Festivali avapäeval, kui taevas oli viimnegi pilv minema purjetanud ning päike lubas särada kuni õuduspeo lõpuni, küsisin HÕFF-i pealikult Helmut Jäneselt, et kas nii ilusa ilmaga inimesed ikka tõesti viitsivad kinno ronida. Tema oli minu provotseeriva küsimuse peale kõigutamatu ja lootusrikas, öeldes, et nende festivali puhul ilm kedagi eemale ei peleta, pigem vastupidi.
Järgneva kolme päeva jooksul sai see fakt tõesti kinnitust, sest Haapsalu kultuurikeskuse fuajee sumises vahetpidamata nii soojade kevadpäevade pärastlõunatel kui ka hilistel öötundidel. Ka maja ümbrusest leidis kahe seansi vahel päikesevanne võtvaid õõvafänne, kes end õlle või paariga turgutasid, pärast mida taas saali pugeda. Mõnes mõttes ongi HÕFF kui esimene väikelinna kevadekuulutaja: talvine roidumus suristatakse kiirkorras kontides välja ning kuidas muudmoodi olekski seda parem teha kui mitte terve pinutäie šokeerivate-üllatavate žanrifilmidega?
Neljapäeva pärastlõunal, kui suurem osa külastajaid ilmselt alles autodes-bussides Haapsalu poole teel oli, lükati festivalimootor käima tšehhi kinolegendi Karel Zemani 70 aastat tagasi valminud filmiga “Reis eelajaloolisse aega”, mis ladus algavaks õudusmaratoniks sobiva vundamendi. Osalt pere noorematele mõeldud, osalt oma populaarteadusliku vaimuga isegi kooliprogrammi sobiv naiivne ning siiras linalugu on kantud julgusest katsetada ning piire nihutada, aga samal ajal ka soovist vaatajal täie raha eest meelt lahutada. Tervikuna veidi logisev ja kindlasti mitte ideaalne teos, aga neid isegi “Jurassic Parki” inspireerinud paber-dinosauruseid vaadates puges ligi tore arusaamine: tuleb mõnus nädalalõpp.
Samas tuules jätkas ka tänavu 100. sünniaastapäeva tähistava USA
More žanrikino pioneeri Roger Cormani kultusteos “Väike õuduste pood” 1960. aastast, mille täpne tasakaal huumori ja siiani veenvalt mõjuva body horror’i vahel on vaat et ületamatu. Mõnes mõttes pakubki HÕFF alati mitu võimalikku teekonda, kuidas läbi programmi liikuda: mina isiklikult kasutan alati võimalust tutvuda kaasaegsema õuduse ja fantaasiaga, aga samavõrd väärtuslik on ekskurss minevikku koos unustatud või taaskülastamist väärivate pärlitega. Õnneks lõpetati festivali avapäev suures saalis legendaarse ulmemölluga “Purustaja”, mis tekitas tunde, et ehk väärikski 80ndate B-kategooria kassahitid meeldetuletamist just kinolina vahendusel. Noor Sandra Bullock koos Sylvester Stallone’iga futuristlikus Los Angeleses pättidele säru tegemas kujunes ootamatult minu üheks tänavuse festivali positiivsemaks üllatuseks.
Kui jätkata üllatuste lainel, siis sama ootamatult tabas mind Kasahstani kättemaksu-triller “Karistus”, millest kartsin põlveotsas nokitsetud amatöör-action’it, kuid lõpptulemus oli hoopis niivõrd peenelt välja mängitud, et istusin ekraani ees suu lahti. Ma tean, et iga teist liikuvat ja dünaamilise kaameratööga märulit võrreldakse praegu “The Raidi” ja “John Wickiga”, antud juhul ei pakuta meile aga mingit säästuversiooni, vaid nii mõnelgi hetkel tehakse mainitud filmidele pigem silmad ette. Halastamatu ja šokeeriv andmine, loodetavasti õnnestub seda meie kinoekraanidel veel näha.
Sel korral küll festivalilt täispikkade kodumaiste filmide valikut ei leidnud, sest viimasel ajal pole lihtsalt ühtki HÕFF-ile sobivat linalugu valminud, kuid see andiski võimaluse lühilugudel tõestada, kui heas vormis on Eesti õõva- ja ulmekino. Alustame kasvõi festivali eripreemia pälvinud Katariina Aule “Leivalaulust”, mille igast kaadrist kiirgab armastust žanrifilmi vastu, see on teostatud nii peene käega, et sobib vabalt konkureerima rahvusvaheliste tippudega. Stsenaarium on täpne ja üllatav, praktilised efektid madalale eelarvele vaatamata väga professionaalsed, mis annavad kinnitust sellest, et Aule peagi võttesse minev “Koerte kasvandik” väärib igati ootamist.
Aga ka mitmed uued, siinsel maastikul oma esimesi samme tegevad režissöörid näitasid esitlesid oma huvitavaid visioone. Matiias Viiking Ojaveski “Terroriseerivad tiivulised” on mokumentaalide meistriklass, Monty Pythoni, Taika Waititi ja David Lynchi käekirju segades tuleb kokku üks viimase aja parimaid kodumaiseid komöödiaid. Martin Kolditsa “Ikaros” topib DIY-kosmoselaeva Eesti tippnäitlejate ansambli ja näitab, kui väga me vajame 21. sajandi vastet “Navigaator Pirxile”, loodetavasti jõudsime tänu Kolditsa veenvale lühiloole sellele pisut lähemale. Anna Veisman ei suuda HÕFF-il parima Eesti filmiga auhinnaga pärjatud “Metsasilmades” oma köitvat etno-horror’i kontseptsiooni lõpuni realiseerida, kuid ta paistab oma käekirjaga Eesti filmimaastikul siiski selgelt silma. Ei tasu siiski unustada ka festivali maskotti, praegu AI-radadel ekslevat Mart Sandrit, kelle tehisaru-katsetused võivad meeldida või mitte, kuid näiteks “Tallinn leekides” on märk sellest, et ta oskab need masinad enda kasuks tööle panna.
Üks katsumus, millega tänavu 21. sünnipäeva tähistanud festival pidevalt silmitsi seisab, on korraga nii kogenud ja külma kõhuga kui ka uute, alles esimesi kordi kinolinal veristamise ja hirmutamisega kokku puutuvate vaatajate kõnetamine. Mind näiteks, kes ma olen näinud kõikvõimalikke “Texase mootorsaemõrvade” versioone, tervet hunnikut “Vale pöörde” jagusid ning muudsorti Ameerika süvamülkas toimuvad kõhedikke, ei suutnud värske grindhouse-šokifilm “Dolly” Seann William “Stifler” Scottiga peaosas kuigivõrd liigutada, mõnel Haapsalu koolinoorel võis see aga korralikult vaiba jalge alt tõmmata. Kui sa pole varem näinud, kuidas labidaga lõuluu paigast lüüakse, siis ilmselt võttis korra kõhu alt õõnsaks küll. Laiemalt aga on sedalaadi copy of a copy of a copy mentaliteediga tehtud filmikesed vajalik osa žanrikino vereringest, sest just tänu sellele tekib pidevalt ka uutel vaatajal huvi kinokunsti tumedamate-veidramate nurgataguste vastu.
Kui nukumaskiga tapja ajas pigem haigutama, siis õnneks oli ka palju tuumakat rämedust, mis oma toorusega pani ikkagi kohati õhku ahmima. Hilistel öötundidel oli võimalik taaskülastada juba mullu PÖFF-il vaatajate ette jõudnud täiesti ebamoraalset hullust “Pane mu poega!”, mis mõjubki omal moel kui žanrikino lõpuboss või kõige kangem narkootikum neile sõltlastele, kes muu lahjema kraami peale lihtsalt õlgu kehitavad.
Sama rada käis ka mikroeelarvega, kohati isegi amatöörfilmi meenutav Jaapani režissööri Kenichi Ugana “Täiuslik tool”, mis mõjub kui mõni õudusmangade klassiku Junji Ito lühijutt: mees mõrvab inimesi, et nende jäsemetest-luudest endale tool ehitada. Lihtne ja totrana mõjuv stsenaarium on aga filmi suurim voorus: kordused ja rütmistatud struktuur annab tegijatele võimaluse vaataja märkamatult viia “Ameerika psühho” stiilis emotsioonitu sadisti pähe, kus me siis poolteist tundi ilma väljapääsuta viibima peame. Kõige paremas mõttes ebamugav vaatamine.
Ärge hakake nüüd arvama, et HÕFF-il näidataksegi kolm päeva järjest ainult filme, kus inimesi eri moel juppideks lõigatakse. Tõsi, lisaks juba mainitud filmidele sai Hollandi vegan-põnevikus “Liha tapab” näha, mis juhtub, kui aktivistid üritavad ühe seadustele vilistava lihatööstuse korrale kutsuga. Võin natuke kardinat paotada: mõni neist jääb jäsemetest ilma ning keegi kukub ka happetünni. Päris Eli Rothi “Hosteli” tasemel rookimiseks ei lähe, aga palju puudu ka ei jää. Aga ei, ma tahtsin öelda, et tegelikult on võimalik istuda kõik need päevad saalis ka nii, et kordagi ei pea nägema, kuidas verd ja päid ja käsi ja jalgu lendab. Nagu juba mainisin, teekondi on mitmeid, rümbarebu on igaühe vaba valik.
Seda arvesse võttes võis Uus-Meremaa jabur-jantlik “Ema, ma olen tulnukast rase”, mis kirjelduse põhjal tundus lihtsalt muretu ulmekomöödiana, paljudele üllatusena tulla, sest sama kandi tuntuima lavastaja Peter Jacksoni karjääri algusaegade tööde nagu “Braindead” ja “Bad Taste” vaimus purskas siin kõikvõimalikke kehavedelikke ning kombitsatega maaväline peenis välkus ekraanil rohkem kui korra. Saalist kõlanud naerupahvakaid arvestades keegi vist selle peale ikkagi ära ei minestanud ja igaüks oli õigel lainel.
Huumoriga seekordselt HÕFF-il tagasi ei hoitud, ei mäletagi viimastest aastatest, et oleks kavast leidnud nii palju linateoseid, mis julgesid otsida võimalusi ehmatamise kõrval ka vaatajat naerutada. Kohati õnnestus see väga hästi, nagu näiteks Austraalia lavastaja Natalie Erika Jamesi “Sahhariinis”, millele võib ette heita “The Substance’ilt” liiga vaba käega laenamist, kuid sellest oli kokku sulatatud hoogne ja ajuti siiski üllatav sissevaade kaasaegse kehakultuse tragikoomilisse problemaatikasse. Rootslaste “Munapeade vabariik” seevastu üritas kogu südamest midagi öelda, pilgates korraga nii sotsiaalmeedia-mõjuisikuid kui ka demokraatilike suurriikide wannabe-diktaatoreid, lõpptulemus oli tüütu, pastakast imetud ega ajanud naerma ning mõjus pigem kui A24 mullu radari alt läbi lennanud filmi “Opus” koopia.
Aga oli ka näiteid, kus aeti ilma naljata läbi. Raske öelda, kas HÕFF on žanrikino põldu piisavalt kündnud, et selline asi sai võimalikuks, või oligi Iiri lavastaja Damien McCarthy värske linalugu “Hokum” “Severance’ist” tuttava Adam Scottiga peaosas piisavalt kommerts-sõbralik, et vääris kohta meie kinolevis, kuid lõpuks polegi suur vahet, sest film on võimsalt hirmutav ja hirmutavalt võimas sellele vaatamata. Oma paari aasta taguse judinaid tekitava “Oddity’ga” laiemale õuduskaardile trüginud McCarthy tõestas, et tema nime tasub meeles pidada ning ilma veel ilmumata filmidele liiga tegemata võib öelda, et tegu on ühe olulisema ja parema õudukaga, mida tänavu näha saab. Pole juba paar aastat kinosaalis seansi ajal nii palju karjatusi kuulnud…
Kõige üllatavam on seejuures, et “Hokum” ei tee tegelikult midagi eriti originaalset, pigem kasutab ta juba sissetöötatud ja korduvalt läbiproovitud trikke lihtsalt nii hästi, et ei oskagi midagi muud tahta. Sama kehtib ka tänavuse festivali lõpufilmi “Mitte kunagi pimedas” kohta, mis paneb kokku kokku jaapani kummitusmaja mustri – umbes midagi “The Grudge” sarnast – ning vürtsitab seda siis hollywoodiliku kassaõuduse praktikatega. Kümnel teisel juhul peaks selline hübriid kiirelt rööbastel maha sõitma, aga antud juhul on tuttavlikkus ja reeglipärasus enda kasuks pööratud ning osatakse sellest maksimum võtta.
HÕFF-i avatseremoonial antud halvima leviõuduka auhinna Nüri Kirves vastumürgina vääriks tegelikult kohta meie kobarkinode ekraanidel ka “Mitte kunagi pimedas” ning miks mitte isegi indie-ulmekas “Võõras lähedus”, mis ei suuda küll oma ambitsioonikat ideed kloonide kontrollitud maailmast lõpuni realiseerida, ent on siiski piisavalt nutikas ja vaatajasõbralikult veider, et midagi võtaks sealt kaasa iga juhuslikult saali sattuv vaataja, eriti arvestades, et peaosas on “Palju õnne surmapäevaks” sarjaga tuntuks saanud Jessica Rothe. Usun, et tee meie kinodesse leiab ka festivali avafilm “Öölaps”, kus soome lavastaja Hanna Bergholm on võtnud kampa Rubert “Ron” Grinti, et uurida emadusega seotud hirme ja tabusid. Sest noh, kes ei tahaks näha üht head trollifilmi? He-he.
Oma vaatajat otsis ka Taani filmikassett “Toredad inimesed”, mis põimis kokku neli adaptsiooni Hans Christian Anderseni lugudest, kuid paraku ei suutnud tegijad ära otsustada, kas tehakse filmi žanripublikule või arthouse’i-fännidele. Prooviti justkui mõlemat ja kui avalugu suutis madalatele pööretele vaatamata deemonid välja meelitada, siis ülejäänud kolme lühifilmi puhul prooviti pigem kinnisilmi tulistades märki tabada. Ehk läksin ma lihtsalt valede ootustega peale? Matteo Garrone kümmekond aastat tagasi valminud tumemuinasjuttude põimik “Lugude lugu” meeldis mulle väga, ehk olnuks ma ka antud juhul positiivselt üllatunud, kui oleksin sattunud selle kummalis-müütilise kokteili peale mõnes PÖFF-i kõrvalprogrammis? HÕFF-i jaoks jäi see õudusglasuur praegu siiski õhukeseks.
Kolm päeva krõllis silmadega suure ekraani vaatamist oli aga lihtsalt sissejuhatus sellele, et tuletada meile viimase filmiga meelde: igasugu fantaasiaid on tore turvaliselt kinosaalis jälgida, aga meist mitte eriti kaugel seisavad inimesed õudustega igapäevaselt silmitsi. Pean silmas Ukraina zombifilmi “Kahhovka objekt”, mis võttis “Resident Evili” stiilis loo aastateks unustatud salavabriku keldris siblivatest ebasurnutest, kuid asetas selle reaalsusest tõukuvasse kaasaega: mis oleks, kui need ei ole mingit suvalised elukad, vaid verejanulised Nõukogude zombid?
Selline mäng registritega, kus piiri kriipivalt valusa tõsielu ning lopsaka meelelahutuse vahel vaat et polegi, on siin imeliselt õnnestunud. Ehk on olukorras, kus õhtused sõjauudised “Aktuaalses kaameras” meid juba külmaks jätavad, vaja just selliseid filme, et olukorra tõsidus uuest meelde tuletada? Julius Kitse väikevormis “Dead of the Dead”, mis samuti festivalil linastus, madistati Tallinna vanalinnas küll natsizombidega, kuid loodaks, et meie regiooni filmides julgetakse lähitulevikus veel igasugu Vene mostrumite ajusid seinale lasta. Sest kuni meie koos ukrainlastega saame nõukogude zombidest jagu, on kõik võimalik
