Helilooja üheksas ECM-i plaadimärgi alt ilmunud album koondab helilooja sümfoonilise loomingu erikihistusi. Kõlavad teosed “Phantasma”, “De Profundis” ja Tüüri kümnes sümfoonia “Aeris”. Tüüri sõnul ei ole lihtne kokku võtta, mida “Aeris” tema loomingulisel teekonnal esindab.

“Puhtalt kronoloogises mõttes esindab ta teekonda, mis mahub aastate 2013 ja 2020 vahele. Ehk siis selle seitsme aasta jooksul kirjutatud orkestrimuusikat. Teine ka puhtalt faktoloogiasse puutuv nüanss on see, et kõigi kolme loo juures on olnud väga intensiivselt dirigent Olari Elts, kes on kusagil maailma erinurkades juhatanud ka kõigi kolme teose esiettekanded,” rääkis Tüür.

“Kolmandaks on kõigi kolme juures olnud ERSO ka kaastellija. Sellele on tore joon alla tõmmata ja mul on hästi hea meel, et just ERSO Olariga need kolm teost ECM-ile plaadistas. Sealjuures olid nominatsioonid natukene pentsikud, et album oli esitatud heliloojaplaadina ja orkestriplaadina. Kellele see auhind tegelikult läks? Ma ei teagi, eks me seda rõõmsalt jagame, aga mina kujutaksin ette, et see on n-ö ERSO auhind. Nad on selle salvestuse ja üldse oma viimaste aastate silmapaistva kvaliteedi tõusuga igati ära teeninud,” tõdes Tüür ning lisas, et päris igaühele ta oma uusteoseid mängida ei annaks.

“Kuna esmasalvestus jääb mingis mõttes ikkagi referentsipunktiks, siis tahan olla kindel, et dirigent või grupp interpreete teaksid väga täpselt, miks nad seda asja tegema hakkavad või miks seda teha tahavad. See on protsess, kus minu arvates peab helilooja olema salvestuse juures. Esmasalvestuse puhul “tehke, mis tahate” ma välistaksin,” sõnas helijooja.

“Selge on see, et see protsess kulgeb lihtsamini õhkkonnas, mis on küllastatud pikaajalisest teineteise mõistmisest. Aga mitte ilmtingimata,” lisas ta.

Tüüri jaoks sai autorialbum tähenduse teismeeas, kui ta hakkas usinasti kuulama progerokki. “Sellel ajal pandi seal väga palju rõhku albumi kontseptuaalsele tervikule kui niisugusele. Näiteks “In the Court of the Crimson King”, “Tarkus” või Yesi “Relayer”, mis mind väga mõjutasid. Sellist mõtlemist jagades on ka kõik ECM-i albumid läbi aegade kujundatud. Manfred Eicher on väga hoolega mõelnud lugude järjestusele ja sellele, kuidas lood omavahel suhestuvad,” märkis helilooja.

“Kõik albumid, mis mul ECM-iga ilmunud on, on minu jaoks väiksemal või suuremal määral õnnestunud ka sellest aspektist, et nad moodustavad kõik kunstilise terviku. Kui panna ühe plaadi peale lihtsalt palju lugusid, siis see on ka tore, sest saame ülevaate ühest heliloojast, aga see ei pruugi moodustada ühe dramaturgilist tervikut.”

Tüürile meeldib, kui instrumentaalvormide juurde jääb mingi saladus. “Aga samal ajal pakub ta mõtteainet ja erinevaid võimalikke tõlgendusi,” lisas ta.

Helilooja tõdes, et plaadistamine viib muusika inimesteni, kes kontserdisaali kunagi ei jõua. “Ehkki me kõik teame seda, et uue sümfoonilise plaadistamine ja levitamine on väga niši-tegevus. Võrreldes popmuusika peavooluga jõuab ta kordades vähemate inimesteni, aga see-eest jõuab inimesteni, kellel on tõeline huvi selle vastu. Ja neid õnneks on globaalses mastaabis on.”

Kuigi kollektsionääridele on oluline just plaate kui hoolikalt valmistatud artefakt, millele kujule ja vormile ECM paneb eraldi palju rõhku, siis jõuab salvestatud muusika ka voogedastuses inimesteni. “See on muusikakirjutaja jaoks suur asi, sest kes see tahaks siis sahtlisse kirjutada. See on ikkagi kommunikatsioon,” märkis Tüür, lisades, et plaadistatud salvestus aitab korralikult kaasa ka teose elule kontserdisaalides.