Näitus selgitab igas vanuses osalejatele käed-külge eksponaatide abil värvifüüsika põhimõtteid, teadmisi inimese värvitajust ning värvifotograafia ajalugu. Rännakul saab siseneda “silma”, läbida värvisünteesi, fotosid koloreerida, leida teed Eesti vanimate värvifotode labürindis ja teha palju muud põnevat.

Väljapanek läbib värvifoto ajaloo peamisi verstaposte alates 1861. aastal esmakordselt esitletud värvifotost kuni tänase digifotograafiani.

“Pealkiri juba ise ütleb, et me räägime ka sellest, kuidas värve tajuda. See hea sõna “närvikõdi”, mis eesti keeles on, kui panna sinna v-täht ette, siis see seletab värvide kohta kõik,” selgitas Fotomuuseumi kuraator Annika Haas.

“Teise korruse installatiivne lähenemine värvile on midagi sellist, mis algab hoopis mustvalgest fotograafiast. Inimesel, kes alustas fotoga tegelemist, oli tegelikult kohe väga suur ihalus saada ka värve sisse. Ilma värvideta kangas-saal ongi teekonna algus fotograafias, kus on tegu monokroomsete visuaalidega. Väga vaikselt hakkab sinna sisse tulema ka värv,” rääkis Haas.

“Seda niimoodi koloreeritult. Tehniliselt ei osatud alguses värvi fotosse saada. Kangasfotode saalist järgmises saalis ootab korraga värviplahvatus ning lõpuks jõuab teekond värviküllastuseni, digitaalse värvifotograafiani, kus on võimalik seda saturatsiooni juurde keerata,” märkis Haas.

Näituse kujundamisel mängis suurt rolli ka raekoja taga paiknev hoone. “See on meie jaoks ühelt pool õnn, teiselt poolt õnnetus. Peame olema loovad ja arvestama selle ruumi eripäraga väga palju. Kui on fantaasiat, siis saab selle ruumiga toime tulla külla. Mulle isegi meeldib, et saame sellele fotole läheneda hoopis laiemalt ja panna seda põnevatesse vormidesse,” tõdes ta.

“Minu jaoks on kuraatorina end täiesti ammendanud sellised näitused, kus ma lähen lihtsalt pilti seina peal vaatama. Ma tahaksin näituselt ka seda ruumilise kogemuse tunnet saada ja selles mõttes pakub meie maja seda väga hästi,” rääkis Haas.

Näitus on avatud 2028. aasta jaanuarini.