Tallinnast pärit Oskar Punga on alates 2020. aastast töötanud Viljandis Ugala teatris. Viljandis tunneb ta end nagu kala vees.

“Mul on väga hea seal olla. Mul on mõnusad kolleegid, hea töökeskkond, mõnus uus ja ilus teater ning linn on suurepärane koos inimeste, looduse ja vaadetega. Kõik on väga ilus,” lausus ta saates “OP”.

Seda, et Viljandi liiga väike ja aeglane on, ta ei tunne. “Nüüd on juba vastupidi. Tallinna tulles tekib selline, et kuidas kõike saab nii palju olla ja miks kõikkogu aeg nii närvilised on. Ma muutun ise ka kohe närvilisemaks.”

Laupäeval esietendub Ugalas Johan Elmi lavastatud “Elamise hind”. Tegelane, keda Punga kehastab, on tserebraalparalüüsiga. Lavastus käsitleb tema sõnul rasket teemat, kuid toob esile ka huumori ja inimliku läheduse.

“See on karm teema, aga just sellises tõsises keskkonnas tulevad minu arust kõige paremini esile väga suured vaimukused. Ma olen natukene juba saanud mingit tagasisidet ja mõned inimesed on öelnud, et tahaks nagu publikus naerda, aga ei julge, tundub kohatu. Ma julgustan küll inimesi, et ärge tundke piinlikkust selle üle. Me räägime küll inimestest, kellel on mingisugused erivajadused, aga me ei pea sellele rõhuma. Me ei räägi sellest elu raskusest nendega, vaid me räägime lootusest, mis nende vahel on,” avas ta.

Punga kehastab lavastuses teravat doktoranti. “Temal on probleem peenmotoorikaga. Ta ei saa oma käsi kasutada nii, nagu meie saame. Ta ei saa haarata, ta ei saa nii lihtsalt hambaid pesta. Sõrmed ei allu kontrollile,” kirjeldas näitleja.

Kehaliselt aitas Pungat ettevalmistusel Eve Mutso. “Eve tuli kohe esimesse proovi kolme paberiga, kuhu oli kalender joonistatud. Põhimõtteliselt andis ta mulle harjutused, mida tegema hakata. Ma pole sellist prooviprotsessi kunagi kohanud, et iga hommik või mingil kellaajal päevas pean tegema harjutusi,” tõdes ta ja tõi välja, et näiteks jõudsid tema rutiini kõhulihastele mõeldud harjutused ja kätekõverdused.

“Mulle väga meeldib seda teha ja ma olen väga õnnelik selle protsessi üle. Ma tunnen, et ma olen nüüd inimesena arenenud mingisse kohta, kus mu füüsis on parem. Ma tunnen seda peeglist vaadates, sõbrad ja elukaaslane komplimenteerivad mind juba, et ma liigun oma kehaga lahedamasse suunda ja näed mitte nii vibalik välja. Väga vahva!”

Punga tunnistas, et rolliga kaasnesid alguses hirmud. Ta pidas oluliseks vältida tegelase naeruvääristamist ja parodeerimist.

“Esimene nädal proovist koju minnes jälg värises kõvasti, et kuidas ma nüüd sellega hakkama saan. Aga minu pühendumus kas või selle sama trenni näitel äkki ütlebki ära, et ma ei lähe kedagi parodeerima. Mingi teatav valehäbi tuleb selle juures ära unustada,” rõhutas ta.

Punga lisas, et lavastus ei keskendu enesehaletsusele, vaid inimestevahelistele suhetele ja nende haprusele.

“Me kasutame prooviprotsessis sellist ilusat kujundlikku väljendit nagu katkised anumad. See kõlab väga ilusti. Selle pakkus välja lavastaja Johan Elm ise. Me kõik oleme natukene nagu katkised anumad ja kui sa tuled seda tükki vaatama, siis neli ilusat portselanvaasi, millel on praod sees. Need tükid, mis sobiksid nendesse pragudesse, on partneril käes,” lausus ta.