga?

Kui inimesed tunnevad, et nende riik liigub samm-sammult olukorda, kus iga uus „ajutine risk” muutub homme uueks normaalsuseks, siis ei saa rahvast lõputult pidada rumalaks lihtsalt sellepärast, et nad märkavad vastuolusid.

Sest usaldus ei lagune üleöö.

Usaldus laguneb pressikonverents pressikonverentsi järel, loosung loosungi järel ja hetkedel, kus rahvale jääb tunne, et päris küsimustele vastamise asemel müüakse neile järjekordset valmis pakendatud hirmu.

Ja kõige iroonilisem osa selle kõige juures on see, et tavaline inimene peab oma sõnu kaaluma kümme korda rohkem kui need, kelle otsused võivad mõjutada tervet riiki.

Väikese riigi kõige suurem kaitse ei ole vali retoorika ega poliitteater. Väikese riigi kõige suurem kaitse on rahvas, kes usaldab oma riiki.

Kui see usaldus murdub, siis ei päästa enam ükski loosung, stuudiovalgus ega hoolikalt harjutatud tõsine nägu kaamerate ees.

Lembit Silla,

sotsiaalmeedia

Loe allikast edasi