Peagi 30 aastat oopereid kirjutanud Kaumann on erinevate teoste arvukuses jõudmas järgi Eesti kõige viljakamatele ooperiloojatele, nagu näiteks Gustav Ernesaks, Eugen Kapp või Raimo Kangro, kes oli ka Kaumanni õpetaja.
“Muusikateater ongi minu unistuste tegevus. Neid võimalusi ei tule elus ka liiga palju ette. Mul on ikka väga hästi läinud, et Estonias läheb lavale kolmas ooper, Vanemuises on olnud üks. Viimasega tuleb mulle meelde üks Eesti muusikaajaloo viktoriiniküsimus. Mul jooksis mõni aasta tagasi ühel ilusal oktoobrikuu päeval Estonias kaks korda “Naksitrallid” ja Vanemuises “Kaubamaja”,” rääkis Kaumann.
“Aga mulle meeldib ooperitega tegeleda. Tekst aitab mind, väga kehv tekst ei aita, aga kehvade tekstidega ei pea tegema,” märkis ta.
Helilooja sõnul õpib ta iga teose tagasisidest midagi. “Helilooja istub ja mõtleb, et teeb mingi laheda asja. Siis tuleb ühel hetkel reaalsus. Päris noorena sai seda külma dušši kõvasti. Ma olin teine helilooja, kes hakkas arvutiga kirjutama. Lepo Sumera oli esimene. Seda külma dušši sain ma aastaid, et ma ei mõistvat, et inimene ei ole arvuti. Asjad, mida arvuti suudab esitada, ei ole asjad, mida inimene suudab esitada. See kogemus tuli vaevaliselt,” tõdes ta.
“Mõnes mõttes üritan minna kogu aeg
•
•
More lihtsamaks. Olen ise nii palju laval olnud ja närinud erinevaid asju, mis mulle on ette pandud. Saan aru, et mingite asjade puhul tuleb lasta esitajal olla, lasta tal aru saada, mis ta peab tegema. Ei pea kogu köiel turnima. Seda enam tekib ka esitajal materjaliga mingi teistsugune side,” rääkis Kaumann, kes on ka ise laulja.
“Muusikaajaloos on seda nuhtlust kogenud paljud lauljad ja esitajad, kui helilooja näiteks mõnda pilli on väga hästi tundnud. Sellest ei pruugi ka head nahka tulla. Aga ma loodan, et minu asjad on lihtsasti kuulatavad. Ma mõtlen ka sellele, et publik, kes tuleb pidulikul õhtul ooperimajja, siis enamus nendest ei ole kaasaegse muusika spetsialistid ega ka fännid. Väga raske on inimesi kaasaegse asjaga meelitada, sest millegipärast seda kardetakse,” nentis Kaumann.
“Võib-olla on see helikeel igapäevakontekstis võõras. Ma üritan leida kesktee. Muusika on tonaalne, seal on viisid, isegi laulud. Ka lauljale on see selles mõttes hea, et see ei lammuta häält. Üks pianist ütles, et on ooperid, mis arendavad häält, ja on ooperid, mis lammutavad häält. Ma loodan, et minu asjad ei lammuta, aga seda tuleks lauljate käest küsida.”
29. mail esietendub Kaumanni muusikaga ooper “Charon”, mille lavastab Üllar Saarmäe ning mille libreto kirjutas Andrus Kivirähk. “Olen jõudnud sinna, et iga noodi peal on minu andmed. Inimestega, kellel on küsimus, saavad enne proovide algust juba minuga rääkida. Seekord oli väga põnev olukord, kus meil on kahe peategelase puhul sees ossia’d ehk partii teised variandid, sest laulavad väga erinevad inimesed,” märkis Kaumann.
“Charon” idee käis lauale Arvo Volmer. “Hakkasime seda ainest otsima. See on tõsine töö ja on seotud nii paljude juhustega. Sellega, et Andrus Kivirähk käib kuskil tema kõrval koeraga jalutamas. Üks asi viib teiseni. Alguses pidi see ka olema antiigi teemaline, aga natukene teine võti ja hoopis teine lugu. Andrusega kohtudes ta ütles, et selle mõttega ta kaasa ei lähe. Kui ta midagi teeb, siis ta kirjutab oma loo. Ütles, et ei muganda kellegi lugu ja see on tema õigus,” jutustas Kaumann.
Kaumanni sõnul Kivirähki libreto “täiesti teisest ooperist”. “See ei ole selline lorilugu, kuigi seal on vimkasid sees. Ta on suur armastuslugu. Lavatükkide puhul on minu tingimus alati, et ma ei pane oma kätt sisse kuhugi, kus on midagi päevapoliitilist või midagi, millest me saame aru ainult paari-kolme aasta kontekstis, sest see on väga libe tee. See peab olema üldinimlik. Midagi, mis puudutab ükskõik mida ja ükskõik millal. Andruse lugu selline ongi,” lisas ta.
Klassikaraadio metsakuul stuudiosse sattunud Kaumann on juhtumisi ka Võru Erametsaomanike Liidu liige. “Ma isegi teen valgustusraiet, kui pesitsusrahu lõpeb. Metsaga on mul tegemist küll,” rääkis Kaumann, lisades, et metsa-meeleavaldusel ta ei osalenud.
“Ma tavaliselt ei osale meeleavaldustel. Ma arvan, et meelt võib avaldada igapäevase tegevusega järjekindlalt, mitte kampaania korras. Mulle meeldib see variant rohkem,” tõdes helilooja, kellel on mõned hektarid metsatukka.
“Seal on kasvav mets. Vaatan, et ei tekiks puupõldu, vaid kooslus leht- ja okaspuudest tulevikuks. Mina olen see aeg•
•
More juba mulla all,” naeris ta. Kaumanni sõnul saab ta ideid ka metsast, aga mitte ainult sealt.
“Ideid tekib igal pool, ka metsas. Tõsi on see, et tuleb anda oma ajule tühja ruumi. Vahepeal kuulasin teiste tegevuste taustaks liiga palju podcast‘e, igasugu põnevaid, teaduslikke, mitte teaduslikke. Aga tegelikult tuleb ka nendest endale vaba ruumi anda,” toonitas ta.
