Filmikriitik Andrei Liimets ütles ERR-ile, et tänavu parima rahvusvahelise filmi Oscari pälvinud “Sentimentaalne väärtus” on kinnitus sellest, et Taani ja Rootsi tugeva filmitraditsiooni kõrval on ka norrakad leidmas oma teed.

Show algas väga poliitiliselt, kui õhtujuht Conan O’Brien ladus nii mõnedki puud alla praegusele Ameerika administratsioonile, sellega võrreldes oli isegi üllatav, et tänukõnedes oli väga vähe poliitilisi remarke,” tõdes Liimets ja lisas, et kõige rohkem paistis see silma parima dokfilmi kategoorias võidutsenud “Härra Eikeegi Putini vastu” puhul. “Filmi autor viitas ka sellele, et Ameerikas endas on väga suur oht sõnavabadusele tekkinud oligarhide poolt, kes astuvad väga suuri samme selles osas, et mingi osa maailmavaadetes ei saaks end meedias väljendada.”

“Auhinnad läksid pooleks, kuus tükki “Üks võitlus teise järel” ja neli “Patustele”, ma tahaks väga teada, kuidas punktiskoor kujunes, sest vahe ilmselt väga suur ei olnud,” nentis ta, rõhutades, et üheks õhtu positiivsemaks üllatuseks võib pidada aga seda, et Autumn Durald Arkapaw pälvis filmiga “Patused” esimese naisena parima operaatori Oscari. “Seda on aastate jooksul ikka räägitud, et lavastajate seas on naised alaesindatud, operaatorite seas on need soolised käärid veel suuremad.”

Ta tõi veel välja ka rolli eest filmis “Relvad” naiskõrvalosa Oscari pälvinud Amy Madinagi. “Tegelikult oleks “Relvad” võinud olla vabalt ka parima filmi kategooriast, sest sarnaselt “Patustele” on see film näide, et praegu on võimalik teha autorikino, mis on toob publiku kinno, see on originaalvisioon ning kunstiliselt väga tugev.”

Samuti on tal heameel, et “Sentimentaalne väärtus” tõi Norrale nende esimese Oscari. “Norrakatele palju õnne, sest kui taanlastel on olnud Dogma-filmid ja rootslastel Ingmar Bergman, siis Norral ei ole olnud samaväärset filmitraditsiooni ja Joachim Trier on nüüd praktiliselt üksipäini panemas Norrat väga võimsalt filmikaardile,” ütles filmikriitik.

“Tänavuste Oscarite kõige suurem kaotaja ehk film, mis seal isegi nomineeritud polnud, oli dokfilm “2000 meetrit Andrijivkani”, mis minu jaoks on aasta kõige tugevam dokumentaal ja mida akadeemia väga üllatavalt oma viie parima hulka ei valinud, eriti arvestades, et Mstõslav Tšernov on varem Oscari võitnud,” sõnas ta.

Loe edasi