Kui muusikast rääkida, siis alati on Tallinn Music Weekil võimalik trehvata huvitavaid artiste ja kuulata ootamatut muusikat. Hea on näha, et üritus on ennast maailma muusikaäri kaardile saanud. Seda näitab kasvõi see, et ürituse geograafiline haare järjest laieneb ja vanad olijad ei kao kusagile.

Näiteks on nüüd mõnda aega olnud Tallinn Music Weekil Kanada showcase ning ütleme ausalt, kus me veel kuuleme selle ülemeremaa artiste. Siis veel see, et Paavli kultuurivabrikus oli ka Aafrika artistide kontsert koos teemakohase puhvetiga. Ma isegi ei teadnud, et Eestis elab nii palju marokolasi, kui sel õhtul Paavli kultuurivabrikusse kokku tuli.

Aga kui nüüd minna konverentside juurde, siis needki näitavad Tallinn Music Weeki laienevat haaret. Möödunud aastal oli Tallinn Music Weekil Kesk-Aasiale pühendatud paneel, kuhu väga vähe rahvast jõudis. Sel aastal oli aga Lõuna-Kaukaasiale pühendatud konverentsipaneel, kus rahvast oli rohkem. Otse loomulikult seadsin ma oma sammud ka sinna.

Esindatud olid Armeenia ja Gruusia muusikaelu korraldajad nii era- kui ka riigisektorist. Millegipärast oli sellesse paneeli kaasatud ka Prantsusmaa, aga nii need asjad kord on. Geograafiliselt asub Prantsusmaa Lõuna-Kaukaasiast väga kaugel ning me kõik teame, et seal on muusikaga kõik suurepärane. Me ei tea seevastu seda, mis toimub muusikavallas Armeenias ja Gruusias. Toimub aga palju, kohati väga huvitavaid asju.

Mainitud konverentsipaneelil näidati näiteks videoklippi sellest, kuidas ühe kontserdi tarvis viidi mäe otsas olevale kontserdilavale helikopteriga suur pianiino. Need on asjad, mis saavad aset leida vaid Gruusias või Armeenias.

Nagu ikka peitub saatan detailides. Gruusia klubikultuuri asjapulk tegi suurepärase presentatsiooni sellest, kuidas Gruusias klubikultuur õilmitseb. Tema sõnul on Gruusia probleem see, et enamik muusikaelust on kontsentreeritud Tbilisisse, kus mitteametlikel andmeil elab umbes pool riigi elanikkonnast. Ja lõpetas oma sõnavõtu märkusega: “Ma ei lähe poliitikasse!” Mis oli ka õige märkus, sest poliitikaga on sealmaal asjad väga viltu.

Valitsev Gruusia Unelma nimeline partei on muutnud riigi praktiliselt üheparteiriigiks, kus üks erakond valitseb enamikku majandusest, ajakirjandust ja avalikust elust. Suhtlesin mõned päevad tagasi ühe Gruusia aktivistiga, kes mainis, et selline klubikultuuri promootor saab Tallinn Music Weekil esineda ainult siis, kui ta saab võimudega hästi läbi. Mitte et ta peaks olema Gruusia Unelma pooldaja, aga ta ei tohi ka silma jääda kui võimupartei vastane. Seega, enne kui uskuda ilusaid sõnu, mida erinevate riikide panelistid Tallinn Music Weekil räägivad, tasuks vaadata natukene kulisside taha.

Väga huvitav oli üks teine paneel, kus kõige muu kõrval räägiti Iirimaa riiklikust toetusest klubikultuurile. Nimelt jõuti Iirimaal riiklikul tasandil arusaamisele, et ilma väikeste klubideta hakkab muusikaelu kiratsema. Selleks tehti riiklik programm, mis toetab väikseid klubisid. Midagi, mida Eestil tasuks ka teha. Nagu esineja ütles, kui tahta teada, mis juhtub muusikamaailmas kümne aasta pärast, siis peab minema väikestesse klubidesse. Väide, millega ma olen nõus.

Ma ise kunagi elasin 1990. aastatel Berliinis, kui see oli maailma alternatiivmuusika pealinn. Ja tõesti, väikesed klubid olid sel ajal täis moe- ja muusikafirmade trend scoute‘e. See on selline unelmate elukutse, sest sulle makstakse palka selle eest, et sa käiks väikestes klubides ning otsiksid uusi artiste ja fikseeriksid algavaid trende nii muusikas kui ka moes.

Huvitav oli iirlase jutu juures seegi, et riiklik toetusprogramm ei hõlmanud mitte ainult klubide toetamist, vaid sisaldas ka klubikülastajate koolitust. Nimelt kasvas koroonakarantiini ajal peale uus põlvkond noori, kes polnud kunagi klubis käinud. Kuna klubides käimine on muutunud palju kallimaks, siis toetab riiklik programm just klubikultuuri kvaliteedi tõstmist. Loogika on väga lihtne – kuna rahval on raha vähem, siis sel õhtul, kui inimene välja läheb, peab ta saama elamust kogu oma raha eest.

Huvitav oli ka Amsterdami esindaja sõnavõtt samas paneelis. Hollandis toetab riik väikeste klubide eksisteerimist juba pikka aega, sest see on kõige muu seas ka turismimagnet. Ning hollandlane lõpetas nendinguga, et igas Euroopa linnas peaks olema oma öölinnapea. See on just see ametikoht, mis Tallinnas koondati.

Lõpetaks hoopis muu asjaga. Telliskivi loomelinnaku vabaõhulava ees sain kokku Soome instituudi juhataja Hannele Valkeeniemiga. Ta lõi ühe Soome bändi muusika saatel tantsu ja ütles mulle: “Tallinn Music Week on parim Eesti kaitsesse panustaja.” Üha rohkem ja rohkem inimesi maailma igast otsast teadvustavad Eesti olemasolu ning omast kogemusest võin öelda, et maailmas on piisavalt inimesi, kes pole Eestist kuulnudki.