Aprillis tähistati esimest kord Eesti filmi kuud. Režissööri ja kirjaniku Kadri Kõusaare sõnul võib öelda, et Eesti filmil läheb hästi. “Konkurents on hakanud ennast vaikselt kõigile positiivses suunas üles kruttima,” märkis ta saates “OP”.

Kõusaare viimane täispikk mängufilm “Kõrb” esilinastus 2021. aastal. Tema sõnutsi on see filmimaailmas tavapärane, et filmide vahele võivad jääda pikk periood – kuiv kõrb –, mil tuleb oaaasi ehk rahalaegaste avanemist oodata. Kuid see ei tähenda, et ta uute materjalide kallal ei tegutse.

“Mul on praegu mitu asju töös, aga peamine on Käbi Lareteist rääkiv film “Ludus tonalis”. Mu autorifilm, mis põhineb Käbi Laretei elul ja raamatutel. See on rahastamisjärgus. Kõige optimistlikum stsenaarium on see, et 2027. aasta suvel on võtted. Sealt edasi ma ei tea. Esialgu käib töö selles suunas,” tõstis ta saladusteloori.

Muu hulgas kuulub Kõusaar Eesti Filmirežissööride Gildi juhatusse. Eesti režissööride suurematest muredest rääkides nentis ta, et peamiselt valmistab peavalu ikkagi raha.

“Me üritame teha sellist standardlepingut, mida aktsepteeriks nii produtsendid kui ka Eesti Filmi Instituut, et režissöör ei saaks lüpsi. Välismaailmas on tavaline, et on mingisugused tasu piirmäärad, need on avalikud ja ka režissöör teab oma õigusi, näiteks mitu protsenti filmi eelarvest peab moodustama režissööri palk,” tõi ta välja.

Teine mure on, et kuidas filmi osakaalu kultuuriministeeriumi eelarves suurendada. “See on ministeeriumile raske ülesanne, sest kui sa annad ühele juurde, siis sa pead kelleltki teiselt ära võtma,” nentis ta. Kõusaare sõnutsi on erinevad riigid rahastamisele erinevalt lähenenud.

“Meil on see täiesti pehme raha, mis tähendab seda, et kui sulle see toetus antakse, siis sa muidugi püsid eelarves, sind pärast auditeeritakse ja nii edasi, aga see raha on põhimõtteliselt produtsendi oma. Aga on riike, kus kui sa lähed kasumisse, siis sa maksad selle tagasi. Selle arvelt saab rohkem filme produtseeritud. Sa maksad selle tagasi, mis sa riigilt laenuna said,” tõi ta välja.

Režissööri sõnul on tehisaru võidukäigul oluline meeles pidada Eesti autoreid ja originaalstsenaariume.

“Sellel tehisaru ajajärgul peaks üha enam hinda minema inimese enda käekiri ja nägemus, sest seda üldist AI jampsi, seda, et kõik on ühesugused, isegi kõnemaneer on ühest robotist saanud alguse, [on väga palju]. Seda enam peab kõiki, kes natukenegi erinevad sellest, kellel on oma visioon, kes räägivad oma lugusid.”

2007. aastal esilinastus Kõusaarel film “Magnus”, millega kaasnes omajagu kära, sest filmi ühe tegelase prototüüp polnud rahul sellega, kuidas teda kujutati. Lõpuks jõudis vaidlus kohtuni välja ning kohus keelustas seitsmeks aastaks selle näitamise.

“Probleem oli see, et ühe peategelase eksabikaasa, kellel on hoopis teine nimi ja ka teised ametid ehk teda ei oleks võimalik selle filmi põhjal kuidagi ära tunda, tema vaidlustas selle filmi eksistentsi. Et justkui kõik inimesed Eestis, Austraalias, Cannes’i filmifestivalil tunnevad ta näitlejanna Merle Jäägeri kehastatud tegelase põhjal ära,” avas režissöör vaidluse tagamaid.

Kõusaar tõdes, et tal on kohtuprotsessist siiani tohutu haav, kuid kuna film on nüüd vaba, seda võib taas levitada ja näidata, haub ta plaani, kuidas see uuesti välja tuua.

“See film ju algas megalt. See on siiski senini ainus Eesti mängufilm, mis on valitud Cannes’i ametlikku programmi. Oli väga-väga palju huvilisi, et nii telesse kui ka maailmalevisse seda filmi anda, aga nii kui sa ütled kohtuprotsess, kõik kaovad, sest sellest filmist saadav tulu ei kaaluks üles advokaatide või kohtukulusid,” nentis ta.

Pea 20 aastat hiljem filmi uuesti väljatoomine on Kõusaare hinnangul realistlik plaan. “See ongi nüüd küsimus, et kuidas seda teha. Ega vaenlane ka võib-olla ei maga, ma ei tea. Aga ma selles suhtes olen optimistlik, ma arvan, et tänapäeval selline asi läbi ei läheks, sest tegu on ikkagi mängufilmiga, see ei ole dokumentaalfilm ja see erineb reaalsusest päris palju.”