“Loen oma luuletusi endale ette, kui ma kirjutan, et leida kindel rütm või näha, kuidas tekst peab voolama. Mulle väga meeldib laval esineda, eriti kui on mikrofon. See annab kohe teistsuguse väljendusvõimaluse, näiteks mõnda luuletust saab lugeda sosistades,” sõnas tänavuse naiskirjanduse auhinna nominent Aliis Aalmann.

Kirjaniku sõnul on olnud olukordi, kus justkui loetakse ette tema luuletust, aga tema mõtleb, et nime guugeldamisega on eksitud või on vale raamat võetud. “Pärast selgub, et ikkagi on minu luuletus. Lihtsalt see on kirjutatud mingisuguse tuju või tunde ajel, mis ongi tehtud, läheb meelest ära ja hea on see, kui see on kuskil trükitud, siis ma saan pärast tuvastada, et see on minu oma,” selgitas Aalmann.

Aalmann töötab koolis õpetajana. “Koolis töötamine nõuab väga palju energiat. Tihtipeale on nii, et kui koolipäev läbi saab, on õpetaja kui tühjaks pigistatud sidrun. Mina vajan kirjutamiseks piisavalt jõudu, tühjaks pigistatud sidrun kahjuks ei suuda kirjutada,” nentis Aalmann, kes selle õppeaastaga lõpetab töötamise õpetajana. “Paberimajandust ja enesetõestamist on koolis palju.”

Aalmanni sõnul soovib ta keskenduda täiskohaga kirjutamisele. “Mingi aeg•
•
More ma saan kirjanikupalgaga hakkama. Kui see ära kaob, siis nii kaugele tulevikule ma hetkel ei ole mõelnud.”

Kirjutamise meetodeid on Aalmannil erinevaid. “Mõnikord ma valmistan ette, näiteks mingi novelli kirjutamist, mul selgroog on olemas, enam-vähem tean, mis sündmused peaksid juhtuma, kuidas tegelane peaks arenema. See läheb võib-olla raskemalt, kuigi mul on kõik ette teada. Versus see, et tuleb mõte, arvutis ruttu fail lahti ja hakkan kirjutama. See tuleb kuidagi palju lihtsamalt,” kirjeldas Aalmann oma kirjutamisprotsessi.

Kirjanik tõdes, et võib-olla tekivad luule kirjutamisse nüüd pikemad pausid sisse, et saaks proosale keskenduda. “Aga mõlemad vormid kõnetavad mind piisavalt,” tõi Aalmann välja.