Eesti,Eesti Uudised,RSS,,,,,,,

Mart Helme: meil on liiga vähe vabaturumajandust ja EL-is olles on tekkinud liiga palju käsumajandust

Mart Helme: meil on liiga vähe vabaturumajandust ja EL-is olles on tekkinud liiga palju käsumajandust

Esmaspäeval vastas kultuuriminister Heidy Purga EKRE fraktsiooni arupärimisele Eesti ettevõtjate konkurentsitingimuste ja avaliku sektori rolli kohta turul, teema lõpetas Mart Helme kokkuvõttev kõne.

“Ma kõigepealt tänan ministrit väga tasakaalukate ja tegelikult ka asjalike vastuste eest meie ka väga tasakaalukatele ja asjalikele küsimustele. Olles ka ise olnud kultuurivaldkonnas mingil määral tegev nii omaaegse muusikuna kui ka ettevõtjana, olen ma siin teatud kogemusi omandanud. Üks kogemus on muidugi niisugune, mida me oleme näinud ka mujal laias maailmas. Ettevõtjad on aru saanud, kus on kõige rohkem raha. Aga kõige rohkem raha on riigikassas.

Meie, Eesti, oleme selline väike riigikene ja meil kohalikud omavalitsused on pigem vaesed, aga ütleme, suuremates riikides, näiteks USA New Yorgi linna eelarve on väga suur. Kui Donald Trump alustas oma kinnisvaraäri oma isa varjus, siis pidas ta läbirääkimisi just nimelt linnavalitsusega, et saada maksusoodustusi, maksuajatamisi, aga ühtlasi ka linnalt toetust, et oma äri linna hüvanguks püsti panna.

Nii et siin on täiesti õige see, mida minister ütles, et alati tuleb arvestada ka avaliku huviga ja eesmärgiga, mida konkreetsed üritused ikkagi silmas peavad. Kui nad on hariduslikud, kui nad on kultuuri edendavad, kui nad on teatud kultuuri – kuidas ma ütlen? – nišše valguse kätte nihutavad, siis võib-olla on ka see riiklik toetus täiesti olemas või selle olemasolu vajalik. Selles mõttes on muidugi tänuväärne, et meil Eestis on olemas niisugune asi nagu kultuurkapital. See täidab ikkagi nii mõnegi lünga, kus meie väikeses ja mitte just üleliia rikkas riigis ei oleks mujalt võimalik raha leida.

Mis on Eesti probleem ja Eesti ettevõtja probleem number üks? Turu väiksus ja raha vähesus. Vaat siin algabki see, millele me juhtisime oma arupärimises ka tähelepanu, et kust siis ikkagi jookseb see niisugune punane joon selle vahel, mida riik ja omavalitsused – ehkki minister ütles, et tema omavalitsuste eest rääkida ei saa ja rääkima ei hakka, aga riik ja omavalitsus on siiski nagu Siiami kaksikud – kujundavad turgu oma finantsidega ja oma toetustega, ja kust tuleb siis ikkagi ettevõtja, kes omavahenditega seda turgu kujundab ning ettevõtmisi ja kontserte ja näitusi ja kõike muud korraldab. Ja siin on käärid. See on selge, et siin on käärid.

Ma võin öelda muidugi ka oma kaugetest aegadest ja hoopiski teises ühiskondlik-poliitilises süsteemis, kui ma pillimehes olin, siis kus olid kõige jõukamad ja kõige paremini makstud üritused – kolhoosides. Kolhoos kattis laua nagu äkke, kolhoos maksis kaks korda rohkem pillimehele kui mingisugune kultuurimaja. Või mis kaks korda? Kultuurimajas tantsuõhtu eest sai kuskil mingisuguse viis rubla kopikatega, aga kolhoos virutas sulle 70 rubla näkku nagu nalja. Polnud üldse küsimus. Kui ära hakkasid minema, siis ladusid kotid täis sülte, salateid, pudeleid. Lihtsalt näide.

Loomulikult, keegi tol ajal seda küsimust ei tõstatanud, et siin on nüüd mingisugused käärid kellegi ja millegi vahel. Kõik olid õnnelikud – need, kes said pillimehe, ja need, kes said raha. Aga meil on teistsugune olukord.

Olles ka ettevõtja olnud, toome sellise näite. Me korraldame kontserdi – korraldame jõulukontserdi, kõik on tore. Aga me oleme väljaspool Tallinna. Me peame kütma, valgustama, me peame transpordi korraldama, me peame teeninduse korraldama. Kogu see logistiline pool on väga kulukas. See on väga kulukas! Ja siis tuleb kõrvale keegi, kellel on riigi raha taga ja kellel ei ole üldse mingi küsimus katta nende vahenditega kõik need kulud, mida meie katame oma isiklikest vahenditest oma firma vahenditest, oma tasust, mille me selle ürituse korraldamisega saame.

Ja siin ongi nüüd see ebavõrdse konkurentsi moment, mille tõttu me oleme selle arupärimise ka esitanud. Ja ega me selles mõttes ju ei saanud väga suurt selgust, kuidas me selle vastuolu lahendame. Eks sellele ongi väga raske vastata, kuidas me selle vastuolu lahendame.

Siis ongi nii, et ettevõtja, kes omavahenditest, oma teenistusest, oma maksudest ja kõigest muust ülal peab tegelikult riiki, ütleb, et aga riik lööb mul lihtsalt jalad alt ära oma suure rahakotiga ja oma finantsidega, mida mina ei suuda kuidagi tasakaalustada. Siin on väga tõsine küsimus ja minu meelest see tõsine küsimus taandub ühele väga olulisele asjale, mis Reformierakonna jaoks, muide, 20 aastat tagasi oli peaaegu et püha lehm, ja see on vabaturumajandus.

Meil on liiga vähe vabaturumajandust ja Euroopa Liidu viljastavates tingimustes on meil liiga palju tekkinud käsumajandust, reguleerimist, nõudmisi, aga ka suvalisi, administratiivselt vastutamatult kasutatavaid riiklikke vahendeid. Keegi ei vastuta! Keegi ei vastuta, kas need on õigesti kulutatud, kas need on ülemäära kulutatud, kes ikkagi aru annab nende eest. See vastutus on nii hajuv.

Me võime tuua näiteks Kaitseministeeriumi viimase aja skandaalid. Mitte keegi ei vastuta millegi eest! Kümned miljonid on läinud, aga keegi ei vastuta. Kultuuriministeeriumi valdkonnas on need summad loomulikult kordades ja kordades väiksemad, aga probleem kui niisugune, vastutuse hajumine ja ebavõrdse konkurentsi tekitamine selle kaudu on ikkagi päevakorral.

Ma loodan, et minister võtab siit kaasa selle probleemistiku tuuma, et meil oleks vaja rohkem vabaturumajandust ja meil oleks vaja ka suuremat vastutust avalike vahendite kasutamise eest, täpsemat aruandlust, ja võib-olla ka täpsemat sihiku seadmist, et neid vahendeid väga kergekäeliselt küll suvepäevadeks või mingiteks muudeks, tihtipeale nomenklatuurseteks või kellegi eneseupitamise üritusteks ei kulutataks.”

Loe allikast edasi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga