Palju õnne värske EFTA puhul. Kas sul oli tänakõne valmis kirjutatud? Olid valmis, et saad selle auhinna?

(ohkab) Kui oleksin selle valmis kirjutatud, siis ei oleks sellist sõnakordust läbi lasknud. See oli kõik väga hektiline, sest mul saabusid samal päeval Rootsi bändiliikmed lennukiga. Meil oli üks proov Stockholmis juba ära jäänud ja kuigi see bänd ei tee muidu proove, siis ma mõtlesin, et Jazzkaarel toimuva “Himmelbjergeti” juubelikontserdi puhul ikkagi peaks… Otsustasin, et teeme siis ikkagi Tallinnas ühe proovi. Bändiliikmed kahtlesid ka, et ei tea, mis toimub, kas Erki on vanaks jäänud, et tahab proove teha. (naerdes)

Me ei olnud isegi prooviga poole peale jõudnud, kui ütlesin, et kuulge, mul on tunne, et peame ikkagi EFTA-dele minema, austusest tuleb kohale minna. Läksime sinna, kõigepealt turvamees ei lasknud meid sisse, kuigi produtsent teadis, et tuleme koos rootslastega neljakesi, olime kirja pandud. Aga turvameestel ei olnud seda infot ja nad ütlesid, et ei saa teid sisse lasta. Mäletan, et Indrek Spungin seisis Alexelas sees trepi peal ja naeris, et ha-ha, pätid ei saa sisse.

Lõpuks lasti meid sisse, jõudsime saali ja siis sõbrad ütlesid: kuule, see oled sina seal ekraanil. Niinemets surus tee peal kätt, küsisin, et kust kaudu lavale minna, sest ma ei olnud enne näinud, kust ja kuidas minnakse. Seega kõne ei olnud ette valmistatud, selline inimeste sees rääkimine on üldse asi, mida inimesed lisaks surmale kõige enam kardavad, mina kuulun ka nende hulka. Võin suurema grupi inimeste ees teha igasuguseid asju oma muusikaga, aga kui pean sõnu ütlema, siis jooksen kokku.

Ma loodan, et tänasin Kullarit, Erik Norkroosi ja tiimi, see oli kõige tähtsam. Ma loodan, et tegin seda, järgi veel ei vaata seda. (naerdes)

Ütlesid, et bändiliikmed on mures, et äkki Erki on vanaks jäänud. Oled siis vanaks jäänud?

Muidugi olen vanaks jäänud. Oleneb muidugi, millega sa võrdled. (naerdes)

Võrreldes eilsega oled täna vanem.

Ma olen täna väga palju vanem kui olin eile, see ei ole mingisugune kaunistatud jutt, vaid praegu esmaspäeval (intervjuu on tehtud esmaspäeval, toim.) olen vanem kui olin pühapäeval, sest nüüd sai see hull nädalavahetusel läbi.

Aga muidugi ma olen vanem ja parem ongi, sest ei tahaks kindlasti olla noorem. Mulle meeldib see suund, kõik läheb paremaks.

Aga räägi veidi sellest muusikast, mis sa Kullar Viimse dokfilmile “Torn” tegid. Ma pean ausalt tunnistama, et nägin seda filmi esimest korda poolteist aastat tagasi, vahepeal olen seda ka üle vaadanud, aga ei mäleta sellele vaatamata, mis muusika seal kõlas. Ma ei tea, kas see on sulle tunnustus või mitte.

Selle filmi puhul on see kindlasti tunnustus. Seda muusikat on täpselt nii palju, et see on rohkem kui mitte midagi, aga täpselt nii vähe, et see ei võta fookust ära. See ei tähenda, et ma tegin midagi suvalist, väga suur töö on teha mitte midagi.

Sa töötasid seal üksinda?

Täiesti üksinda. Režissöör Kullar Viimsel oli päris tugev visioon selle koha pealt ja kui olin aru saanud, mis teematika seal on, kui habras see lugu on ja kui tundlik ning haavatav õhkkond seal on, vaikne pinge, mis sellega kaasas käib, siis sain aru, et tuleb pintsliotsaga ringi käia.

Mingis mõttes on igati loogiline, et sa filmiheliloojana tegutsema hakkasid, sest kümmekond aastat tagasi sinu soolodebüüdi “Himmelbjerget” arvustuses kirjutasin ise ka, et teed otsekui muusikat filmile, mida pole veel loodud. Kas sul oli tol ajal ka juba mingi eriline tõmme filmimuusika suunas?

Vanemaks saades mingid asjad muutuvad loogilisemaks. Kui tegin oma esimese sooloplaadi, siis ma ei teadnud, miks ta filmilik tuli. Lihtsalt otsustasin, et teen täpselt sellist asja, kuna olin üksi, siis ei pidanud ka kellegagi läbi rääkima. See oli esimene kord, kui sain teha täpselt seda, mida tahan.

Tagantjärele kuulates ja nüüd vanemana saan aru, jah, filmimuusika ja Ennio Morricone, muidugi, sest juba enne seda, kui ma kitarri mängisin, teadsin kitarri-sound’i Morricone muusikast. Pöörasin juba seitsme-aastasene tähelepanu filmimuusikale, mitte teadlikult mõistagi või ma ei rääkinud sellest kellegagi, kuidas ma naudin filmimuusikat. See on kuskilt vaikselt tulnud.

Kui sa kuulad praegu “Himmelbjergetit”, mille kümnendat sünnipäeva Jazzkaarel tähistati, siis kas see tundub ikka korralik asi? Või mõtled, et teeksid praegu midagi teisiti?

Üldse ei teeks. Mul seda tahku ei ole üldse, kui ma lasen lahti, siis usaldan, et tegin mingil hetkel selle otsuse ja nüüd on valmis.

Kui tegime kordustrükki, siis ma panin selle esimest korda üle kümne aasta peale. Kui plaat ilmus 2015. aasta detsembris, siis selleks ajaks olin seda nii palju kuulanud ja ei tahtnud sellest midagi kuulda, nüüd on see teistele kuulata, aga sain üle kümne aasta kuidagi objektiivselt vaadata seda ja mulle meeldis väga. Ei, ma ei muudaks mitte midagi.

Kõiki sinu sooloplaate iseloomustab teatav visuaalsus. Kas see visuaalne element on sinu jaoks muusika puhul oluline?

Kui mängisin oma bändiga rohkem, siis sain aru, et me ei saa võtta vastu suviseid välilavasid päikesevalguse käes, mitte seda, et tahaksin kangesti öiseid kontserte anda, aga tunnen, et see muusika ei toimi avatud ruumis, ta hajub ära. Mulle meeldib black box, mulle meeldib Von Krahl, mulle meeldib Tartu Uus Teater, mulle meeldis SInilind, mulle meeldis vana Von Krahl.

Must neutraalne boks, kuhu inimesed tulevad sisse, energia ei lähe sealt ära, see jääb sinna seinte vahele. Teine asi on valgus, ma ei saa suvalise pirni valguses mängida, seal ei teki atmosfääri. Ma ikkagi tahan seda visuaalselt presenteerida, ma ei anna ainult audiofaili välja, vaid seal peaks olema mingi visuaal juures.

Mulle meeldis väga see, mida Epp Maria Kokamägi ütles oma filmis: ma elan oma maailmas, aga kelle maailmas siis veel elada tahaks? See on sama, mida ma oma muusika puhul tunnen.

Kas see maailm, mida seal plaatidel kuuleme, on Erki Pärnoja maailm? Või lood sa seal kellegi teise maailma?

See on absoluutselt minu maailm, on see siis film või minu plaat. Kuigi filmis natukene teenindad ka, samamoodi nagu seda teeb monteerija, värvimääraja või helindaja, aga samal ajal teevad nad seda läbi enda. Keegi ei ole seal lihtsalt lepinguline tööline, vaid oleme osa perekonnast. Me kõik kujundame ja paneme endast tüki sinna külge.

Tõid selle teenindamise idee sisse, aga kui erinev see filmimuusika loomine sinu jaoks on võrreldes enda soololoominguga?

Minu jaoks ei ole see erinev protsess, või mõneti siiski on ka. Siin on kaks tahku, mis ma tahaks välja tuua. See lugu, kuhu mind pühendatakse, annab mulle võimaluse seda uurida ja saada midagi inimese kohta teada. Nii “Torn” kui ka paar muud filmi, millega praegu töötan, lähevad nii sügavale väga erilise inimese sisse, et ma õpin üleüldse inimloomuse kohta midagi ja läbi selle avastan ka midagi enda sees.

Kui teeksin üksinda muusikat, siis mul oleks liiga palju vabadust, mis teeb mind vahel ärevaks.

Piirangud käivitavad sind?

Piirangud käivitavad mind, omal ajal “Saja lugu” oli väga hea näide. See oli esimene suurem tellimus, millel oli väga tugev kontseptsioon. Ma alguses ei teadnud, kuidas sellega toime tulla, aga see on nagu lastega: reeglid teevad õnnelikuks. Kui on täielik vabadus, siis on stress ja segadus.

Sa ei tunne, et piirangute tõttu pead loomingulisi järeleandmisi tegema?

Absoluutselt mitte. Teine tahk, mille pidin välja tooma, mis on väga sarnane ka oma muusika loomisega, on see, et kui inimesed on õiged, kellega sa töötad, siis hakkavad asjad tööle. Kui sa intuitiivselt tunned ära, et sul on side režissööriga, ei pea isegi sama meelt, aga peab olema samal lainel, siis see suunis, mida annab režissöör, annab mulle võimaluse leida enda seest midagi, mida kohe argipäeval ei leiaks.

Selles mõttes ootan väga oma sooloplaati, mis tuleb jumal teab mitme aasta pärast, aga kui kõik need filmikogemused on minus segunenud, siis ma ei kujuta ette ka, mis puljong sellest välja tuleb.

Ütlesid, et jumal teab mitme aasta pärast sooloplaat ilmub, kas see siis tähendab, et sa ei tegele praegu soolomaterjaliga? Või kuidas see sinu enda soololooming sünnib üldse?

Praegu mul isegi ei ole seda võimalust, sest ma pean stuudios teisi asju tegema. Praegu võtavad filmid viis, vahepeal kuus täistööpäeva nädalas.

Oma plaadi tegemine on praegu puhas sisetunne või kutse. Kui tuleb teatud tüüpi ärevus, siis tunnen selle ära ja saan aru, et nüüd pean midagi välja saama ja hakkan seda lihtsalt tegema. Selle jaoks tuleb mingi õige hetk, saad aru, et täpselt asjad loksuvad paika.

Viis-kuus päeva nädalas tegeled filmidega, kas see tähendab, et tuleb üks filmitöö, kus sind pannakse tähele, tuleb järgmine ja nii edasi. See on kuidagi kasvanud pidevalt?

See on kõik orgaaniline olnud. Filmitiimid on nii suured ja mõned osakonnad filmi juures ei tööta selle juures nii kaua kui helilooja, või vastupidi monteerijal on hoopis mitu rauda korraga tules. Kui juhtumisi mõnel tema teisel filmil mõeldakse, et kes see helilooja võiks olla, siis monteerija ütleb, et ma tean kedagi, kes peaks 2027. aastal olema minu teada ka vaba. Sealt see kuidagi niimoodi läheb.

Sinu graafik on praegu selline, et hetkel saaksid öelda, et 2027. aasta septembris mahub su graafikusse järgmine filmimuusika töö?

Jah, 2027. aastal septembris saaksin, märtsis ei saaks. (naerdes)

Need on nii pikad protsessid, mul on korraga kolm tükki käsil, töötan ühe asjaga intensiivselt kaks nädalat, saadan enda vaate ära ja siis läheb vähemalt sama palju aega, kui inimesed mõtlevad selle peale. Mina saan sel ajal distantsi, minna täiesti teise maailma ja tegeleda samasuguse sammuga sellega. Tänu sellele saan igale asjale pühenduda.

Kui hüppame korraks kaugemale minevikku, siis juba enne Ewertit olid sa tegev muusik, lõid kaasa paljude popartistide nagu Nexus, Ines ja Maarja bändides. Mis tundega sa seda aega meenutad?

See oli väga äge aeg•
•
More, eriti Inesega. Ma olin seal kokku seitse aastat ja viimati käisin Raul Ojamaa kehaks kaks nädalat tagasi. Üliäge, keha mäletab kõike, sõrmed hakkavad ise mängima, isegi siis, kui kohe pealtnäha ei mäleta.

Oi, ma olin väga noor. Nexuses ma olin, jumal, 18-aastane vist?

Nexuse lugusid suudaksid ka mängida peast ilma õppimata?

Kindlasti, see ei oleks väljakutse. Pealkirjaks võid panna: Nexuse lood tulevad Erki Pärnojal unepealt.

Seega järgmisel Nexuse kontserdil lööd kaasa?

Ei löö, aga ma olen kuulnud, et Nexus tuleb. See vist isegi on avalik info.

See vist on avalik jah.

Aga mind ei ole seal. (naerdes)

See tähendab, et oled olnud Eesti muusikamaastikul tegev üle 20 aasta. Kui palju on selle ajaga meie muusikamaastik muutunud? Igatsed neid möödunud aega tagasi?

Ei igatse, kõik on täpselt nii nagu ta on, kõik on pidevas muutumises.

Aga kas praegu on väga erinevad ajad?

Ma ei tea, maailm läheb suuremaks, mida rohkem sa õpid enda, inimeste ja maailma kohta. Issand, muusikapilt on muutunud ka viimase ühe aastaga, sa oled lihtsalt vaatlejana seal sees, kõik kunstiinimesed on tundlikud natuurid moel või teisel ja mulle meeldib neid asju tähele panna: ohoh, see on teistmoodi. Aga midagi taga ma ei igatse.

Aga kui palju sa muutuvatel aegadel, eelkõige just muusikatrendidel end muuta lased?

Muusikatrendidest rääkides mõtlesin selle peale, kui vaatasin Joachim Trieri filmi “Sentimentaalne väärtus” ja seal lõpus Stellan Skarsgardi tegelane ütleb, et ma teen veel selle ühe filmi ära ja siis on kõik, sest siin on juba noored assistendid, kes panid moodboard’i Pinteresti. Selle peale tal teine Taani kolleeg ütleb, et tee lihtsalt oma asja, sa oled oma lugu rääkinud läbi kogu elu, sa pole päris lõpuni jõudnud, aga räägi nüüd lõpp ka ära.

Just abikaasa Annaga rääkisime, kuidas see mõte kõnetas. See on see koht, et mingil hetkel on need muutused tugevad või nad jõuavad kehaliselt sulle nii kohale, et sa saad aru, kuidas tunned end ise noorena, aga uued generatsioonid on peale tulnud, kes toimetavad täiesti teise energiaga. See mõte kehtestas selle, et jää endale kindlaks, sest muusika muutub niikuinii ajas. Kui sa oled nagu Scorpions, et meie lugu on “Wind of Change” ning sa pead absoluutselt kogu aeg•
•
More seda tegema, teed ühte hitti ja püstitad endale oma eluajal ise ausamba, siis sa jääd seisma ja stagneerud ega lähe ajaga kaasa. Aga kui sa oled avatud, võib-olla töötad uute inimeste või isegi samadega inimestega, aga lähened sellele uue energiaga, siis sa lähed ka ajaga kaasa.

Kui kunstnik muudaks end iga vooluga, siis ta oleks selline shapeshifter, siis tagantjärele ei saaks midagi aru, kes või mis ta on. Seal ei ole mingit järjepidevust või pühendumist. See ongi wind of change, sa oled lihtsalt tuulelipp.

Sa ei tee Pinteresti moodboard‘e?

Ikka teen, ma ei ole nii vana kui Stellan Skarsgard on seal filmis. (naerdes)

Rääkides sellest ajast, kui sa muusikuna alustasid ja mängisid eri bändides kitarristina, siis kas võime öelda, et tol ajal oli see sinu jaoks rohkem lihtsalt töö? Või kui kirglikult sa sellesse suhtusid?

Alguses läksin alati kirega sisse. Kui 18-aastasena tulin Pärnust Tallinnasse ja läksin Otsa kooli, siis esimese kursuse lõpuks mängisin väga paljude bändidega: Vaikoga kuskil galal, Tõnis Mägiga tuuril, mu mentor oli kõrval Raul Vaigla, kes pani mängu ajal küünarnukiga, et pane veel vingemalt. See ei ole mingi saavutus, lihtsalt ma räägin, et olukord oli selline. Aga ma sain tõesti sellist kooli ja palju praktikat, läksin igalepoole uudishimuga sisse ja võtsin kõik asjad vastu, aga muidugi esimese aasta lõpuks olin täiesti läbi põlenud.

Seetõttu pole ka imestada, et pärast teist aastat Otsa koolis läksin muusikaakadeemia katsetele, et otsida sealt midagi uut. Ma mõtlesin, et äkki akadeemiline keskkond päästab mind, kui pean hakkama tööle ülikooli üldainetega.

Kas päästis?

Ei päästnud, seal ma ei pidanud aastatki vastu. Siis sain aru, et pean lihtsalt ära minema, otsisin igalt poolt väljapääsu, aga väga palju variante ei olnud: Pärnusse ma ei tahtnud, sest seal ei toimunud piisavalt, Tallinnas ma olin end juba liiga palju sidunud… Seega täielik läbipõlemine juba nii noores eas.

Pärast seda otsustasingi minna Rootsi ühte kooli katsetele üksi, kuhu ma sain sisse, aga teise kooli Amestrdami koos kahe hea sõbraga, kes otsisid ka väljapääsu: Virgo Sillamaa ja Liina Saar. Me saime kõik kolm Amsti sisse. Virgo jäigi Amesterdami, Liina läks Göteborgi ja mina Rootsi Skurupisse, mis oli akadeemilisusest väga kaugel… Jah, seal toimusid tunnid, mingid asjad olid kellaaja peale, aga tegelikult see oli suur kamp hipisid.

Heaoluühiskonna koolisüsteem küsis õpilaste käest, keda te endale külalisõpetajaks tahate, ja väga paljud praegu Jazzkaarel mängivad inimesed toodi meile sinna nädalaks ajaks sööma, jutustama ja näiteks liiga palju suitsu tegema kooliesisele pingile. Sel hetkel sain aru, et muusika ei ole minu jaoks akadeemiline ega ka töövõrgustik, kus mina olen see kidramees, kellel on nii palju esinemisi ning kogu suvi on broneeritud, ma ei tule lihtsalt sellega toime.

Sealt hakkas mingi teine vaade sellele, mis muusika tegemine üldse on. Keegi teine ei saa mulle öelda, mis muusika on, mida ise pean teadma, mis see minu jaoks on. Aga see võttis jube kaua aega, et sellest aru saada, praegu juba saan aru. (naerdes)

Suudad ühe lausega kokku võtta, mis muusika tegemine sinu jaoks tähendab?

Praegu on see minu eluviis ja elustiil, lisaks on see ka eneseväljendus, teraapia, mõtlemise koht. See on vahend, läbi mille ma üritan millestki aru saada. Lisaks teen seda koos oma sõpradega.

Noore muusikuna läbipõlemine on päris karm pauk. Kas sa tegid sealt omad järeldused ja edaspidi pole enam läbi põlenud?

Ma olen põlenud mitu korda läbi. Naljakas, et läbi nende filmide, mis mu teele hakkasid tulema kuskil koroona-aja alguses, sain ma kuidagi aru, et… Mul on nii palju muusikutest sõpru, kellele meeldib rääkida, et saaks ainult filme teha, nii äge töö, aga kõik ütlevad seda ainult senikaua, kui saavad teha oma esimese filmi. Õnneks enamik neist saavadki selle võimaluse, aga ma ei tea väga paljusid, kes seda pärast oma esimest filmi ütleksid.

Ehk see nõuab mingite teatud tüpaaži ja pole kindlasti kõigile, ei ole nii, et kui sa oled muusik, siis sa oled ka hea filmihelilooja. See on teistmoodi tempo, väga kannatlik pead olema, pulss peab rahulikum olema, kõike peab võtma väga pika kaarega, protsessid kestavad aastaid. Muusikud on tihti kärsitumad, tahavad valmis teha ja kohe välja panna. Filmihelilooja töö on üsna üksildane, aga see üksindus, pühendumine ja fokusseerimine kindlalt asjale aitas nendest kriisidest läbi ja mingile rajale tagasi.

Pärast koroonat on muidugi ka täiesti teine olukord tekkinud, inimesed on vaesed ja mõtlevad rohkem selle peale, kuhu nad oma raha panevad ja ega nišiasjad on pigem luksus. Kas mul on seda vaja? Võib-olla ei ole vaja, kuulan seda pigem plaadilt. Ehk siis kõik väikesed nišiasjad, kus ka mina toimetan, saavad praegu vähem tähelepanu, aga ma mõistan seda, see ei üllata mind.

Tunned, et oma soolomaterjaliga toimetad nišis? Teed nišimuusikat?

Kindlasti. Kui palju on instrumentaalmuusikat, mis ei ole džäss või klassikaline muusika? See on mingit sorti kummaline popmuusika, kus on väga palju vabaimprovisatsiooni, samas meid kutsutakse mõnikord mängima Instikurmu öölavale, kus mängivad tegelikult aktuaalsed popartistid.

Pulma kutsutakse?

Ei kutsuta. Ma olen sõprade pulmades mänginud, olen käinud pulmas, kus esimesel kohtumisel juhtumisi pruutpaar kinkis teineteisele “Saja loo”, siis ma muidugi mängisin. Ehk siis olen käinud tegelikult pulmakülalisena, aga kingitusena mänginud.

Olen kindlasti nišis, see on ikkagi ime, et olen saanud elada asjast, millele tegelikult žanrinime keegi pole osanud panna, mina nende hulgas, aga kuidagi on mind hoitud.

Sa ei ole ise üritanud seda kuidagi nimetada?

Ma arvan, et see on kompott nendest mõjudest, mis sul on juba lapsest saadik. Elu jooksul kogunenud asjad. Need laused, mida me räägime, need sõnad, mis on meile kõigile kasutada, igaüks teeb oma kombinatsioonid nendest. Samamoodi on helidega, keegi ei leiuta midagi, vaid see seguneb igaühe sees ja tuleb kolmanda asjana välja.

Ma ei oska üldse žanri määratleda. Alternatiiv mulle meeldib, sest tahaks alati küsida, et alternatiiv millele?

Sinu muusika ei ole alternatiiv millelegi?

Mitte eesmärgipäraselt, aga ma saan aru, et ta on alternatiivne. (naerdes)

Kas sul seda tunnet ei ole tekkinud, et tahaksid nišist välja murda?

Üldse mitte, vahel on raskem, vahel on seal kergem, aga ma ei saa teha ausalt midagi muud peale selle, mida ma tahan. Vahel oled oma kuulajatega täpselt ühel lainel ja mõnikord on sinu lainel vähem inimesi, aga paned ise samal lainega edasi, sest kunagi ei tea, millal keegi sinna laine peale jälle satub.

Praegu toimetad sa nišis, kust sa välja murda ei taha, aga mõni aeg•
•
More tagasi tegusesid bändiga Ewert & The Two Dragons, mis ikkagi päris pikka ei olnud enam üldse nišis. Kas sa vahepeal tundsid ka, et olete nüüd kuulsad ja suured?

Jah, kindlasti. See oli väga suur masinavärk, mis kõnetas mingitel aastatel paljusid. Ma sain selle suurusest läbi selle kaudu, et mina ei kontrolli seda. Sa lihtsalt lähed ja keegi ütleb, mida sa pead tegema: istu bussi, tule välja, tee soundcheck’i, tee kontserti, söö, istu bussi. Nagu väike beebi, kes ei mõtle midagi, vaid tema eest mõeldakse.

Kas sulle meeldis olla see väike beebi?

See oli huvitav kogemus korraks, aga millalgi oli see tunne, et…

…tahaks suureks kasvada?

Absoluutselt, jah. Väga hästi öeldud. Täpselt oligi nii, et ma ei saanud aru, kelle bänd see on. Mulle tundus, et meie bänd see küll pole.

Aga vähemalt rikkaks said selle käigus?

(mõtleb pikalt) Ei. Kogemuste võrra rikkamaks. (naerdes)

Mul on väga vähe muusikuid, kellega ma saan rääkida üle kolme kuu pikkustest tuuridest või sellest, et oled üle 200 päeva aastas Eestist ära mitu aastat järjest. Väga vähe on neid sõpru, kellega saab seda kogemust jagada. Üks selliseid on Jonas Bjerre ansamblist Mew, tema tegi seda muidugi täiesti teisel skaalal, nende lahkuminek oli samal ajal kui meil, aga nad tegid seda Aasias mööda staadioneid.

Mingil hetkel see asi, mille sa oma sõpradega oled loonud, läheb käest ära. See ei ole enam sinu oma. Ja kui ta ei ole enam minu oma, siis ma võin sealt ka ära minna. Muusika ei kao kuskile, inimesed on elus ja kõik on hästi, muusika jääb nendele, kellele see midagi räägib. Ise saad lihtsalt aru, et oot-oot-oot, kelle bänd see on?

Aga kui avasüli teid vastu võeti? Kas teid oodati või pidite tegema kõik endast oleneva, et teid oodataks?

Alati teeb keegi tööd selleks, et sind oodataks. Muusika on ikka sama, ega muusikat keegi paremaks teha ei saa sinu eest. Muusika on täpselt see, mis ta on. Igasugusele muusikale on kuulajad kuskil olemas, sa pead neist teada saama.

Meil oli väga palju erinevaid turge ja plaadifirmasid, aga kõige paremini jääb meelde Prantsusmaa, mis oli vahepeal meie koduturg. Seal käisime aastaid ning need olid väga suured lavad, meie oma publikunumbrid olid neljakohalised. See oli vinge, seal oodati meid, aga samas plaadifirma, kes meid sinna viis, oli ühe-kahe inimese loodud. Oli lihtsalt üks inimene, kes armastas seda muusikat, ta oli see nii-öelda kuulutaja, kes rääkis kõigile, kui väga ta armastab seda muusikat ja lõpuks kõik said aru, et seda tüüpi tasub kuulata ja muusika on ka tegelikult päris huvitav.

Aga Ameerika, kuigi see oli üle mõistuse kogemus, siis tagantjärele tundub küll, et meie tahtsime seda rohkem, nemad kindlasti ei vajanud seda. Seda american dream’i on meie kandis väga palju, see on ilmselt ka mingi põlvkonna teema… Ma meenutan bussiroolis olemist ülevalt Vancouver’ist Los Angelesse ja siis risti-rästi läbi Texase, neid sõite, kus sul ühes kohvris on ujumispüksid ja talvejope. Ameerika peale mõeldes meenuvad need asjad, mitte tingimata kontserdid.

Kas american dream täitus sinu jaoks?

Ma olen seda näinud kindlasti rohkem kui keskmine ameeriklane. Mul on hea ameeriklasest sõber Alex Maiolo, kellega koos teeme ka bändi, kes alati naljatab, et sina oled siin Tallinnas, aga oled käinud rohkemates osariikides kui mina, sest keskmine ameeriklane on käinud kahes naaberosariigis. See on lihtsalt naljakas.

Dream täitus, sest ma sain seal mängida. Ja meil oli seal ka edukaid kontserte, Eesti kogukond toetas alati. Hemingway’l ei olnud õigus, kui ta ütles, et igas samas on üks eestlane, neid ei saa olla üks, neid on igas sadamas ikka väga palju rohkem, sest nad tulevad kohale, kes oma murumütsiga, kes lipukesega.

Ehk Eesti kogukonna toetus oli väga suur, aga oli ka palju kohalikku publikut, näiteks Manhattanil Mercury Lounge’is ja Brooklynis Knitting Factory’s oli kontserte, kus järjekord oli ukse taga. Õnnestus ka selliseid asju teha, aga see oli pigem erand kui standard.

Kas tahaksid praegu Ameerikasse, Trumpi Ameerikasse tagasi ka minna?

Ma pean ütlema, et igatsen natukene Mahnattanit küll. See tuleb umbes kaks korda aastas, see on mingi aastaaja värk. Aga poliitiline olukord on seal nii-nii kehv, samas teame omast kogemusest, et meid on siin ka ühel ja teisel hetkel juhtivatel kohtadel esindanud inimesed, kelle üle me väga uhked ei ole.

Oli olukord, kus stuudios istus Taani trummar, luges Washington Posti ja küsis: what the fuck, mees, mis teil Eestis toimub? Me teame ise, et see ei defineeri meid tingimata. Aga sellele vaatamata arvan, et american dream on oma tähendust muutmas.

Aga sellele tagasi mõeldes, siis kui lihtne on ühel Eesti artistil rahvusvaheliselt läbi lüüa? Kas nende sel ajal saadud tööriistadega võiksid oma sooloprojekti ka müüa Euroopas ja Ameerikas?

See ei läheks läbi ning see pole viis, kuidas ma töötan. Praegu on muusika ka minu sotsiaalelu, mul on oma pere, argised toimetused ja siis on töö, mis on ühtlasi ka minu kirg. Veab mul! See ei tee tööd kuidagi kergemaks või pingevabamaks, töö on ikkagi probleemide lahendamine, kuid ma teen seda koos oma sõprade või väga sarnaste inimestega. See on üliäge ning see ongi minu meetod. Koos õpime, kogeme ja jagame, kõik peab minema orgaaniliselt.

Need sammud on näha, ma tunnen, et lähen kogu aeg•
•
More edasi, on see siis mõni huvitav tuur, projekt või koostööpakkumine, näiteks Rootsi sümfooniaorkester tellib mingi teose, mida saan minna koos oma bändiga esitama. See on jälle midagi uut ja värsket, sest see on minu muusika, aga ma saan seda teha täiesti teistmoodi.

Tallinn Music Weekil räägitakse väga palju network’imisest, väga põnev on kohtuda noorte muusikutega, kui nad räägivad sellest, kuidas teed oma network’i ja käid oma visiitkaardiga ringi. Ma ütlen selle peale, et jah, mul on oma network, aga need on inimesed, keda olen valmis ka oma jõululauda kutsuma. Mul ei ole ühtki inimest, kes teeb midagi minu jaoks või keda ka vajan ühe, teise või kolmanda asja jaoks. Nad on lihtsalt väga head sõbrad.

Sa ei käi aktiivselt visiitkaarte jagamas?

Ei käi. Aga kui sa oled oma sõpradega, siis sõpradel on veel sõpru ja need sõbrad mõnikord tunnevad ära, et kuule, tegelikult te olete täiesti ühte masti mehed, istuge korra maha, vaadake, mis saab. Ja mõnikord saabki! Kõik läheb ainult inimesi pidi.

Sel ajal, kui sa Ewertiga alustasid, siis olid sul paralleeselt ka muud projektid, oli see siis Mainekk või Frankfrank. Kuidas sa end nende projektide vahel jagasid?

See oli kõik tasakaal. Meil ei olnud kellelgi sellist kogemust nagu Ewert & The Two Dragonsiga tuli, me ei kujutanud ette, mis sellest saab, nii et pidin sellega minema, sest see oli vägev võimalus ja veel koos väga heade sõpradega. Kui olid juba Eesti ja Läti ära teinud, siis juba Soomes kaks aastat tuuritanud, sealt edasi Saksamaa, Prantsusmaa ja nii edasi. Aga iga kord alustad jälle: “(In The End) There’s Only Love”, “Jolene”, “Good Man Down”.

See on täiesti teine ooper kui see, et oled Frankfranki või Mainekiga ja lihtsalt lased nii nagu torust tuleb. Või enne Tartus lavale minekut ütled bändile, et kuulge, mul on uus lugu, nad küsivad, et oota, kuidas see käib, samal ajal tuleb juba publik sisse, aga kõigil on, et suva, teeme nii palju, kui mäletame. See on täiesti teine maailm.

Minu aju vajas teel olevale ja süstemaatilisele mudelile vastu kaost, et ennast normaalsena tunda ja saada aru, et see on üks teekond, mida mööda minna, aga see ei ole kõigile. Eks see, kui palju ma neid kontraste vajasin, näitaski ära, et mina ei ole see inimene.

Hästi palju öeldi seda, et mõtle Fleet Foxesi, Bryan Adamsi või Bruce Springsteeni peale, et nemad ju teevad nii? Vahe on selles, et nemad järelikult saavad, aga mina ei saa. See ei tähenda, mina pean saama, kui keegi teine saab. See ei tähenda, et kõigile on selline asi kätte antud, mina lihtsalt ei suuda seda teha.

Kas kaose element on siiani sinu jaoks oluline?

Absoluutselt. Kaks Jazzkaare kontserti, mis me andsime, seal mängisime jah lugusid, aga põhjus, miks selle bändi stiil pole proove teha, on see, et sa tahadki, et kellelgi läheb mingi koht meelest ära või jääb valesti meelde ning siis hakkame hoopis mööda seda rada minema, et see lugu saaks elada teistsugusena. See hoiab energia üleval ja tähelepanu teravana.

Aga kui suur samm see sinu jaoks oli, et pärast aastaid bändides mängimist tulla nüüd välja ja öelda: nüüd teen mina üksi, mina vastutan, see on minu enda asi. Kas see oli suur mõtteviisi muutus?

Eks alguses ikka oli, et “ah, mis mina”. Esimene plaat oligi kõige raskem, sest ma ei teadnud, kuidas ja mida see tähendab. Kollektiivis on ikka kergem, sest alati on üks tüüp, kes veab, aga see on normaalne ja inimlik areng pikal muusikuteel, et sa tahad aru saada, mis tunne see on, kui kedagi ei ole. Seda sai ka natukene tehtud, aga siis hakkas jälle tekkima natukene see, et üksinda on maru igav. See käib pidevalt faasidena.

Väga ebastabiiline elu, nagu juba koolis õpetati: ära hakka muusikuks, see on ebastabiiline. See ei ole tegelikult muusika, vaid inimese endaga seotud.

On su muusikuelu kunagi stabiilne ka olnud? Või vähemalt tahaksid, et oleks stabiilne?

Muidugi tahaksin. Mina tahaksin ka samasuguseid hüvesid nagu on neil, kellel on, tsiteerides pangatöötajat, normaalne töö.

Sa pead seetõttu endiselt elama üürikorteris, mitte ostma laenuga korteri.

Minu pangakogemustest üks meeldejäävamaid, aga mitte erandlik, oli see, kui laenuhaldur ütles, et ühel teist võiks vähemalt olla normaalne töö. See oli üks vanem naisterahvas, ta hakkas selle peale veel seletama, et tema mehele näiteks meeldib ka keraamika. Millest me räägime? Ma olen terve elu tööd teinud, harjutanud ööd ja päevad, otsinud ja lihvinud, aga siis ta hakkab mulle keraamikahuvilisest abikaasast rääkima.

Kahjuks nii paljudes inimestes muusika see ainus asi, mida tähele pannakse, aga inimest seal taga ei nähta. See on lihtsalt meelelahutus, see võib olla ka minu muusika, lihtsalt meeldib, tore on, aga et seal taga on inimene, et seal taga on elu, et seal taga on töö, et see pole lihtsalt lustimine.

Ma ei taha sellest midagi traagilist teha, aga see on nagu iga töö: sa oled selles väga hea, andekas ja tore, tahad seda teha, aga see ei tee seda veel kergeks. Kahjuks see ei mahu mallidesse, kindlasti mitte eluasemelaenu mallidesse. Võib-olla mõnda teise malli mahub, ma ei tea. (naerdes)

Aga kui palju sa pead praegu tegema muusikat selle pärast, et see on töö? Selleks, et üürikorteri eest maksta, lastele ja endale riideid osta, toidupoes käia?

Ei, ma pean niikuinii tegema, kui mul poleks ka lapsi, pere ja korterit. Seal ei ole varianti, et ma ei tee muusikat, sellist asja ei ole olemas. Iga inimene peab tegema tööd, et ära elada ka.

Ma ei ole sellist mõttemängu isegi mänginud…

Sa ei ole mõelnudki selle peale, et ei teeks muusikat? Mis kõige pikem periood on olnud, kui sa ei ole muusikat teinud?

Eks need on olnud mingid madalseisud, sellel ajal ma ei ole teinud. Aga mis mu variandid siis on? Oled sa CV Online’is käinud?

Olen ikka.

Seal ei ole mitte midagi.

Ma käisin kaks nädalat tagasi Göteborgis sõbra kontserdil ja nägin oma teisi kursakaaslaseid, kellest osasid ma pole 20 aastat näinud. Küsisin ühelt, et mis sa teed? Ta mängib trompetit nii, et lihtsalt kuku pikalt, aga ütles, et vahepeal oli rongijuht, siis õppis juurde ja hakkas ventilatsiooni paigaldama.

Kui ma teen CV Online’i lahti, siis seal on vaja ainult spetsialiste, aga ma ei ole ühegi teise asja spetsialist. Jah, Ragn-Sellsi prügiautojuht on päris hea palgaga, aga seal peavad ka olema teise kategooria load, seega see pole ka kiire lahendus, kui sul on raha otsas. Ma ei saa sealt midagi võtta.

Sa käid ikkagi CV Online’is vaatamas, et kas seal on midagi sulle?

Viimane kord, kui mul oli kitsas käis, siis ma vaatasin küll ja pärast arutasin mõne väga populaarse Eesti bändi muusikuga, kes ütlesid, et neil on peas, mida seal pakutakse. Seega see pole mingi eriline asi, meie muusikaskeenes on kõigil nii, praegu lihtsalt on selline aeg•
•
More. See on normaalne, kui sa vaatad, mis maailmas toimub.

Tunned sa, et see on kultuurivaldkonnas süsteemsem probleem? Näed sa siin mingeid häid lahendusi, et sa ei peaks käima CV Online’is ja mõtlema, et äkki lähed prügiautojuhiks?

Praegu ma ei pea seda mõtlema, sest need filmiasjad lähevad päris kaugele välja, ma tean, et mul on selles osas hästi. Ma ei ole selle peale tegelikult väga mõelnud… Kedagi süüdistada küll ei ole selles.

Sõda on ja majanduses on rasked ajad, aga see pole koht, kus liialt viriseda, et tõmmatakse koomale, sest me teame, mille jaoks tõmmatakse koomale. Aga see ei tähenda, et oleks kuidagi kerge, kultuurivaldkond saab alati selle lainega esimesena pihta.

Aga kui lõpetada positiivsemal noodil…

Tegelikult ma olengi väga positiivne. (naerdes)

…mis sind ennast praegu inspireerib?

Niimoodi ei saa näppu peale panna, alati tulevad kuskilt mingid värsked asjad, mis üldisest trendist või hoovusest tõusevad kuidagi välja…

Kas kevad inspireerib sind?

Täiega. Tegime just enne intervjuud Anna Kaneelina proovi, saime aru, et järgmisel nädalal on meil Paavli kultuurivabrikus kontsert. Päike tuli välja, sa oskad juba aimata, mis kraadid nädala pärast on ja siis teed oma lugude valiku ka selle järgi: kuulge, see on kevade lugu, see pigem ei sobi kevadeks.

Kas sinu soolomuusika on ka kevade muusika? Minu jaoks on seal mingi helgus sees.

On ka kevade muusika, kuid on ka asju, mida ma kevadel ei mängiks, on ka väga talviseid asju.

Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Loe edasi