Veebruari viimastel päevadel Vilniuses toimunud talendifestival Murmurs toimub selle nime all teist aastat, enne kandis festival nime “What’s Next in Music” (alustati 2016). “Murmurs” tähendab kuulujuttu või sosinaid millestki uuest, kohe-kohe toimuvast, või ka seda, kui süda jätab löögi vahele, kui kuuleb midagi ilusat.
Eelkõige on Murmurs uue muusika festival, mis püüab esile tuua alles oma karjääri alustavaid noori andeid, kel potentsiaali ka laiemalt läbi lüüa. Tallinna talendifestival TMW on selles vallas regiooni liider, saab ette näidata juba 18 tegevusaastat ja laia rahvusvahelist haaret. Murmurs on samuti rahvusvaheline, ehkki piirdub esialgu Euroopaga.
Peale Leedu enda artistide olid sel aastal esindatud Eesti, Suurbritannia ja Poola. Muusikalist kava saatev ja sisuliselt täiendav vestluste programm toimus LitExpo konverentsikeskuses, kus samal ajal peeti ka Baltimaade suurimat raamatumessi. See andis talendifestivalile lisandväärtuse, sest ehkki Murmurs raamatumessi sisse ära kadus, avardas ta festivalile kutsutud muu maailma külaliste vaatevälja leedukate suure raamatuarmastuse pinnalt.
Vilniuse raamatumess toimub juba 2000. aastast peale ja juba 11. korda on üks hoone eraldi muusika päralt. See äratab imetlust, sest raske on ette kujutada, et Eesti muusikaleibelid ja artistid täidaks ligi 2000 ruutmeetrise pinna sedavõrd tihedalt oma väljapanekutega ning (sic!) uute vinüülidega.
Messil olid esindatud kõik helikunstižanrid jutuplaatideni välja, ka sealsed artistid ja nende esindajad kinnitavad, et vinüüli formaat on praegu Leedus äärmiselt populaarne, seda enam, et vinüüle pressitaksegi Leedus. CD peal antakse muusikat välja hoopis vähem ja digitaalsed albumid täidavad pigem tutvustusülesannet. Seda näitavad ka vinüülplaatide hinnad, ulatudes 30 eurost 60 euroni, uued CD-d jäävad 15 euro kuni 20 eurosesse vahemikku. Samas on toidupoes hinnad Eestiga võrreldes soodsamad, mis näitab, et muusikat osatakse sõna otseses mõttes hinnata. 12 eurone piletihind päeva kohta pole takistuseks, et raamatu- ja muusikamessile tulla sõprade, klasside ja perekondadega. Samasugust tunglemist näeb Tallinnas võib-olla vaid raamatute jõululaadal, kuid 60 000 külastajate arvu pole ka jõulumüügil võimalik saavutada.
Muusikaliselt tehakse Leedus kõike, sellest lähtusid ka Murmursi kahe õhtu muusikalise kava koostajad, põhirõhuga popil ja rokil. Eestit esindas rahvusvahelist tähelendu tegev raskema roki kollektiiv Pridian, kes täitsid lava ja haarasid publiku kaasa vaatamata sellele, et pidid esinema haigestunud kitarristita.
Pridian ajab asja oma žanris ja teeb seda stiilselt, samas aga samuti oma liistudega toimetav briti bänd Eyre Llew on sedavõrd kinni oma eeskujudes Sigur Rosis ja Mobys, et mõjub pigem tribuutbändina.
Üks põnevamaid kollektiive Murmursi kavas oli Poolast tulev HÉR, kelle paganlusega flirtiv, muusikaliselt kuhugi post-metali ja hard-drone’i vahele paigutuv lavashow oli komponeeritud ühe tervikuna, kasutades maksimaalselt ära esinemiseks antud 30 minutilist ajaakent. Piiratud aeg esinemiseks on ühest küljest paratamatus talendifestivalide juures, teisalt aga paneb see artistile ülesande anda endast parim ja köita vaataja-kuulaja tähelepanu, mis ajaks hiljem kasvõi T-särke ja märke ostma.
Kindla fännibaasiga artistidel on kodumaistel talendifestivalidel vaieldamatud eelised, nii näiteks haaras välisdelegaatide tähelepanu Leedu enda bändi, Pirmaveralgi esinenud Mėlyna nakatav etteaste. Bändi liider Beata lõi esinedes mikrofoniga esihambast killu välja, ja võib olla oligi Beata lavaliselt üks tugevamaid esinejaid. Enesekindlust ja lavalist julgust jagus ka teistel, mis on ka ilmne eelis esitlusfestivalile pääsemisel, kuid Beata esinemises oma publikule, kes kõiki laule kaasa laulis ning omakorda energiat lavale tagasi paiskas, oli oma kindel võlu.
Leedu naistrio Shishi, kes on oma muuskalistes eeskujudes läinud veidi vanemasse perioodi ja peab meeles selliseid gruppe nagu The Slits või Raincoats, üllatas paljunäinud festivalikorraldajaid ja muusikaajakirjanikke oma dünaamika ning stiilipuhtalt mängulise suhtumisega eeskujudesse. Shishi puhul võib juba öelda, et nad kannavad, mitte ei kopeeri traditsiooni. Selgete mõjutuste tõttu on nad nii-öelda retrogrupp, kuid kõlavad värskemalt kui nii mõnedki turvalisemaid, lihtsamini haaratavaid stiile harrastavad artistid. Shishile on omane ka bändisisene demokraatlik liikuvus, kolmeliikmelisel grupil puudub selge liider, solisti positsioon vahetub lugude käigus justkui loomulikus võtmes, kusjuures igaüks lisab kogumuljele oma isikliku nüansi.
Murmurs toimus nõukogude ajal ehitatud kultuuripalees Kabyla, mis vahepealsete aastate jooksul seisnud kasutuseta, nüüd aga saamas uue elu alternatiivsema kontserdipaigana. ( Põnevat ajaloolist infot Kabyla ajaloo kohta leiab SIIT). Alternatiivi pakub Kabyla oma kergelt räämas väljanägemisega eelkõige steriilselt puhastele esinduspaleedele, olles kuvandilt rohkem “rokenroll” ja aidates seeläbi kaasa ka Leedu esindusfestivali mainekujundusele.
Samas hoones, täpselt teisel pool ametlikku sissepääsu, on aga keldriruumid, kus talendifestivali viimasel päeval esinesid hc-punk bändid nii Leedust endast kui ka Suurbritanniast. Muidugimõista oli tegemist ettevõtmisega, mis ei sõltu esindusfestivalist ja ilmselt ei kattu suures osas ka kuulajaskond. Samas ei saa üle vaadata sellest, et selles underground punkris oli rohkem verd, higi ja pisaraid, elavat energiat, kui nende peade kohal siivsalt peetud esinduspeol.
Arusaadav on ka see, et need teed ongi paralleelsed – esindusfestival on visiitkaart, mida vere ja higiga määrida just ei taha, teisalt ei soovigi alati subkultuur saada suurele lavale, ja miks peakski, sest siis nad poleks enam subkultuur ja oma asja on parem ajada nii nagu seda ise just parajasti õigeks pead, sest selles ongi ju sõltumatus.
Väikeriigi või siis linna mainele, mille toetusel talendifestivalid suures osas tegutsevad, tulevad kasuks aga mõlemad – nii showcase-visiitkaardid, mida esitatakse kord aastas, kui ka põrandaaluste pidevalt toimivate esinemiskohtade võrgustik.
Kasuks tuleks mõlemale see, kui talendifestivalid varustaks kutsutud delegaate (festivalikorraldajad, talendikütid, ajakirjanikud) infoga ka festivaliteest kõrvale jäävate kontserdipaikade kohta ja neis paikades toimetavad subkultuurid omakorda võiks ajastada mõne sündmuse ka talendifestivali ajale, kui linnas on liikumas rohkem rahvast mujaltki, kes nende tegemiste vastu võib huvi tunda, sest iial ei tea, milleks võib mõni kontakt kasulik olla. See oleks puhtalt kaasamise põhimõte, minna tööstusekeskselt rohkem artistikesksele lähenemisele. Pealegi, kõik artistid ei tahagi suurt lava ega edulugu, mõnikord piisab vaid toetavast sõnast või õlale patsutamisest, et teed head asja.
Tunnustus siinkohal ka Murmursi korraldustiimile, kes ulatuslikust Leedu muusikaelust pani kokku intrigeeriva kahepäevase kontsertkava.