Hinnanguliselt läheb igal aastal maailmas kaduma ligi kaks protsenti kõigist püügivahenditest, mis annab märkimisväärse panuse mere plastireostusse. Varasemad uuringud on näidanud, et kalandus on vastutav umbes 18 protsendi eest ookeanide plastireostusest. Merre jäänud püügivahendid jätkavad sageli aastaid mereelukate püüdmist. Neisse takerduvad massiliselt kalad, merelinnud ja mereimetajad, kes nälgivad surnuks või upuvad.

Killustunud vastutus takistab koostööd

Kummitusvõrkude probleem on teada olnud aastakümneid, kuid edasiminek selle lahendamisel on olnud aeglane. Värskes uuringus tuvastasid teadlased Ben Boteleri (Jätkusuutlikkuse Uuringute Instituut / Wageningeni Ülikool) juhtimisel selle põhjused ja pakkusid välja võimalikke lahendusi. Nende järeldused põhinevad intervjuudel poliitikakujundajate, tööstuse, vabaühenduste ja teadlaste esindajatega.

Uuring keskendus valitsusasutuste ja vabaühenduste koostööle Läänemere piirkonnas, pöörates erilist tähelepanu Helsingi Komisjoni (HELCOM) tegevusele. See Läänemere-äärsete riikide ja Euroopa Liidu valitsustevaheline organisatsioon koordineerib küll piirkondlikku poliitikat, kuid tal puudub õiguslik pädevus meetmete jõustamiseks.

«Koostöö küll toimub, kuid see on killustunud ning seda takistab võimutasakaalu puudumine eri tasanditel ja erineva fookusega osaliste vahel – eriti keskkonna- ja valdkondlike eesmärkidega organisatsioonide vahel,» selgitas Boteler.

Kuigi Euroopa Liidu direktiivid, nagu merestrateegia raamdirektiiv ja ühekordselt kasutatava plasti direktiiv, pakuvad õiguslikku tuge merereostuse vastu võitlemiseks ja näevad ette näiteks laiendatud tootjavastutuse püügivahenditele, on nende rakendamine keeruline. Probleemideks on kattuvad poliitikavaldkonnad, riiklikud jurisdiktsioonid, konkureerivad majandushuvid ning puudulik taristu püügivahendite kogumiseks, tagasivõtmiseks ja ringlussevõtuks.

Püügivahend on kallis, selle kättesaamine veelgi kallim

«Kuna HELCOMi mandaat piirdub meetmete koordineerimisega, sõltub edasiminek liikmesriikidest ja ELi institutsioonidest. Ebapiisavad ja ebaselged rollid on aga tekitanud võimuvaakumi: vastutus on liiga hajutatud, et ükski asjaosaline suudaks võtta juhtrolli ja algatada laiaulatuslikku kadunud püügivahendite eemaldamist,» ütles Boteler.

Lisaks ei ole tööstuse võtmeisikud – eelkõige püügivahendite tootjad ja importijad – piisavalt kaasatud kokkulepitud poliitika rakendamisse. See raskendab ühiste lahenduste, näiteks pandisüsteemide või püügivahendite paremate märgistussüsteemide väljatöötamist.

Uuring käsitleb ka kalandussektori keerulist olukorda. Püügivahendid on kallid ja kaluritel on tugev majanduslik stiimul neid mitte kaotada. Siiski võivad võrgud kahjustuda või triivida minema tormide, tugevate hoovuste või jää tõttu. Samuti põhjustavad varustuse kaotamist konfliktid eri püügimeetodite vahel või kokkupõrked laevadega. Paljudel juhtudel on võrkude kättesaamine kulukas, ohtlik ja majanduslikult ebaotstarbekas – seetõttu jäävadki need merre.

Teemaga on hästi kursis ka Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadlased, kes ei tegele aga mitte ainult nende ohtlike «kummitusvõrkude» eemaldamisega, vaid on avastanud ka üllatava võimaluse: koos võrkudega välja tõmmatud võõrliigist rändkarp plaanitakse väärindada kasulikuks tooteks.

Mereinstituudi teadlased Robert Aps, Anu Albert ja Jonne Kotta juhivad kaht suurt projekti, mis on suunatud veekogudesse kadunud püügivahendite probleemile. Hiljuti lõppenud projekt Re:Fish keskendus Pärnu lahele, kus olukord osutus õnneks arvatust leebemaks. Kuigi merest leiti mõrdu, ankrute osi ja nakkevõrke, sealhulgas palju odavaid ja kergesti purunevaid Aasia päritolu võrke, jäid kogused siiski väikeseks.

«Just odavate nakkevõrkude hea kättesaadavus ja madal hind muudavad need probleemseks,» selgitavad teadlased. «Kui püünise kaotus ei tähenda kalurile märkimisväärset majanduslikku kahju, on ka motivatsioon seda otsima minna väiksem.»

Peipsi peidab endas topeltprobleemi

Hoopis teistsugune pilt avaneb aga Peipsi järves, kus alustati uut projekti Blue Revival. Varasemad uuringud on näidanud, et seal on kaotatud püügivahendite probleem tunduvalt tõsisem kui meres. Kuid projektil on ka lisaeesmärk, mis muudab selle ainulaadseks.

«Kaotatud püünised on suurepärane kasvupind Peipsi järves vohavale võõrliigile, rändkarbile,» selgitavad teadlased. Koos võrkudega tuuakse veest välja arvestatav kogus seda invasiivset liiki. «Me ei käsitle väljatoodud karpi prügina, vaid plaanime sellest valmistada mõne kasuliku toote.» Kuigi projekt on alles algusjärgus, uuritakse juba aktiivselt teiste riikide kogemusi, kuidas rändkarpide massi saaks väärindada.

Vastutus hajub riikide vahel, lahendus peitub ennetuses

Hiljutine rahvusvaheline uuring osutas Läänemere-ülesele «võimuvaakumile» kummitusvõrkudega tegelemisel. Eesti teadlased täpsustavad, et kuigi Läänemere tasandil koordineerib teemat HELCOMi ekspertgrupp, jääb praktiline tegevus – otsimine, eemaldamine ja järelevalve – paratamatult iga riigi enda kanda.

Samuti rõhutavad nad, et kummitusvõrkude probleem ei ole Läänemere suurimate ohtude – nagu eutrofeerumine, reostus või kliimamuutused – seas esikohal, kuid selle lokaalne mõju võib olla siiski märkimisväärne. Eriti ohtlikud on madalas rannikumeres ja sisevetes kaduma läinud nakkevõrgud, mis võivad aktiivselt püüda edasi väga pikka aega. Läänemere avaosas kasutatavad traalnoodad vajuvad aga põhja ja kaotavad oma püügivõime kiiresti, kahjustades peamiselt merepõhja elupaiku.

Probleemi tegeliku ulatuse kaardistamiseks tuleks teadlaste hinnangul esmalt ühtlustada Läänemere-üleselt andmete kogumise metoodika, milleks on parim platvorm HELCOM. Andmete kogumine ise jääks aga riiklike seirete ja projektide ülesandeks.

Ennetus on parem ja odavam kui ravi

Kuidas aga probleemi eos vältida? Teadlaste sõnul on võtmetähtsusega ennetus. Selle asemel et kulutada tohutuid ressursse juba kadunud võrkude otsimisele, tuleks keskenduda nende kadumise vältimisele.

«Kõige olulisem on püügivahendite korrektne märgistamine,» rõhutavad nad. Eestis kehtib küll püügivahendite tähistamise kord, kuid kui märgistus (poi või lipp) püünise küljest eraldub, on kadunud võrku ennast keeruline leida ja tuvastada.

Tõhusate ennetusmeetmete hulka kuuluvad suure riskiga püügivahendite kasutamise piiramine teatud piirkondades või aastaaegadel, püügivahendite selge ja omaniku tuvastamist võimaldava märgistuse nõue ning kasutuselt kõrvaldatud vahendite kogumise ja ringlussevõtu parandamine.

Eriti oluliseks peetakse püügivahendite märgistamist, sest see loob aluse süstemaatiliseks dokumenteerimiseks ja järelevalveks nii aktiivselt kasutatavate kui ka ajutiselt hoiustatud vahendite üle. Hästi toimiv märgistus aitab vähendada püügivahenditega seotud konflikte ja nende kadumist, hõlbustab kaotsiläinud vahendite tagasisaamist ning toetab seadusliku ja ebaseadusliku kalapüügi eristamist. Seetõttu peetakse kohustuslikku märgistamist koos püügivahendite kadumisest teatamise parandamisega praktiliseks vundamendiks, millele saab tulevikus rajada tõhusama ennetussüsteemi.

Kuigi arutatud on ka kõrgtehnoloogilisi lahendusi, nagu GPS-saatjatega varustatud võrgud, ei ole need odavate püügivahendite puhul majanduslikult realistlikud ning võivad tekitada lisareostust. Kadunud võrkude leidmiseks on endiselt tõhusaim vahend külgsonar, mis kaardistab merepõhja, ning nende eemaldamiseks ROV (remotely operated vehicle), sukeldujad või spetsiaalne tragimine.

Eesti saab teadlaste hinnangul olla teistele riikidele eeskujuks just oma riskipõhise lähenemisega – suunates ressursid sinna, kus probleem on kõige teravam, nagu praegu Peipsi järvel. Just ennetus ja toimiv märgistussüsteem on vundament, millele ehitada puhtam tulevik meie vete jaoks.