Asjad on tänases Eestis arenenud siis niikaugele, et Eesti rahvuslipp on võrdsustatud Vene lipuga. Ukraina lipu kummardajate ajupeetud osa kargab lausa tagajalgadele, kui võõra lipu asemele on pandud meie trikoloor, sest meie väärika sinimustvalge au sees hoidmine tembeldatakse putinismiks. Nii absurdseks on see hull maailm kiskunud.
Ilmekalt joonistus see välja hiljuti, kui Pärnu linnavalitsuse hoonele jäeti Ukraina lipu asemel lehvima Eesti ja Pärnu linna lipud.
Kohe hakkasid levima meemid, kus nende kõrvale pandi irooniliselt Vene lipud, mille kohta Pärnu abilinnapea Valmar Veste ütles, et see ei ole enam nali, vaid teadlik katse rünnata meie identiteeti, meie väärtusi ja meie ühist ruumi.
„Lipud ei ole pelgalt kangatükid mastis. Lipud on midagi, mis kannavad endas ajalugu, valu, võitlust ja saavutusi. Eesti lipp ei ole niisama sinimustvalge kombinatsioon – see on vabaduse, iseseisvuse ja rahvusliku enesemääramise märk. Sama kehtib ka kohalike sümbolite kohta,“ kommenteeris Veste.
Liberaalid teevad aga ahastvaid avaldusi ja postitusi. Reformierakonda kuuluv riigikogulane Annely Akkermann õhkab, et Pärnu linnavalitsuses puudub kaastunne Ukraina rahva vastu, et Ukraina lipu lehvitamine on vähim, mida saame teha.
Samas helistikus mängib samuti reformierakondlane Rander Länts Pärnu Postimehes, pidades Eesti ja Pärnu lipu paigaldamist raekoja hoonele „parempopulistide sõnumiks“.
Nüüd jääb oodata näiteks Võidupüha ja jaanipäeva, kui kümnetesse tuhandetesse taluhoovidesse tõmmatakse masti meie sini-must-valged lipud.
Kas kõik need akkermannid, läntsid ja teised vasakradikaalid kukuvad taas Vene kaardiga vehkima ja õiendama, et miks ei ole külakiige kõrval aukohal Ukraina plagu? Nõme ja absurdne. Kusagil mujal riigis ei leia sellist asja.
4. juunil tähistatakse Eesti lipu päeva. Sellel päeval, 1884. aastal, pühitseti Otepääl esimene sinimustvalge lipp. Päeva tähistatakse lipu heiskamisega, et rõhutada ühtekuuluvust ja ühiseid väärtusi.
Justnimelt – ühiseid väärtusi! Aga neid ei paista enam järel olevat. Eesti imiesed, ärme karda neid irisejaid ja sildistajaid, ärme kõhkle! Hoiame oma riigi identiteeti, hoiame oma sümboleid. Meie lippu ei hävitanud nõukogude okupatsioon poole sajandis jooksul, nii ei saa ka ükski globalist praegu meie lippu, meie väärtusi ära võtta!
Just Pärnus loeti 1918. aasta 23. veebruaril esimest korda avalikult ette Eesti iseseisvusmanifest. See on väärtus ja se eloeb.