Teet Kase ja Kristjan Kannukese koostöös sündiv lavastus “Halo” ühendab keskaegse sakraalruumi kaasaegse etenduskunstiga, kõige keskmes on aga Bernt Notke “Surmatants” ja sellest tõukuvad motiivid.

Lavastaja Teet Kase sõnul on selles protsessis lõpuks raske öelda, kumb neist on parem, kumb vasak käsi.

“Kristjan on hõljunud minu sfääridest mitu head aastat. Eks me mõlemad ootasime, kuidas see aeg•
•
More jõuab valmisolekusse, kus sa põrkud ja siis kõik toimub iseenesest mõistetavalt. Loomulikult on vaja mõnusalt higistada, aga higistamise ja higistamise vahel on ka vahe, kui sa oled valmistunud,” rääkis Kask.

Kristjan Kannukese sõnul on “Halo” olnud muusikaliselt väga isiklik protsess, kus kõik sai alguse eksperimentaalsetest kõladest, nüüd on aga kõik kristalliseerunud ning ta on leidnud oma kõlades puhtuse.

“Niguliste keskkond mõjutab väga suurel määral seda, kuidas ma mängin, mis selles hetkes sünnib, eriti need keskaegsed visuaalteosed ning ka see pikk kaja, Eesti pikim kaja, see on väga inspireeriv,” lausus muusik.

Värske lavastus on kolmas osa Teet Kase mullu alanud tantsusündmuste sarjast “Elutantsud igavikule”, mille ka varasemad teosed on olnud seotud Bernt Notke “Surmatantsuga”. Teet Kaske on see teos ning ka Niguliste tervikuna mõjutanud suure osa elust.

“Balletikool oli Toompeal ja kümneaastasest alates olen Toompea Lühikest jalga üles-alla kasutanud ja siit mööda käinud, olen siin igasugu asju näinud: kuidas kopaga asju kaevati, kuidas torn põles ja külili kukkus. See inspiratsioon on minuga kogu aeg•
•
More kaasas käinud, ma ei pidanud seda sulest välja imema, vaid ta on kogu aeg•
•
More mu sees olnud, lihtsalt ootas aega, et ma ise muutuksin küpseks,” kirjeldas Kask.

“Halo” mängitakse Niguliste sel nädalal veel kolmel korral.