Von Krahli näitleja Karl Birnbaumi sõnul ei nõua teater enam lava ja publiku selget eraldamist ning traditsioonilisemas vormis ei pruugigi teater enam nii tugevalt mõjuda.
Kultuurisaade “OP” külastas Berliinis Von Krahli truppi, mis valmistus koostöölavastuseks “Võit päikese üle”. Von Krahli teatri, Showcase Beat Le Mot’ ja ansambel Kaleidoskopi koostöölavastuse “Võit päikese üle” aluseks on kaks korda maailmas mängitud ja siis kõrvale jäetud samanimeline ooper 1913. aastast.
“Sellest ooperist on selles lavastuses need tükid, millest me ise aru saime. Kuna see ooper on 1913. aastal mingis mõttes futuristide paroodiana kirjutatud, siis on ta võrdlemisi kaootiline. Kaos on seal sees,” selgitas Von Krahli näitleja Karl Birnbaum.
“Ma ütleksingi kõige konkreetsemalt, et ta on ooper. Ja ta on avangardistlik ooper selles mõttes, et ta ei pruugi üldse sarnaneda ooperile, kuigi kõik elemendid on olemas. On solistid, on koor, on keelpillid, on tantsijad ja liikujad, näitlejad,” lisas ta.
Sealjuures võib “Võitu päikese” üle nimetada veel osalusooperiks, sest saalis istuvaid publikuliikmeid kutsutakse lavale tükist osa saama. “Teater oma traditsioonilises vormis ei mõju võib-olla enam nii tugevalt või ei ole enam ka nii traditsioonides selles mõttes kinni, et peab eraldama ära lava ja publiku.”
“Kogemus ei pea olema ainult selline, et vaataja, kes tuleb saali, istub ainult oma koha peal. Muidugi tuleb tema eest hoolt kanda, et temaga lava peal midagi halba ei juhtuks, aga kõik saavad saalis ju kokku inimestena. Ja see inimlik kogemus, kontakt on ka see osa, mis selles lavastuses väga tähtsal kohal on,” rääkis Birnbaum.
Esimest korda tegi Von Krahli teater Showcase Beat Le Mot’ga koostööd aastatuhande vahetusel. “Nägime oma seltskonnaga mingil festivalil nende lavastust “Burn Cities Burn”. Mulle jäi muuhulgas meelde Veit Sprenger, kes käis valgete kauboisaabastega alasti ja laulis. Me vaatasime siis 25 aastat tagasi, et see on mingi uus asi ja kutsusime neid endaga koos mängima Krahli. Siis see algas,” meenutas Von Krahli kunstiline juht ja näitleja Juhan Ulfsak.
“Teatud suhtumine ja viisid, kuidas teatrit teha, olid meie jaoks uued. Me polnud neid ise teinud, näinud olime. Aga paljude põlvkonnakaaslaste jaoks oli meie esimene tükk “Piraadid” (2001) ka Eesti teatri ajaloos mõnes mõttes käändeline koht. Näiteks nägi seda Taavi Eelmaa, kes oli toona Draamateatri näitleja, helistas pärast ja ütles, et võtke mind ka punti,” muigas Ulfsak.
Kui Von Krahlis tegutseb uuenenud trupp noorte näitlejatega, siis Showcase Beat Le Mot’ tegutseb endiselt samas koosseisus mis 25 aastat tagasi. “Ega tänapäeva meditsiin ei ole kõikvõimas. See avangard sureb saapad jalas. Ma ei tea, milleks neid peetakse, aga avangard nad on. Võib-olla post-avangard, võib-olla pseudo-avangard, aga avangard nad on,” sõnas Ulfsak.
Veebruari alguses tullakse koostöölavastusega ka Tallinnasse. Birnbaum ei tea, kuidas Eesti publik selle vastu võtab. “Mina midagi sellist varem Eestis näinud ei ole. See on uus, ka meie jaoks,” lisas ta.