Pärast Endla lavastuse “Väikeses häärberis” esietendust andis Poola Vabariigi konsul Eesti Vabariigis Anna Pełka tõlkija Hendrik Lindepuule üle Gloria Artise kuldmedali, öeldes, et see on Poola tähtsaim kultuuriauhind, tänamaks väljapaistvaid loomeinimesi, rahvusliku pärandi kaitsjaid ja Poola kultuuri edendajaid. Eestlastest on selle autasu varem pälvinud ainult Arvo Pärt. Ülev hetk viis mõtted sellele, et veelgi sügavamas tänutundes peame Lindepuu tööle mõtlema meie, eestlased. Kui Lindepuu ja Mati Unt meiega poola teatri keeles kõnelema hakkasid, polnud maailm enam endine.

Taevas kukkus sisse

Stanisław Ignacy Witkiewicz pärines kunstnike perekonnast (isa maalikunstnik ja kirjanik, ema muusikaõpetaja). Ta jätkas isa jälgedes, kirjutas ja maalis, ning avaldas juba 17-aastasena oma esimesed filosoofilised traktaadid. Witkiewiczi elus on mitmeid tänini seletamata fakte ja täiesti jaburaid detaile. Nagu see, milline ikkagi oli tema roll Vene revolutsiooni käigus. 1939. aastal, pärast teadet Nõukogude vägede sissetungist Poolasse, võttis ta endalt elu ja maeti väikesesse Valgevene külakesse, kus ta tol hetkel viibis. 1988. aastal toodi tema säilmed suurte auavalduste saatel kodulinna Zakopanesse ja maeti seal ümber, ent kuus aastat hiljem teostatud teaduslike uuringute tulemusel selgus, et Witkiewczi asemel on ümber maetud hoopis ühe noore naise luud.

Witkiewiczi loomingule mõeldes tundub see kuidagi täiesti loogiline pööre. 1920-ndatel liitus Witkiewicz formistide rühmitusega ning temast sai “puhta vormi” teooria peamisi ideolooge. See teooria tugineb peamiselt saksa ekspressionismil ning selle põhjal peaks näitelavalt kaduma realism ja loomulikkus ning asemele astuma stiliseeritud teatraalsus, mis on “võimeline väljendama metafüüsilisi tundeid puhtalt vormiliste mõõtmete raames”. Witkiewiczi draamalooming on irooniline, groteskne ja parodistlik, balansseerides naljaka ja õudse piiril. Neis näidendeis on palju ootamatuid pöördeid, tavatuid olukordi ja ebatavalisi tunnetuseksperimente.

On väidetud, et loojana oli Witkiewicz oma ajast ees ning teda ja tema teatrilaadi hakati mõistma alles palju aastaid pärast tema surma. Ilmekas on fakt, et kui viimaks, 1948. aastal, avaldati raamatuna tema kaks näidendit (“Väikeses häärberis” ja “Kingsepad”), määras kommunistlik režiim juba kaks aastat hiljem kogu tiraaži hävitamisele põhjendusega: “Raamatus on kaks näidendit, kirjutatud keeles, mis meenutab raskelt haige sonimist. (—) “Väikeses häärberis” sisuks on košmaar ja mõttetus. Mehe poolt armukadedusest tapetud naine, kes vahetas armukesi kui kindaid, valetas ja jõi klaasikaupa oopiumi, kahe tütre laibad, surmast ja laipadest õudseid luuletusi kirjutav poeet ja teised pooleldi idioodistunud tegelased — need on autori kunstilised vahendid.”

Mati Unt kirjutas 1997. aastal: “Witkiewicz polnud muidugi “hull”, kuid mäletatavasti kartis ta alatasa hulluks minekut. Ta flirtis hullusega.”¹ Tänapäeval on “Väikeses häärberis” Poola kooliprogrammi kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Ent pole mõtet ilustada, punatsensoritel oli omamoodi õiguski: Witkiewicz oli häiritud meelega geenius, kelle menüüs oli ka meelemürkidel tähelepanuväärne koht. Veel ei tohiks näidendi “Väikeses häärberis” puhul vaadata mööda asjaolust, et autor kirjutas selle ennekõike paroodiana Tadeusz Rittneri väikekodanlikule draamale “Väikeses majas”, kus armukade mees tapab truudusetu naise ja seejärel iseenda.

Witkiewicz eitas põhimõtteliselt teatris realismi ja Stanislavski süsteemi. See ja kogu tema “puhta vormi” teooria annab lavastajatele otsekui loa mitte läheneda tema tekstidele klassikalisel analüüsimeetodil, mitte otsida tekstidest loogilisi järgnevusi, mitte tegelda tegelastevaheliste suhetega. 1920-ndatel tundus saksa ekspressionism ju äge ja revolutsiooniline, uuenduslik. Aga sada aastat on mööda läinud ja tänapäeval võib mõelda ka nii, et “puhas vorm” ei pea ilmtingimata olema “ainult vorm”.

Sama, 1997. aastal kirjutatud artikli lõpuosas lisas Unt: “Viimase aja hullus ei ole üldse vähestele mõeldud. Pean silmas rock-kultuuri, kus ekstaasil ja regressioonil on suur tähtsus. Olgu kuidas on, aga Witkiewicz — nagu ka hevi ja Artaud — meenutab meile ikka ja jälle, et taevas võib sisse kukkuda.” Unt hammustas läbi, et taevas oligi juba sisse kukkunud, et enam ei saanud Witkiewiczile tema oma relvadega kallale minna. Ja see muutis “košmaari ja mõttetuse” ühtäkki väga paljusid liigutavaks looks.

Tunnistagem, et viimase 35 aasta jooksul oleme pöörasel kiirusel sügavikule veelgi lähemale kihutanud. Me ei saa täna lugeda piiblit samade silmadega, millega seda lugesid esimesed lugejad. Me ei saa mitte midagi lugeda ilma nende teadmisteta, mis meil praegu on.

Võrdluste võrgus

“Väikeses häärberis” jõudis Mati Undi lavastuses Tallinna Linnateatri (tollase Eesti Noorsooteatri) lavale märtsis 1990.² Publik oli juba teatrisaalidest barrikaadidele siirdunud, nii mängiti seda sõna otseses mõttes epohhi loonud lavastust pooltühjadele saalidele ainult neliteist korda. Nendest neljateistkümnest oli allakirjutanu kohal vähemasti pooltel. Kohtumine (Lindepuu sõnu kasutades) selle “organiseeritud hulluse, teravmeelse ja lausa eluliselt lõikava absurdiga” oli absoluutselt maailma muutev. See pani mind taipama, et teatri peamine võlu seisneb selles, et seal polegi mitte miski võimatu. Ega üle võlli. Ega ebausutav.

Undi lavastustest kumas alati erudeeritust, nagu mõistaks ta tänu tohutule lugemusele mingit salakeelt, mida lihtsurelikele pole mõista antud. Ent adumine, et Undi lavastuste taga varjuvad tarkused, milleni tuleb alles areneda, ei tekitanud tunnet, et ma ei saa laval toimuvast aru.

Unt oli ka osav õhustikulooja. Tema lava- ja muusikalised kujundused mitte ainult ei toetanud tervikut, vaid hoidsid publiku emotsionaalset temperatuuri õigel kõrgusel. Ka lavastuse “Väikeses häärberis” õnnestumisel oli suur osa õigel ja täpsel muusikavalikul (Bizet, Oginski, Mahler, Basie). See ei jätnud publikut jaburate repliikide vahel õhutühja ruumi hämmeldunult tolknema, vaid kandis teda kordagi maha pillamata ühest vapustusest teise.

Kahe lavastuse võrdlemine, mille vahele jääb 35 aastat kohutavalt kiiresti muutunud maailma, pole tänaste tegijate suhtes õiglane, tean. See on ülekohtune ja teatud mõttes isegi alatu. “Kirsiaiad” või “Hamletid”, mida paiskub lavadele igal kümnendil, ei tekita mingit vajadust neid omavahel võrrelda, ent kui kolmandiksajandi jooksul lavastatakse üht sada aastat teatrimaailma vapustanud näidendit vaid kaks korda ja vaataja on juhtumisi piisavalt vana, et olla näinud mõlemat, pole võrdlustevõrgust pääsu.

“Kõik oli nii hästi ja kõik läks nii untsu”

Niimoodi kõlab ühe Jezory Pasiukowski (Priit Loog) luuletuse pealkiri. Ainult et ei olnud nii. Endlas tundus kõik olevat untsus juba algusest peale.

Publiku saali sisenedes ootas ees tühi valgustatud lava, lastes kujundusel — sõna otseses mõttes — särada. Tagaseinal (kunstnik Illimar Vihmar) plinkis metalselt läikiva plastikuga kaetud polsterdus. Külgedelt oli karjuvat seina jätkatud valgete pitskardinatega, mille ribad rippusid ka eeslava ülaservas. Keset lava oli diivanist, tugitoolist ja lauakesest koosnev mööblikomplekt, mille lavamehed pidid aga peagi pärast etenduse algust minema tassima, et teha ruumi verandamööblile, mis oli kummaline segu ajastu rotangmööblist ja tänapäevastest plasttoolidest.

Kui pildivahetus lavastuse sees on hädavajalik, oleks publikusõbralikum sellest mitte eraldi numbrit teha, ent nimelt selline lahendus — nimetame seda siis võõritusefekti steitmendiks — näib viimasel ajal lausa moodne olevat.

Antud juhul oli elutoagarnituur ja selle lohistamine täiesti ebavajalik. Tõenäoliselt sooviti alguses luua petlikult väikekodanlik idüll, et saaks selle siis ära lõhkuda, aga… Olgem ausad, mitte kedagi saalis ei huvitanud, kas tegevus toimub parasjagu elutoas, verandal või terrassil. Küll aga tundus intrigeeriv see ajastute miksimine. Plasttoolidega ristatud rotangtoolid nägid isegi efektsed välja. Ja alateadvus hakkas sellele põhjust otsima: miks? Hiljem vedasid need toolid välja seose krantsidega paaritunud koeralitadest, kellest enam ei saanudki asja… Misasja?!?

Õhtul hiljem haakus nähtud etendus mul kummalisel kombel kurlingumänguga, mida pereliikme kõrval telekast vaatama jäin. Ma ei tea kurlingust kuigi palju. Saan muidugi aru, et seal veeretatakse neid kalleid Šotimaal toodetud kive tohutu täpsusastmega ja ollakse pidevalt väga libedal jääl, ja selleks, et kive suunata, tuleb nende ees harjaga vehkides naljakaid liigutusi teha. Siis libisevad kivid kuhugi, eeldatakse, et nad nügivad vastasvõistkonna kivid kaugemale, ja lõpuks saavutatakse seis, mis võib olla kas hea või halb. Aga see kõik ei ütle mulle just palju. Umbes samasugune tunne tekkis ka Ingomar Vihmari lavastust vaadates. Kurlingu osas tuleb ennast harida, see on selge. Aga kui eelharitud peab olema vaataja, kes teatrisse tuleb?

Autoritruu lavastus?

Kui Ignacy Kozdroni kehastanud Karl-Andreas Kalmet Anastazja vaimu (Ast­ra Irene Susi) nähes põrandale viskus ja seal väänlema hakkas, käis peast läbi mõte, et võib-olla soovis Vihmar teha autoritruud lavastust ja rakendada saksapärast ekspressiivsust kogu selle vägevuses, sest uduselt meenus (hiljem kontrollisin üle), et umbes nii oli autor selle koha kirja pannudki: “Kozdroń pöördub ja märkab Vaimu, kelle ülemine kehapool on abažuuri hämaras ja rohekas valguses. (—) Kozdroń (—) tõmbub kägarasse, nagu oleks tal äkki kõht põrgulikult valutama hakanud, ja langeb põlvili…”

Autor viitab, et Kozdroń arvab “abažuuri hämaras ja rohekas valguses” nägevat tõepoolest kummitust, kes on tulnud teda hirmutama.Paralleelina meenus kohe, et sama stseen oli Undi lavastuses üks mõjusamaid. Ei mingit põrandal visklemist, mis jäigi Endlas kuidagi sisulise katteta — “puhtaks vormiks”, eks ole — sest selles polnud mingit õuduse- ega müstikaelementi. Toonane Kozdroń (Rein Oja) haaras ema vaimu nähes kinni oma suguelunditest, nagu oleks teda tabanud ootamatu erektsioon või oleks teda põlvega munadesse löödud, tõmbus kööku ja pigistas nutuselt: “Aa! Aa! Aa! See polnud mina! See on kohutav! Mida see tähendab? Kadunuke siin! Aa! Aa! Aa! Ma suren!” Ja see ei mõjunud üldse võltsilt, vaid oli täiesti orgaaniline ja kohutavalt naljakas. Alles hädaldamise lõpus vajus Oja Kozdroń minestanult põrandale.

Vihmari valikutest etenduse lõpuni aru saamata mõjusid üliekspressiivsed lavalised lahendused formaalsena, isegi trikitamisena, nagu poleks lavastusprotsessi jooksul neid õigeid mõtteid pähe tulnudki. Repliik järgnes repliigile, ent need ei kasvatanud vahele sidusainet, vaid muutusid üksikuteks tühjadeks lauseteks, mis kukkusid tegelaste vahel kopsti põrandale. Ja sinna need jäidki.

Natuke kahju oli, et peaaegu kogu tegevus toimus “täisvalguses” ja mingit õuduse, õdususe või salapära õhustikku ei saanudki tekkida. Palju küsimusi tõstatas ka kirev muusikavalik, mis ilmselt pidi aitama vaataja alateadvust kuhugi juhatada. Aga ei aidanud.

Hetkiti tundus, et tähendusvälju kuhjati võimalikult palju üksteise otsa lootuses, et ehk mõni neist hakkab tööle. Või hakkavad need tööle oma paljususes. Või et jääb vähemasti mulje sügavmõttelisusest. Aga ei olnud nii.

Liiga palju libedaid välju

Pigem hakkasid kõik need tähenduskihid segama, selle asemel et lasta end lool kanda. Sest lugu on selles jaburuses kahtlemata olemas. Ja see on üks üüratult valus lugu emaarmastusest, mis on nii suur, et ema tuleb pärast surma vaimuna tagasi, et päästa tühiste meest käest oma teismeeas tütred. Või naaseb ta hoopis armukadedusest, et võtta endaga kaasa need, kes olid talle eluajal olulised? Ehkki pereväärtuste paroodia, võib seda lugu käsitleda ka kui pereväärtuste ülistust. Ei maksa unustada, et katoliiklikust maailmast pärit Witkiewicz pühendas selle näidendi oma emale.

Jällegi kangastub Mati Undi lavastuse finaal, kus pere saab eesriide ees kokku, jättes ülejäänud tegelased eesriide taha, sest neil tuleb paremasse maailma pääsemise nimel veel võidelda. Ent perekond Nibek on nüüd alatiseks koos ja õnnelik.

Sel korral Endlas lahkus perekond Nibek saali, täpsemalt öeldes, lahkus läbi saali kuhugi, andes teatepulga ja eluõiguse neile, kes jäid.

Ent kuidas teile meeldiks autori enda 1921. aastal lõpetatud näidendile 1925. aastal lisatud finaal, mis tõestab veel  kord kriitilise lugemise olulisust, sest teater ja selle komberuum on saja aastaga kõvasti muutunud: “Tumm stseen. Ukselävel seisab Vaim, hoides käe alt kinni Nibekil, kes on mähitud valgesse linasse. Sisenevad, peatuvad kolme sammu kaugusel lävest. Vaim viipab tüdrukutele käega. Tüdrukud tõusevad nagu automaadid ja lähevad oma isa ja ema vaimude poole, kes pöörduvad ringi ja väljuvad. Tüdrukud nende järel.”

Küsimus, millele vastab küllap igaüks isemoodi ja oma mätta otsast, kõlab: mis on selles loos kõige olulisem? Minu jaoks vist ikka see, et kaks last võtavad endalt elu, võib-olla küll — loodetavasti — ise seda teadmata. Kõik, mis selleni viib, isegi see, et isa tapab armukadedusest ema, on teisejärguline.

Kui tüdrukud oopiumi joovad, peaks publikul kohutavalt valus olema, läbi naeru ja pisarate (sest need tüdrukukujud olid väga naljakad Undil ja on naljakad nüüdki; Zosja — Carita Vaikjärv, Amelka — Saara Nüganen) võiks tekkida tahtmine sekkuda, nad peatada, ajaloo käiku muuta. Siis tekiks ehk ka tasakaal kogu ülejäänud jahmerdamisega, kus teevad tähtsat nägu mingid armukesed (üks lollim kui teine) ja kus rüvetatud koeralitadele tehakse aborti… See kõik on muidugi vaimukas ja isegi toredalt allegooriline, ent ilma tüdrukute loota pole sel mingit kaalu.

Saksa ekspressiivne teatrivorming ilmus Endla lavale veel vähemasti ühe korra, siis, kui isa Dyapanazy Nibek (Meelis Rämmeld) avastas tütarde surnukehad. Jah, ka nii võib, inimene on oma reaktsioonides etteaimamatu, igaüks leinab isemoodi ja teater võimaldab kõike. Aga milleks? Võib-olla oleks õigem lasta ka publikul selles hetkes oma surnud matta?

Ma ei taha öelda, et Endla “Väikeses häärberis” on kehv lavastus. Aga mul polnud ei naljakas ega õudne ega kurb, nagu ma lootsin. Mind ei puudutanud nende tegelaste saatus, vaatamata oma dramaatilisusele, vähimalgi määral. Naersin ainult ühe korra, aga minust rida tagapool istuvad noored puksusid lakkamatult. See viis mind mõttele, et äkki oli seekord asi ka — või hoopiski — vastuvõtus. Selles minu (koos Mati Undi lavastusega) “elatud elu slepis”?

Võib-olla ongi Ingomar Vihmari versioon mõistetavam uuele vaatajapõlvkonnale. Avastame ju sageli, et paljutki sellest, mis minuealistele tundub sada korda nähtud, ongi uue teatripõlvkonna jaoks uuendus. Ja see on ju tore. Kõik tuleb tagasi ja kõik kulgeb spiraalina.

Ingomar Vihmari tõlgendust “Väikesest häärberist” soovitan vaatama minna ennekõike neil, kes Mati Undi versiooni näinud ei ole. Ja veelgi rohkem neil, kes pole ka näidendit lugenud. Siis ehk vapustab iga seal öeldud lause. Just nii, nagu need vapustasid omal ajal mind.

¹ Mati Unt 1997. Apokalüptiline dändi. — Eesti Päevaleht, 27. VI.

² Mati Undi “Väikeses häärberis” salvestati 1991, see on ERRi arhiivis olemas, ent Jupiteris autoriõiguslikel põhjustel mitte.