Järgmisel nädalal avatakse galeriides üle Tallinna järjekordne kevadnäitus. Kõige esimene töö, mida kokku panema hakati, on klaasikunstnik Kati Kerstna suuremõõtmeline ent habras teos seeriast “Putukad ja väikeloomad”.

“Ma olen juba väga pikka aega tegutsenud ja klaas on selles mõttes hästi vahva materjal. Minu jaoks ongi kõige võluvam see, et ta on habras, aga samas on ta ka üks tugevamaid materjale,” lausus Kerstna saates “OP”.

Tehnikat, millega ta oma teoseid loob, kutsub kunstnik puurin ja punun tehnikaks. “Kõik tükkidesse, augud nurkadesse ja traadiga kokku,” selgitas ta. Selle tehnika mõtles ta iseenda jaoks välja. “Oli selline suurusehullustus. Rapla kaasaegse kunsti keskuses oli näitus tulemas. Seal on väga äge suur ruum ja ma teadsin, et seal peavad olema suured asjad. Ma alguses ei teadnud, kas see kõik töötab, aga töötas ja nüüd on neid jah palju olnud igal pool.”

Tema tööprotsess algab aga 3D-modelleerimise programmis Blender, kus ta loob soovitud kuju ja vormistab joonised. Seejärel prindib ta joonised välja ja lõikab nende järgi sobivad klaasitükid. Klaasi lõikab ta paljaste kätega. “Ma tunnen ennast hästi ebamugavalt, kui mul on kindad käes,” märkis ta. Kuigi veriseid õnnetusi on ette tulnud, leiab Kerstna, et neid võib igal pool juhtuda. “Ega need nüüd ülemäära verised ka pole. Pigem minu nende tööde puhul juhtubki, et traat on nii terav nagu nõel, siis on ikkagi vahepeal vaja plaasterdada ennast.”

Kerstna klaasist skulptuurid on reisinud Lätis, Leedus, Poolas, Norras ja Eestis. Selleks, et neid transportida, tuleb teosed peaaegu tükkideks tagasi lahti võtta ja siis jälle uuesti kokku installeerida. Ühe töö kokkupanemine võib võtta kuni 16 tundi. “ERM-is oligi kuidagi kõige karmim see, et teadsin, et pean hommikul kell 10 laeva peal olema ja veetsin öö läbi seal tõstukis,” meenutas ta.

Tema kõige suurem töö kannab pealkirja “Väärtused” ning see kujutab klaasist käsi. Teos reisis vahepeal Läti kagunurka ühte külakirikusse ning hakkas kohalikele nõnda meeldima, et nad soovisid seda enda.

“Külakogukond ei suutnud neid päris minu töid välja osta, aga kuna seal külas on ka klaasistuudio, siis ma pakkusin välja, et nad saavad teha endale ise oma käed. Nad said minu joonised, lõikasid ja puurisid ning ma käisin neid seal üles panemas. See on üks kõige kirjeldamatuid elamusi, kuidas seal tühjas kirikus olid need suured käed väljas ja neid tõsteti aeglaselt üles,” kirjeldas Kerstna.