Filmirežissöör Anna Hints ei ole pärast “Savvusanna sõsarate” edu loorberitele puhkama jäänud ning parasjagu kirjutab ta koos elukaaslase Tushar Prakashiga oma esimest täispikka mängufilmi “Must karvane elukas”.
“Nii palju saan öelda, et selle loo kese on armastus, isiklik armastuslugu. Seal on žanrite segu: segunevad naer, nutt, tants, muusika, veidike õudust ja kohtuvad Lõuna-Eesti ja India mütoloogia,” tõstis Hints saates “OP” uuelt filmilt saladusteloori.
Mängufilmi tegemine on pikk protsess. Hints märkis, et naljakal kombel on filmitööstuses kujunenud välja nii, et filmi kirjutamise faas, mis on autorile kõige raskem, maksab filmi tegemise juures kõige vähem. Selleks, et ta saaks aja maha võtta ja uue filmi kirjutamisele keskenduda, mängivad olulist rolli “Savvusanna sõsaratega” kaasnenud auhinnarahad ja stipendiumid.
Hints nentis, et uut filmi tehes on oluline hoida vaimu nii, et filmitööstusest tulev pinge loomingut dikteerima ei hakkaks.
“Ma usun, et tugev film tuleb ikkagi niimoodi, et ma ei mõtle ühelegi festivalile või auhinnale, ma ei mõtle sellele, et nüüd peab tulema midagi väga-väga tugevat, vaid et sa lood, oled sellises haavatavas seisundis, tundlikus seisundis, valmis selleks, et võib-olla see ei meeldi mitte kellelegi. Ja see ongi igaühe küsimus, kuidas leida need tehnikad ja viisid, kuidas mitte lasta sel pingel ennast mõjutada.”
Tänaseks on “Must karvane elukas” näiteks pälvinud Torinos toimunud filmitööstuse üritusel arenduspreemia ja valitud Cannes’i arendusprogrammi. Režissöör rõhutas, et see, kuidas iseennast säilitada olukorras, kus arvajaid on palju, on üks tuumküsimusi.
“Näiteks “Savvusanna sõsaratega” maailmas ringi käies sain väga kõrvetada. Ma ei saa öelda, et ma põlesin läbi, sest mulle tundub läbipõlemine on kuidagi fataalne, aga ma tegin endale väga liiga. Nüüd ma väga mõtlen sellele, kuidas selles maailmas, kus on palju võltssära ja pinget, et tee nii ja naa, hoida enda häält, sest tegelikult ainult siis kui sa juhindud enda häälest, võib midagi ägedat sündida,” usub ta ja lisas, et vaimu hoidmiseks käib ta suitsusaunas, looduses, mediteerib ja teadlikult pühendub enda hoidmisele.
“Selles kõrvetamise perioodis mõtlesin palju dokumentaalfimi “Searching for Sugar” režissöörile, kes sooritas aasta pärast Oscari saamist enesetapu. Sa võid leida ennast lõpuks ka väga tühjana. Oled käinud, andnud ennast ja kui ei hoia meeles seda, mis on päriselt tähtis – inimsuhted, enda tervis –, siis see võib väga rängalt lõppeda. Nii et hoida kogu aeg seda sisemist tuld sellises toetavas soojuses, see on väga tähtis,” rõhutas ta.
Praegu on Hintsi sõnul “Must karvane elukas” jõudnud kohta, kus nii-öelda kosilasi, kes tahavad temaga seda filmi teha, tuleb uksest ja aknas. Režissööri sõnul on väga oluline, et inimesed, kellega filmi tehakse, asjadest ühtemoodi aru saaksid.
“Aga kuidas need kosilased ära tunda? Ma mõtlesin oma vanaema peale. Tema ütles, et oluline on kurameerimise aeg. Nii et praegu käib selline kurameerimise aeg, kosilased käivad ja siis me niimoodi vaatleme, mitte ainult mina üksinda, vaid ka produtsendid Evelin ja Johanna Stellar Filmist ning Tushar. Vaatleme, tunnetame, et leida see õige partner, kes saaks aru, mis on selle filmi iva ja kuidas seda toetada,” rääkis ta.
Uue filmi tahab ta üles võtta Lõuna-Eestis ja Indias. “Ma tunnen, et film ei salvesta ainult pilti, vaid ikkagi ka seda koha vaimu ja energiat. Ja kuna seal kohtuvad Lõuna-Eesti ja India, siis võtted on enamuses Eestis, Lõuna-Eestis, aga ka Indias.”
Valmis režissööriks Hints ennast ei pea. Ta loodab, et seda hetke, mil ta ütleb, et ta on valmis, ei tule ka.
“Ma ei ole kunagi valmis. See oleks kohutav, kui ma oleks valmis! Niipea kui keegi istub teil siin ja ütleb, et ta on valmis, saatke ta ära ja öelge, et siit ei tule mingit elusat kunsti. Ei ole valmis. Kunagi ei ole valmis. Ja vot, kuidas hoida seda, et sa ei hakkaks arvama, et sa oled valmis,” muigas ta.