Toomas Kall “Lihtsad ja ilusad. 18 draamateksti aastatest 1978 – 2026” (2026)

Noh, selle raamatuga on küll nii, et esimesed kaks näidendit on puhas rõõm ja edasi läheb permanentse muhelemise suunas. Nood esi-kaks soovitasin kohe oma dramaturgsele koolipojale, et siukest pulli võib näiteks malevas oma lõbuks kihkukähku niuhnäuh teha ja kõik saavad lahedasti lustida. Edasi on mu jaoks huvitav ajarida järgida ja kaeda, kas ja mis kõik meelde tuleb. Mulle on alati meeldinud näidendeid lugeda ja omas peas ise lavastada – Kall pakub selleks ohtrasti võimalusi ja -tusi. Ta on üldse üks kavalamaid sõnaseadjaid me kirjanduses – tema sõnum ei tule lihtsasti kätte või siis antakse nimelt just liiga lobelabasena, et otsi ise, kus see õige knihv peidus lesib. Ja ta lesib, laiskleb, kuni sa lugejana veidike mõttejõudu rakendad ning asja oa üles otsid. Uba on, seda kindlasti. Võta vaid leida.

Kall oli kunagi ju ka kuulus karikaturist. Ma ei tea, kas ta enam joonistab, aga kui, siis ma kohe palun: tee mulle üks humoorne pilt! Humoorse raamatu oled Sa au ja väega tootnud. Progressiivne inimkond on tänulik.

Martin Walker “Laip lossikaevus. Politseiülem Bruno juhtumid” (2026)

No ei saa ma Martin Walkerit soovitamata jätta. Ilmad on ilusaks läinud ja esimesed hulljulged juba peesitavad plaažidel. Inspektor Bruno on aastaid oma võimsaid omlette ja praade pakkunud, mille käigus vahelduseks ka kuritöid lahendet saab. Mul on karvane tunnelm, et mõni raamat tost sarjast on minumõnulugemisel vahele jäänud, aga ei hullu. Küll meenub, küll tuleb.

Euroopa ühtsus ja võitlusvalmidus läbi militaarkulinaarse huumoriprisma on Walkeri tekstides aina ergas ja ärgas. Ise pole ammu Prantsusmaale juhtunud, ent milleks siis edikte välja antakse ja raamatuid kirjutatakse? Just selleks, et keskealine ülekaaluline sõbralik eestimees võiks lakata olemast kultuuri kitsaskoht ning hakata raamatureisijaks. Mida käesolevaga teen ning soovitan tulihingeliselt teistelegi. Martin Walker on suurepärane näide sellest, kuidas huvilik võõrlane sootuks teise maa elusaks ja ägeduslikuks kirjutab. Me peaks Eestisse paar säherdust ulgupäist kirätsura palkama, riikliku tipsendiumiga, elagu nad siis kas või rahvusraamatukogus. Meil ruumi on.