Meremuuseumi kunstikogu sai alguse 1930. aastatel, kui muuseum loodi ja mudelite, fotode ja dokumentide kõrval sattusid kogusse ka maalid.

“Kunst on meie jaoks eelkõige kui piltdokument, ta on kui ajalooallikas või eelkõige informatiivne materjal. Meie ei kogu seesugust, mis lummaks iluga või võluks vaatajat värvimänguga, pigem tahame, et ta aitaks mingil määral anda edasi Eesti merenduse lugu, mida Eesti Meremuuseum püüab jutustada ja koguda,” rääkis kuraator ja kunstikogu hoidja Laura Jamsja.

Tänaseks on enam kui 900 teosest koosnev kollektsioon üks eripärasemaid Eesti kunstimaastikul – nimelt ei olnud suurem osa siinsetest autoritest professionaalsed kunstnikud.

“Meie kogus on kunstnikena inimesed, kes leidsid oma elukutse merenduse vallas kapteni, meremehe, meeresõjaväelasena, on ka vaimulikke, on maalreid, aga ometi see miski, merekutse on neid innustanud jäädvustama kogetut õlimaalilile või akvarellile,” lausus Jamsja.

Väikestele külastajatele on Ruuben Roti abiga loodud oma nurgakesed ning Lauri Laasik on AI abiga mõned pildid ka ellu äratanud.
Näitus on ligipääsetav erivajadustega inimestele, alates viipekeelsetest selgitustest kuni kirjeldustõlkeni. Mõnd teost on võimalik kogeda ka puudutades.

“Kui me neid kombatavaid eksponaate tegime, neid tuleb alati testida sihtgrupi esindajag ja meie hea kolleeg, kes on pime, kes alati meid näituste juures aitab, tema katsus neid eksponaate ja tema esimene reaktsioon oli: “Need on nii ilusad!” ehk ilu mõiste on nii universaalne,” rääkis projektijuht Kadi Karine.

Näitusega koos valmis raamat “Mere kutse” mis annab põhjalikuma ülevaate kunstikogu saatusest ja sisust.