1966. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel Luksemburgis, kus osales 20 riiki, krooniti võitjaks Valter Ojakääru ja Leelo Tungla «Oma laulu ei leia ma üles». Žürii kiitis laulu dramaturgiat ja kaunist meloodiat, palju kiidusõnu pälvis Helgi Sallo särav esitus. Valter Ojakäär kommenteeris: «Meil on hea laul ja suurepärane esitaja, nii et võit ei tulnud üllatusena.»

Kuna Tallinnas polnud tollal teleülekandeks vajalikke tehnilisi lahendusi, otsustati lauluvõistlus korraldada teise koha pälvinud Austria pealinnas Viinis.

1967. aastal Viinis toimunud Eurovisioonil jäi Valter Ojakääru ja Leelo Tungla «Olematu laul» Helgi Sallo esituses teiseks, kaotades Suurbritannia lauljatari Sandie Shaw’ lauldud loole «Pup­pet On A String» vaid ühe punktiga. Helgi Sallo rõõmustas: «Üks punkt siia-sinna, mis sellest! Laul jääb alles ja see on tähtsam kui võidukarikas.»

1972. aastal toimus Eurovisiooni lauluvõistlus Edinburghis. Osales 19 riiki ja taaskord tuli esikoht Eestisse. Arne Oidi ja Heldur Karmo «Unustuse jõel» Jaak Joala esituses viis eurooplased ekstaasi. Ajalehe The Times juhtkirjas märgiti, et Eesti esitus oli haruldane kombinatsioon põhjamaisest selgusest ja slaavilikust kirepalangust: «Jack Joala hääl kandus üle saali nagu kirkal hommikul tõusev udu jõe kohal.»

1973. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus toimus Tallinnas Kungla hotelli baaris. Osales 18 riiki, võitis Luksemburg lauluga «Tu Te Reconnaitres». Arne Oidi ja Heldur Karmo «Ja elab rõõm» Jaak Joala esituses pälvis kolmanda koha. Kuna Luksemburgi rahvusringhääling loobus rahapuuduse tõttu lauluvõistluse korraldamisest, võttis korralduse üle BBC ja võistluspaigaks määrati Brighton.

1974. aastal Brightonis toimunud Eurovisiooni lauluvõistlust, kus osales 18 riiki, jääb meenutama inetu skandaal: kuna žürii punktide kokkulugemisel eksis (tahtlikult või kogemata, see on küsimus!), siis krooniti võitjaks ABBA «Waterloo». Häälte ülelugemine järgmisel hommikul tõestas, et tegelikult sai Tõnis Mäe kirjutatud ja esitatud «Pimedale muusikule» kaks punkti rohkem, kuid see ei muutnud midagi. Tõde mätsiti kinni.

Eurovisiooni võidukarika sai Tõnis Mägi 1975. aastal Stockholmis, kui tema esitatud Andres Valkoneni ja Leelo Tungla «Leib jahtub» konkurentsitult 20 osaleja hulgas esikoha saavutas.

Aastaid hiljem Brightoni ja Stockholmi dramaatilisi kogemusi meenutades on Tõnis Mägi nentinud, et punktide lugeja võib alati eksida, kuid aus muusik ei peta kunagi.

1978. aastal Pariisis toimunud Eurovisiooni lauluvõistlusel osales 21 riiki. Võitis Iisrael looga «A-Ba-Ni-Bi», esitajateks Izhar Cohen & Alphabeta. Kustas Kikerpuu «See kaunis maa» Voldemar Kuslapi esituses jäi eelviimaseks. Eestlased olid favoriidiks peetud laulu ebaedust šokeeritud. Pinged võttis maha Voldemar Kuslap, kes rahustas kaasmaalasi: «Meie kaunis kodumaa pole sellepärast vähem kaunis, et Pariis seda näha ei mõista.»

Kaheksakümnendatesse astus Eesti rikkalike Eurovisiooni-kogemustega. 1980. aastal Haagis (osalevaid riike 20) saavutas Priit Pihlapi ja Juhan Süti «Kuninganna» ansambli Fix esituses viienda koha. Kuid see, milline edu saatis 1981. aastal Dublinis Joel Steinfeldti laulu «Kaks südant», oli midagi enneolematut. «Kaks südant» sai punkte rohkem kui ülejäänud 20 laulu kokku! Lugu jõudis isegi USA More singliedetabeli esikümnesse, kuhu eurolauludel kunagi asja pole olnud.

Ja mida ütles Joel Steinfeldt? Joel lihtsalt naeratas salapäraselt, pani pähe valge stetsoni ja läks Nashville’i vallutama.

1986. aasta ja Eesti jälle võidumees! Eurovisiooni lauluvõistlus toimus Norras, osales 21 riiki. Mikk Targo ja Jüri Kõrgemäe «Karikakar» Marju Läniku esituses on eestlaste arvates kõigi aegade ilusaim Eesti poplaul ja parim Eurovisiooni-laul läbi aegade. Võiduks pole vaja muud kui kaunist meloodiat ja säravat esitajat, kommenteeris Mikk Targo. Marju Länik lisas: «Ja mina lasin lihtsalt laulul vabalt tulla!»

1987. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus tõi Tallinna linnahalli kokku 23 riigi muusikasaadikud. Esmakordselt osales Läti NSV Raimonds Paulsi ja Janis Petersi lauluga «Robots», esitajaks Aija Kukule, mis saavutas kolmanda koha. Heini Vaikmaa ja Madis Trossi «Mägede hääl» Kare Kauksi esituses saavutas teise koha, esikoha pälvis Iiri­maa esindaja Johnny Logan lauluga «Hold Me Now». Johnny Loganile meeldis Eesti pealinn nii väga, et veel mitu nädalat hiljem nähti sametise häälega iirlast Tallinna restoranides ja baarides kohalike kaunitaride seltskonnas lõbusasti aega veetmas.

1988. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel Dublinis, kus osales 23 riiki (eestlaste ja lätlaste eeskujul oli võistlusega liitunud Leedu) pälvis Mikk Targo ja Leelo Tungla «Ma olen ju naine» Marju Läniku esituses 11. koha. Võitjaks krooniti Šveitsi laul «Ne Partez Pas Sans Moi» Celine Dioni esituses. Tagasihoidlikust tulemusest frustreeritud Eesti ajakirjanduses võis märgata vaoshoitud kriitikat Targo ja Läniku aadressil. Ajalehes Rahva Hääl nurises noor kriitik Marek Kallin: «Miks saadeti Eestit esindama tüüpiline idaeuroopa šlaager, kui meil on olemas värsketest muusikalistest ideedest pakatav punkansambel JMKE?»

Eesti punk jõudis Eurovisiooni lauluvõistlusele 1991. aastal. Võistlus toimus Roomas, osales 35 riiki, Tõnu Trubetsky laul «Uimane ja väsinud» ansambli Vennaskond esituses jäi eelviimaseks. Marek Kallin ei jätnud Rahva Hääles lajatamata: «Miks saadeti Itaaliasse suvaline punkbänd suvalise punklauluga, kui meil on olemas geniaalne helilooja Mikk Targo ja särav lauljatar Marju Länik?» Kriitikast vihastanud Trubetsky lubas Kallinile kere peale anda.

Eestlaste omavaheline nääklemine on märk sügavast kriisist, mis meie euro­laulumaastikul 1990. aastate alguses valitses. Muutuste tuuled räsisid ka Eurovisiooni. Osalejate arv kasvas Balkani riikide sissemarsi tagajärjel, hindamissüsteem ägas reformide käes, reeglid muutusid pidevalt.

Mõnikord valis parima laulu žürii, teinekord pandi otsus rahvahääletusele. Tulemuseks oli kakofoonia, mis erines lauluvõistluse kuldaega iseloomustanud harmooniast.

Tagantjärele on täiesti arusaamatu, kuidas juhtus nõnda, et 1992. aastal Malmös toimunud Eurovisiooni lauluvõistlusele saadeti Eestit esindama Onu Bella «Ma võtsin viina» autori esituses.

Hiljem, kui katastroof oli juba toimunud, süüdistas heliloojate liit kultuuriministeeriumi ja kultuuriministeerium heliloojate liitu. Õli valasid tulle Marek Kallini toksilised kommentaarid.

Nii või teisiti, 1992. aasta 9. mail Malmö jäähallis toimunud kuulsusetut episoodi ei suuda eestlased unustada. «Ma võtsin viina» ei jäänud mitte lihtsalt viimaseks, laul diskvalifitseeriti, ning mis veelgi hullem, Eesti pidi maksma trahvi, mis haukas taasiseseisvunud vabariigi nappidest valuutavarudest hiiglasliku suutäie.

Ainus, kes ei kaotanud muretut meelt ja südametuld, oli Onu Bella ise: «Oijah! Ma käisin Eurovisioonil ning mu keha on väga tugev!»

Kuid eestlaste seiklused Eurovisiooni lauluvõistlusel sellega ei lõppenud. Saaga jätkub!