Kihk saada teada, mida arvab sinust naaber, kuulub ilmselt kõigi inimeste kiiksude juurde, kes näitab seda rohkem välja, kes vähem. Väikerahvana on eestlased alati proovinud välja nuuskida, «mida nad meist arvavad». Väga palju seda tegelikult pole, ent kui siirdun raamaturiiuli juurde, avastan sealt siiski üsna kepsakaid kirjeldusi.

Ernest Hemingway «Kellel on ja kellel pole», peatükk 24

Kirjanik Hemingway ei vaja ilmselt üldse mingit tutvustamist. Samuti on paljud kuulnud, et ta eestlasi kirjeldas. Aga vaatame täpselt, mida klassik kirja pani.

«Neljanda kai ääres seisab 34 jala pikkune jaulitaglases jaht, pardal kaks kolmesaja kahekümne neljast eestlasest, kes purjetavad 28 ja 36 jala pikkuste paatidega maailma eri paigus ringi ja saadavad artikleid koju eestikeelsetele ajalehtedele,» kirjeldab Hemingway.

Ükski Lõunavete korralik jahisadam ei ole täielik ilma vähemalt kahe päevitunud ning soolastest meretuultest pleekunud peaga eestlaseta.

«Need kirjutised on Eestis väga populaarsed ja toovad kirjutajale dollari kuni dollar kolmkümmend viis senti veerust. Neil on Eesti lehtedes täita sama funktsioon mis Ameerika lehtedes pesapalli- või jalgpallireportaažidel ja nad ilmuvad pealkirja all «Meie kartmatute meresõitjate saagad». Ükski Lõunavete korralik jahisadam ei ole täielik ilma vähemalt kahe päevitunud ning soolastest meretuultest pleekunud peaga eestlaseta, kes ootavad oma viimase kirjutise eest tšekki. Kui see saabub, purjetavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu niisama õnnelikud kui inimesed Alzira III pardal. Vahva on olla Kartmatu Meresõitja.»

Garlieb Merkel. Sakslasest preester, aastal 1796:

«Eestlased sepitsesiwad mõnikord suurepäralisi, keerulisi plaanisi, ähwardasiwad wõera rööwlite walitsust, mitmest küljest korraga kallaletungides, tihtipeale kukutada, ainult nende sõjariistade pahema seisukorraja ikka uute rööwli-seltsimeeste juurdetuleku tõttu Saksamaalt läks alati kõik nurja. Nad heideti wiimaks alla, aga ka nüüdki weel kardawad waljud mõisaherrad nende paendumata waimu palju enam, kui lõtwade lätlaste meeleheitust.»

Nüüdki weel kardawad waljud mõisaherrad nende paendumata waimu palju enam, kui lõtwade lätlaste meeleheitust.»

Nii kirjutab saksa päritolu preester Garlieb Merkel 18. sajandi lõpul. Merkel, muuseas teenis sooja suhtumise pärast eestlastesse, liivlastesse ja lätlastesse ära oma rahvuskaaslaste paksu pahameele.

«Häkiline, tige ja kättemaksuhimuline»

Merkel jätkab oma kirjutises «Wanad eestlased iseäranis«:

«Eestlaste silmapaistwam omadus oli mehine meel, selle pärast on ta nüüd häkiline, tige ja kättemaksuhimuline. Loodus andis talle kindluse, selle pärast on ta oma praeguses olekus salalik ja kangekaelne.

Aga rääkige temaga tund, rääkige kümme tundi: kui te lõpetanud olete, läheb ta ja teeb seda, mis ta waremalt nõuks wõttis.

Asjata tarwitate tema juures palweid ja ähwardusi, et teda kord ettewõetud nõu maha jätma sundida; asjata on kõik suu kulutamine ja põhjuste ettetoomine, et teda mõnest eksiarwamisest taganema panna. Ta jätab peagi järele wastamast ja kuulab tummalt ja rahulikult pealt, mis talle räägitakse. Aga rääkige temaga tund, rääkige kümme tundi: kui te lõpetanud olete, läheb ta ja teeb seda, mis ta waremalt nõuks wõttis, sest tal on mahe iseseiswuse tundmus selles, et ta ennast millestki liigutada ja eksitada ei lase.»

«Äritub kergesti»

Muide, ehkki Merkeli uurimus trükiti saksa keeles ära 1798 ja vene keeles oma 80 aastat hiljem, jõudis raamat eesti keelde alles 1909 ja sedagi vaid ühe korra ning mitte täies mahus. Rohkem pole teost trükitud, mis teeb temast täna omaette harulduse.

Need omadused teewad prantslasi waimurikkamaks rahwaks Euroopas, eestlasi aga kawalateks wargateks, joodikuteks ja kõlwatumateks ulakateks.

Merkel arutleb:

«Ta on terane, wõib kergesti ärritatud saada ja ta meel on igatsugu mahedate tundmustele awatud. Need omadused teewad prantslasi waimurikkamaks rahwaks Euroopas, eestlasi aga kawalateks wargateks, joodikuteks ja kõlwatumateks ulakateks.

Ärge mõistke nende üle kohut; ei, tõstke ennem hädahüüdeid nende pärast, kes selle rahwa iseloomu nii jäledaks moondasiwad. See rahwas oleks rohke lugupidamise wääriline, oleks aus ja kõrgeloomuline, kui pärisorjal ainult maksaks woorusline olla.»

Parem kui lätlane!

Merkeli teosest leiame ka viiteid eestlaste töökusele, mille üle me ise nii uhked kipume olema. Iseasi muidugi, kas asjatu virkus on kompliment või viide nürimeelsusele – selle üle võib ilmselt palju vaielda.

Harilikult tõendatakse, et üks eestlane niisama palju tööd ära teeb, kui kaks lätlast.

Merkel eestlaste töökusest: «Siiski ei ole eestlased isegi nüüd ilma heade omadusteta. Nad on töökad ja harilikult tõendatakse, et üks eestlane niisama palju tööd ära teeb, kui kaks lätlast; kuid, mis nad teeniwad, kulutawad nad ka kohe niisamaguse agarusega ära, sest et orjaelu suuremat õnne pakkuda ei wõi kui himude täitmist, ja ei inimene, kes

omas wälimises olemises loomataoliseks on tehtud, ka wäga warsti selleks oma hinges saama peab.»

Mõek peos

Merkel on pannud kirja ka eestlaste kangekaelse oleku ning priiuse himu:

«Mõek peos, astus eestlane sissetungiwatele rööwlitele wastu, wastas nende salakawaluse peale karmi, otsekohese kindlusega ja iga kord, kui ta aga paraja pilgu leidis, ajas ta ennast pealepandud ikke all wõimsalt püsti ja purustas tema.

Kui lätlased ammu juba enam oma kaotatud õiguste peale mõteldagi ei julgenud, tasus eestlane üleüldise werewalamisega.

Kui lätlased ammu juba enam oma kaotatud õiguste peale mõteldagi ei julgenud, tasus eestlane oma wiletsusi tihtigi weel üleüldise werewalamisega.»

Vastuhakkajad eestlased

Meie ajaloos üsna tuntud episoodi Võhandu jõel ehk Pühajõel teatakse laialt. Sellest kujunes jõuline väljaastumine mõisnike vastu – ja põhjuseks Võhandule püstitatud vesiveski, mis meie esiisade arvates vetehaldjale närvidele käis.

Merkel: «Kord tuli ühel mõisaherral mõte pähe püha wett paisu panna, et weskit käima ajada. Ara kartusega waatasiwad talupojad tema toimetamist pealt ja wangutasiwad tusaselt sarnase teotuse üle oma päid. Õnnetuseks juhtus, et pikaline wihmasadu iga lootuse wiljakaswu edenemise peale wõttis, ja seda loeti kohe jõejumaluse wiha tagajärjeks. Et ennast ja oma lapsi näljasurmast peasta, kogusiwad eestlased kokku ja tahtsiwad weski ära lõhkuda. Elawate manitsuste peale jäiwad nad esialgu rahule, aga kui teatud aja pärast ilmad ka ei paranenud, wõttis meelepaha nende keskel taltsutamata maad. Nad pistsiwad weskihoone põlema ja lõhkusiwad paisud maha. Nende eestwõtjad wõeti kinni, neile pandi ränk nuhtlus peale: nad alandasiwad ennast selle nuhtluse alla rahuliselt, martiri kannatusega.

Usulik kurwameelsus ja salajane wiha lagunesiwad üle maa ja laiali.

Weskit taheti uuesti üles ehitada, kuid see oli juba liig. Igas Eestimaa nurgas kõlas hädaladaw hüüe: « Püha jõgi» ja «Sweeta Uppe» wastasiwad kaebates isegi lätlased. Usulik kurwameelsus ja salajane wiha lagunesiwad üle maa ja laiali ja needsamad rahwad, kes nii mitu inimseiga kõiksugu ülekohtu ja rõhumist oliwad kannatanud, rääkisiwad nüüd lausa kõikide kuuldes, et seda usuteotust weriselt waja on tasuda.

Ainult kangemate kaitsenõude appiwõtmine ja järeleandmine weski asjus hoidsiwad need hirmsad järeldused tagasi, mida see rahwapühaduse teotus tuua ähwardas.»

Eestlaste välimus

Vähemalt Merkeli järgi võime me ennast siiski välimuselt õilsaks ja kauniks rahvaks pidada.

«Juba eestlaste wälimus annab tunnistust nende iseloomu kõrgemast energiast. Kaugel sellest, et Saksa kombeid omaks wõtta, wähemalt nii kaugelt kui nende kehw olek seda lubab, peawad nad agara rahwuslise uhkusega oma isade riietest ja wiisidest kinni.

Eestlane ehk tema naine omas piduehtes on nii pilkusi paelustaw nähtus, et ükski tähelepaneja wõeras oma silmi kõrwale pöörda ei suuda.

Selle pärast ilmutawad nad ka oma wälimises olemises, nagu ka omas hariduses silmatorkawamat ja suuremat isepäinsust, kui ükski teine orjarahwas. Eestlane ehk tema naine omas piduehtes on nii pilkusi paelustaw nähtus, et ükski tähelepaneja wõeras oma silmi kõrwale pöörda ei suuda.»

Kokkuvõtteks – mis siin ikka põdeda? Pole üldse kõige hullem kirjeldus, eksju?