Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Dokumentalist ja filmitegija Liis Nimik tutvustab Andres Ehini valikkogu “Täiskuukeskpäev”.
Minu lapsepõlvekodu sektsioonkapis oli väikeste luuleraamatute riiul. Konkurentsis teiste raamaturiiulitega ma selle vastu pikalt eriti huvi ei tundnud. Aga kuskil gümnaasiumi 11. klassis tõmbasin sealt välja Andres Ehini “Täiskuukeskpäeva”. Selle lugemine oli täielik raputus. Et ka nii on võimalik – kõik ei peagi olema loogiline, täpne ja mõistetav ja… loogiline.
Et luule võib olla nii vabastav ja mõtteruumi ja fantaasiat avardav. Varsti oli mu koolipäevik praktiliste asjade asemel täis Ehini luuletusi või sürreaalseid ja poeetilisi fragmente nendest nagu “koeral on nuudlid ninas”. See tundus nii punk ja oli minu enda pisike protest pidevat korda nõudva koolisüsteemi vastu. Üsna pea peale Ehinit avastasin samas riiulist ka Aleksander Suumani, kes mind samamoodi jäägitult võlus.
Nüüd, kui pidin mõtlema sellele, et milline raamat mu elu muutis, siis mõistsin järsku, kui oluline on olnud filmitegijana idee sellest, et must ja valge võivad koos eksisteerida, üksteise sees ja ümber. Et keskpäeval võib olla täiskuu, kui me seda vaid ette kujutada soovime.
Minu jaoks on see filmitegemise üks põhialuseid – leida neid võimatuid kooslusi, mis justkui peaksid kuuluma vaid luuleraamatusse, aga tegelikult saab nad kätte ka filmilindile. Kui väga põhjalikult unistada ja siis jäägitult tegutseda.