Kui ma internetis ringi vaatasin ja otsisin kunstiasutuste liidu kontorit, kus saaksime intervjuud teha, siis selgus, et teil seda polegi. Kus ja kuidas te praegu tegutsete?

Kunstiasutuste liidul ei ole kontorit, sest hetkel meie eelarve ei ole seda lubanud ja oleme otsustanud hoida püsikulud võimalikult madalad. Tegutseme mõnes mõttes igalt poolt, sest meil on 33 liiget üle Eesti. Mingil määral asub KAEL nende kõigi juures, aga mina isiklikult olen enamasti kodukontoris. Liigun ka väga palju ringi, olen sageli meie liikmete juures või kohtumistel siin ja seal.

On plaan see kunagi muretseda?

Eks peab vaatama, kuidas elu areneb. Hetkel mulle isiklikult on sobinud selline paindlik töökorraldus, aga kui kunagi tuleb seda liitu juhtima järgmine inimene, siis temal võivad olla teised ootused.

KAEL sai alguse 2022. aastal. Mis teie suurimad võidud on olnud selle nelja aasta jooksul?

KAEL-i asutamine ise oli juba suur võit. Kunstiasutuste kiit kasvas orgaaniliselt välja toona toimunud kunstivälja aruteludest. Panime esimest korda kokku valdkonna arengukava ja märkasime mitmeid valgeid laike, mida teistes valdkondades täidavad organisatsioonide liidud, mida kunstis seni ei olnud. Alguses oli meil 18 asutajaliiget, aga liikmeskond kasvas väga kiiresti 30 piirimaile ja sealt edasi. Kõige suurem võit ongi olnud see, et selle liidu asutasid koos riiklikud sihtasutused, eragaleriid, mittetulunduslikud näitusemajad ja tugistruktuurid. Ehk kohe algusest peale on olnud KAEL-il suur katvus kogu kunstivälja ökosüsteemi mõttes.

Teine suur asi, mida mitmed rahvusvahelised kolleegid on imetlenud, on liidus kehtiv kokkulepe: üks liige, üks hääl. Ehk väikesel galeriil on liidus sama palju otsustusõigust kui näiteks meie valdkonna suurimal organisatsioonil, Eesti kunstimuuseumil. Sealt edasi on üheks võiduks olnud meie suutlikkus koondada kunstivaldkonna häält ja sõnumeid ning teha meie vajadusi kuuldavaks. Varem oli kunstis üsna killustatud seis. Asusime kohe tihedat koostööd tegema Eesti kunstnike liiduga (EKL), kes eelmise presidendi Elin Kardi juhtimisel hakkas väga tugevasti panustama huvikaitsesse, ja seda rolli on jätkanud tänane EKL-i juht Maarin Ektermann.

Konkreetsemalt oleme saanud valdkonna rahastusseisu natukene paremaks. Üks võit oli näiteks see, et kultuuriministeerium võttis EKKM-i tegevustoetuse enda kanda, varem pidid nad tegevuskulude katmisel päris suures osas toetuma kultuurkapitali vahenditele.

Teiseks olime eestvedajad ideel, et Tallinnas kui Eesti suurimas omavalitsuses tekiks eraõiguslike kultuuriasutuste – mitte ainult kunstiasutuste – toetusvoor ja et antaks kolmeaastaseid tegevustoetusi. Voor loodi ja nüüd on sealt kaks korda ka rahastust antud ning kuus kultuuriorganisatsiooni saanud eelarveseisu veidigi stabiilsemaks.

Oleme üheselt seisnud ka selle eest, et vabakutseliste loovisikute tööd tunnustataks tööna. Konkreetne muudatus on olnud kultuurkapitalis, kus loometöö toetused vormistati ümber loometöötasudeks. Tasuga kaasneb ka tööjõumaksude tasumine, mis võimaldavad sotsiaalseid garantiisid. Tõsi, see muudatus ei ole läinud täiesti valutult ja seda ei ole valdkonnas tajutud üheselt võiduna, sest paraku on meil kunsti rahastuses hästi suured struktuursed probleemid, mis kulkas selgelt peegelduvad, ja loometöötasudeks vahendeid vähe.

Millised need probleemid kulkaga on? Tooge mõni näide.

Väga konkreetne probleem on see, et kultuurkapital on hetkel kunstivaldkonnas praktiliselt ainuke rahastusallikas. See loob sinna päris suured pinged. 2025. aastal taotleti kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalist umbes 7,68 miljonit eurot, aga jagada oli umbes 2,74 miljonit. Need on mitmekordsed käärid.

Teiseks ei ole näiteks kultuuriministeeriumis juba aastaid olnud ühtegi kunstispetsiifilist vooru, samuti ei ole laienenud tegevustoetuse saajate ring ja mõni toetus on juba kümme aastat püsinud samas summas. See tähendab seda, et kultuurkapital peab katma väga suures osas ära asutuste tegevustoetused, näitusetegevuse, loovisikute toetamise ja stipendiumid. Lisaks on seal näiteks juubeli-, ravimi- ja matusetoetused ning kunstimuuseumide ostusummad kogude täiendamiseks. Teemad, millega kultuurkapital peab tegelema, on hästi laiad ja ootused seepärast väga suured.

Süsteemis on toimunud väikeseid parandusi ja vahendeid on kulkasse tasapisi juurde tulnud, aga tõus ei ole käinud sama sammu vajaduste kasvuga ning ei ole tehtud kunstipoliitilisi otsuseid, mis kultuurkapitali koormust päriselt vähendanud oleks. Võrdluses teiste valdkondadega on kunsti kulkal oluliselt suurem surve näitusemajade ja galeriide tegevustoetuste katmiseks, mis tuleneb sellest, et valdkonna baas ja võtmeorganisatsioonide tegevus on suures osas keskselt ehk kultuuriministeeriumi poolt rahastamata.

Kuigi lihtne ei ole üheski valdkonnas, siis võrdluses muude sihtkapitalidega on tegevustoetuste surve kunsti kulkale tõesti märkimisväärne –  2025. aastaks esitatud taotluste võrdluses olime näiteks esirinnas nii kogusumma poolest (kunstis 1,1 miljonit, järjekorras järgmises kultuurivaldkonnas, arhitektuuris, oli taotluste maht umbes 40 protsenti väiksem) kui ka selle poolest, kui palju sihtkapitalile eraldatud vahenditest tegevustoetustele kulub (kunstis 21 protsenti, kultuurialade keskmine 11,5 protsenti).

Kui vaadata, kuidas kultuuriministeeriumi kunstide osakonna lõikes vahendid valdkondade vahel jagunevad, siis hetkel on kunst tagantpoolt kolmas, aga see on praegu nii ainult tänu sellele, et Tallinna kunstihoone renoveerimise vahendid on kunsti eelarves sees. Alates järgmisest aastast, kui see investeering enam kunsti “real” ei peegeldu, oleme tagantpoolt teised, mis mitte kuidagi ei vasta meie valdkonna suurusele ega ka sellele, millist rolli kunst ja kunstiasutused Eesti kultuuripildis mängivad.

See on väga tõsine mure. Mis lahendusi on KAEL kultuuriministeeriumile välja pakkunud?

Oleme teinud kaks hästi konkreetset ja läbi kalkuleeritud ettepanekut. Üks puudutab sedasama tegevustoetuste süsteemi korrastamist. Oleme välja arvestanud enam-vähem selle summa, millega saaks kriitilise osa professionaalsest näitusetegevusest Eestis ka regionaalses plaanis katta.

Teine on ettepanek, mis puudutab kunstnike töö tasustamist. Meie ettepanek on luua näitusetasude toetusmeede, mille analoogid on ka rahvusvaheliselt olemas, näiteks Soomes. See töötaks nii, et kunstiasutus, näiteks galerii või näitusemaja, vaatab oma aastaplaanile otsa ja teab, mitu näitust tal on tulemas. Vastavalt aastaplaanile saaks näitusemaja taotleda sihtfinantseeritavat raha, mida saaks kasutada ainult kunstnikele tasude maksmiseks. Kolleegide Maarin Ektermanni ja Airi Triisbergi eestvedamisel sai mõned aastad tagasi välja arvutatud ligikaudsed töömahud, mis eri suurusega näituste ettevalmistamiseks kuluvad ja neid saab mahtude ennustamisel orientiiriks võtta.

Ja mida on ministeerium teile selle peale öelnud?

Mõlema ettepaneku kohta on öeldud, et need on väga head, selged ja arusaadavad. Oleme saanud kiita, õlalepatsutusi ja sooje käepigistusi selle eest, kui süsteemselt me oleme teemadele lähenenud ja asjad läbi kalkuleerinud. Aga paraku praegustes tingimustes ei ole olnud võimalusi või poliitilist tahet nende elluviimiseks.

Mis te arvate, miks see nii on, et kujutav kunst ei ulatu kuidagi poliitikute vaatevälja?

Ma arvan, et üks konkreetne murekoht nii kultuuriväljal kui ka laiemalt ühiskonnas on see, et süsteemid on üles ehitatud traditsiooniliste töösuhete põhiselt. Kasvõi kultuuritöötaja miinimumpalga nõue kehtib ju ainult riigi sihtasutustes töölepinguga töötavale inimesele, kelleni jõudis ka tänavune palgatõus.

Kunsti valdkond juhtub olema selline, kus kõige olulisemat tööd, loometööd, sellises vormis ei tehta. Näituseasutus ei võta kunstnikku endale palgale, kellelgi ei ole nö püsivat kunstnike truppi, kellega nad näitusi välja toovad. Kultuuritöö toetamise süsteem sellist eripära ei tunnista, ehkki vabakutseline või projektipõhine töö ei ole sugugi iseloomulik ainult kunstile.

Teine asi – üldiselt oleme suutnud, eriti pärast COVIDit, päris edumeelselt aktsepteerida arusaama, et töö tegemiseks ei pea tingimata olema kellast X kellani Y kuskil kohapeal ja töö tegemine saab toimuda ainult siis, kui keegi on füüsiliselt ülemuse silma all. Töö puhul hindame üha enam tulemust mitte protsessi vormi. Kultuuris kuuleme aga miskipärast ikka veel argumenti, et näiteks näitleja või orkestrandi töö tasustamine on rohkem õigustatud, sest ta tuleb ju proovi, veedab seal teatud aja ja silmnähtavalt töötab tulemuse välja toomise nimel. Mis vastab absoluutselt tõele ja seda keegi ei vaidlusta.

Ometi ei sünni ju ka kunstinäitused sõrmenipsust. Kunstnik ei tee seda samal hommikul kiiresti kribinal-krabinal valmis. Kui meil on olemas tulemus, olgu see siis suur näitus muuseumis või väiksem näitus mõnes galeriis, siis me saame eeldada, et kunstnik on sinna tööd panustanud. Kusjuures näituse tegemisel on väga palju erinevaid töölõike, mis ei ole seotud ainult teoste valmistamisega. Ka neisse panustab kunstnik väga palju oma aega ja energiat.

Samuti kõlab kunstinäituste puhul aeg-ajalt arvamus, et kõige kriitilisem küsimus on ruum ja kui piltlikult öeldes on neli seina, uks ja aken, siis sellest näitusetegevuseks piisabki. Ruum on kahtlemata oluline, aga näituse tegemiseks läheb ikkagi vaja oluliselt rohkem ressurssi ning eelarved on võrreldavad etenduste või kontserdite ettevalmistusega.

Seega, kokkuvõtvalt on üks suur takistus praegu, et meie valdkond ei allu tavapärasele töötamise ja töösuhete loogikale. Seepärast on seda ka raske mingitesse olemasolevatesse süsteemidesse integreerida ja see vajab eraldi tähelepanu.

Kui palju maksab keskmiselt ühe näituse väljatoomine Eestis ja kui suures osas riik praegu aitab seda rahastada? Kas seal on käärid?

Näituse puhul on keskmist natukene keeruline hinnata, sest muutujaid on palju. Eelpool viidatud tegevustoetuste ettepanekus tegime illustreerimiseks kaks näidiseelarvet – väiksema galeriinäituse eelarve tuli pisut üle 6600 euro ja suuremas kunstikeskuses toimuva näituse eelarve ligi 48 000 eurot.

Oleme nendes mudelites arvestanud sellega, et kunstnik ja kuraator saavad tasu, mis võiks olla meie valdkonna normaalsus. Summade sees on ka kulud teoste produktsioonile, näituse ülesehitusele ja mahavõtule, näituse kujundamisele, tehnika rendile, teoste transpordile, kindlustusele, graafilisele disainile, materjalide ja viitade trükile, näituse dokumenteerimisele, turundusele ning avamissündmuse ja publikuürituste korraldamisele. Lisanduvad veel näitusemajade üld- ja tööjõukulud.

Käärid rahastamises on kahtlemata olemas. Peamiselt rahastab näitusetegevust kultuurkapital ja eelmisel aastal eraldas kulka konkreetselt näituseprojektidele 35 protsenti sihtkapitali aastaeelarvest. Võrreldes aga seda mahtu, mis üldiselt küsiti ja mis kulka eraldada sai, siis rahastati keskmiselt 36 protsenti taotluste mahust, mõnes jaotuses ka kõigest 26 protsenti.

Teoreetiliselt võiks kulka võtta ka seisukoha, et toetada väheseid, aga korralikumas mahus, aga minu arusaamist mööda püütakse toetada võimalikult laiapõhjaliselt ja regionaalselt katvalt ning jagada vahendeid nii asutustele kui ka loovisikutele. Kusjuures taotluste tase on aasta aastalt läinud kõrgemaks. Samas eelpool toodud mahtude – taotlused versus jagatav raha – juures on selge, et avalik raha näitusetegevust olulises määras siiski ära ei kata.

Kantar Emori tehtud viimase loomemajanduse seireuuringu põhjal, kus oli sees nii ettevõtete kui ka mittetulundusliku sektori vaade, oli avaliku sektori toetuste osakaal kunsti tuludes 24 protsenti. Seega numbrid ei kinnita kuvandit justkui oleks meie valdkond tohutu avaliku raha sõltlane. Tegelikult on eraraha, sealhulgas ka tasuta või alatasustatud töö, osakaal on päris suur.

Kust see eraraha tuleb, kas kunstniku sõpradelt ja sugulastelt ja annetajatelt?

Suur osa valdkonna vahenditest tuleb tõepoolest kunstnike taskust. Väga sageli käivad kunstnikud olude sunnil tegemas muid töid, alates kunsti õpetamisest eri tasemetel ja haridusasutustes kuni tööni teistes valdkondades.

Näitusasutused peavad kombineerima oma eelarveid eri allikatest. Teenitakse ka omatulu, et auke lappida. Tegelikkuses ei saa mittetulunduslikku struktuuri, nagu muuseumid, suured näitusmajad ja valdav osa galeriidest, kunagi üle viia turuloogikale. Ka meie suurtel kunstimuuseumidel on omatulu teenimise kohustus, aga tuleb jälgida, et omatulu teenimise surve ei muutuks valdavaks.

Mittetulundusliku struktuuri kõrval, mis jääbki olemuslikult avalikku tuge vajama, on meie valdkonnas ka päris suur osa puhtalt turuloogikale põhinevat galeriitegevust. Need galeriid toetusi ei vaja ega küsi ja tegutsevad iseseisvalt.

Kuidas eragaleriid end esmajoones rahastavad?

Oksjonite korraldamise, kunsti müügi ja erinevate teenuste osutamisega. Siin on eri mudeleid.

Millised on suhted Eesti kunstivälja asutuste vahel, kui riiklikel sihtasutustel on tegevustoetus ja töötajatel regulaarsed sissetulekud, siis on väiksemad eragaleriid, kes peavad üksinda omal jõul tegutsema. Kuidas nad omavahel läbi saavad?

Läbisaamine on üldjoontes mõistev. Eelpool kirjeldatud kunstiasutuste liidu liikmeloogika ja ühine seismine sõnumite eest ongi kujundatud eesmärgiga, et anda selge signaal – kunstiväli on vajalik oma terviklikkuses ja tervislik kunstielu peab tuginema erinevatele tegevusmudelitele. Meile on vajalikud eragaleriid, muud väiksemad galeriid ja linnagaleriid. Meile on vajalikud ka keskmise suurusega näitusemajad ja suuremad muuseumid.

Kindlasti on väiksemaid naginaid ja antipaatiaid asutuste seas omavahel, seda ma üldse ei salga, aga mis puudutab suuremat pilti, siis oleme kokku leppinud kokku, et oleme ühiselt üksteise eest väljas ja proovime seista selle eest, et – kasutan sellist natuke tehnokraatlikku sõna – kogu väärtusahel oleks kaetud ka toetuste ja poliitikate mõttes. Eragalerii, mittetulundusliku näitusekeskuse ja muuseumi vajadused on mõneti erinevad, aga pole mõtet neid vajadusi vastandada. See ei ole edasiviiv.

Laiemas rahastuspildis annab selgelt tunda, et kitsamalt kunsti “real” on meil ainult üks riigi asutatud sihtasutus, Tallinna kunstihoone. On ka kolm sihtasutuse vormis tegutsevat kunstimuuseumi, aga need asuvad ministeeriumi loogikas kultuuriväärtuste osakonnas, sest muuseumide ülesanded – ja seeläbi ka kulud – on näitusetegevuse kõrval tugevalt seotud ka kultuuripärandi säilitamise ja teadustööga.

Võrreldes teiste kultuurivaldkondadega on kunsti rahastus just seepärast nii madal, et meil on ainult üks riiklik sihtasutus ja ei ole ühtegi spetsiaalselt kunstile mõeldud toetusvooru. Mitmes teises kultuurivaldkonnas on seis märksa parem nii sihtasutuste võrgustiku kui ka valdkonnaspetsiifiliste taotlusvoorudega. Nii et ebaõigluse tunne valdab pigem seda laiemat süsteemi vaadates, sest tõesti ei ole ühtegi ratsionaalset põhjendust, miks kunsti niivõrd erinevalt koheldakse. 

Kuidas KAEL-i liikmesasutused tagavad läbipaistvuse ja ausa konkurentsi ressursside jagamisel nii et ükski kunstnik ei tunneks, et ta jääb liiga kaugele sellest niigi napist rahapajast? On see teie meelest võimalik?

Meenutades kasvõi neid kulka numbreid, siis joonistub välja, et toetusest ehk ressursist ilma jäämine või väga suures osas ilma jäämine on kahjuks pigem reegel, kui erand. Või vaatame teist näidet: Eesti kunstnike liidu kevadnäitusele esitati 437 taotlust ja valiti välja 153, sest ruumil on piirid ees. Seega on teatav vastuolu, pinge ja hõõrdumine juba süsteemi sisse kirjutatud.

Teisalt toimus Eestis 2024. aastal 883 näitust 96 eri näitusepaigas üle Eesti. Neid numbreid vaadates ja ka rahvusvahelise pildiga võrreldes ütleksin ma, et Eestis ei ole ülemäära keeruline leida kohta, kus näitust teha ja oma teoseid esitleda ning üldine pilt on siiski rõõmustavalt mitmekesine.

Ma ei ole selles osas küll päris erapooletu, aga ma näen, et kunstiasutused, galeriid ja näitusemajad püüavad anda oma parima ja esindada publiku huve, kunstnike huve, näitusemaja enda programmilist fookust ja kuraatorite valikuid. Samuti proovitakse leida ja esile tõsta oma publikule uusi autoreid. Kuigi aeg-ajalt võib jääda avalikust arutelust mulje, justkui oleks kunstnik ja näituseasutused eri nii-öelda pooltel, on see tegelikult alati koostöö. See peab olema loogiline nii näitusemaja kui ka kunstniku vaatest: miks seda koostööd tehakse ja mis on ootused.

Kunst, nagu kõik loomingulised alad Eestis, on paraku väga konkurentsitihe. Ja konkurentsis kerkivad esile vahel ka trendid ja mõnikord tundubki, et ühel kunstnikul on igal pool näitusi. Teisalt ei ole see minu meelest teistmoodi kirjanduses, muusikas või teatris – mõni nägu või autor lihtsalt ongi järsku igalpool ja erakordselt aktiivne. Samas on ka selle näilise edu varjuküljes peaaegu alati äraütlemised, keeldumised ja ilmajäämised. Neist lihtsalt ei räägita ja on teada tuntud tõde, et negatiivset asjaolu ehk millegi ära jäämist või mitte toimumist on ju alati raskem näidata ning võibki jääda mulje, et keegi ainult muudkui saab püünele ja kõik alati õnnestub.

Mõistan teisalt seda, et ilmajäämine ja äraütlemine ongi väga valusad, sest eriti individuaalaladel tehtav looming – nagu kunst – on niivõrd isiklik ning pettumus ja nõutus on kerged tekkima.

Kunstiasutuse vaates on üks asi rahapuudus, aga teine asi on see, et asutus peab alati vaatama, et oleks häid kunstnikke, keda eksponeerida – ilma selleta ollakse ju täiesti mõttetud. Samas, nagu me oleme rääkinud, siis kunst on Eestis valdkond, kus on vähe raha ja tihipeale tuleb ise rahastus leida, lisaks tagasilükkamised jne. Kust eesti kunstnik, eriti noor ja alustav, võtab jõudu, et tegutseda ja oma eriala juurde jääda?

See võib kõlada nüüd hästi pateetiliselt, aga kunstnikule annab jõudu tegutsemiseks ja püsivust see, et kunst on tema jaoks kõige tähtsam asi maailmas. Kunst on tema viis maailmaga suhelda ja kindlasti paljudele ka elukutse selle kõige siiramas tähenduses. Siia valdkonda saab püsima ja tegutsema jääda ikkagi siis, kui sul on tõesti suur soov ennast nõnda väljendada ja on ka maailmale midagi öelda.

Ma ei tea kedagi, kes teeks seda Eestis näiteks raha pärast. Kunstnikud, kes regulaarselt näitustel esinevad, maksavad suure tõenäosusega sellele hoopis ise peale. Kuigi mõnele küünikule võib ju tunduda, et avalikule rahale toetudes on hea ja lihtne toimetada, siis numbritele otsa vaadates on seis kainestav ja pidev projektimajandus ei ole kunstnikule kuidagi mugav ega tulus. Palju mõnusam oleks tegutseda puhtalt erasfääris, aga siin tuleb sisse turutõrge – eriti Eesti suuruses piiratud publiku ja ostjaskonnaga riigis ei tule kunstis eraraha kunagi sellisel määral peale, et kasvõi kriitilist osa meie tipp-näitusetegevusest ära katta. Ja nii on see valdavas osas maailmas – mittetulunduslik näitusetegevus toimub väljaspool turuloogikat ja kunst vajab riikliku tuge. Nagu ka teistel kultuurialade tuumtegevused.

Pragmaatikud ütleksid nähtavasti, et äkki peaks kunstielu koomale tõmbama. Koolitama vähem, toetama ainult üksikuid asutusi ja suuri näitusi, jagama kunstnikupalka ja kulka toetusi suuremates summades, aga vähematele. Kas see tooks efekti?

Ma ei ole kindel, et kunstis mitmekesisuse vähendamine või ökosüsteemi lõhkumine positiivset mõju tooks. Me vajame eri suuruse ja tegutsemisloogikaga tegijaid, et valdkond saaks normaalselt toimida. Teatud asju saavad kunstielus teha ainult eragaleriid, teisi asju jälle ainult muuseumid. Ühtede välja lülitamine võrrandist ei annaks efekti.

Lisaks toetub Eesti kunstielu praegu väga suures osas erainitsiatiividele ja oleks kahtlane, kas selle käsukorras vähendamine õnnestuks. Tuletan meelde, et kunst on avaliku rahastuse poolest kultuurialade seas niikuinii viimaste seas ja vaesuse ümberjagamine mõnda uut moodi ei ole lahendus, mis aitaks kunstielu arendada, selle taset ja rahvusvahelist konkurentsivõimet hoida.

Oluline on pidada silmas ka regionaalset katvust, mida praegu kulka tegevustoetustega alal hoiab: meil on vaja üle-eestilist galeriide võrgustikku, et lastel ja noortel oleks võimalik minna kodu lähedal kvaliteetseid näitusi vaatame. 

Samuti ei aitaks riiklike sihtasutuste arvu vähendane ühelt nullile valdkonda kuidagi edasi. Eriti praegu, kui riigi lähenemine näikse liikuvat suunda, et hoitakse “oma” sihtasutusi rohkem. Sellest aspektist tuleks hoopis vaadata, kas sihtasutuste võrk erinevates valdkondades kõigil kultuurialadel on adekvaatne. Kõlab ehk tänastes oludes kentsakalt, aga kui on soov pilti keskselt korrastada, siis kunstis tuleks võib-olla teha hoopis mõned riiklikud sihtasutused juurde, et oleksid kaetud teatud võtmerollid nagu kõrgel tasemel ja regionaalselt tasakaalus näitusetegevus ning tugistruktuurid.

Sa mainisid, et lapsed peaksid saama kunsti vaatama pääseda, ja see teema on praegu õhus. Mis on KAEL-i lahendus sellele probleemile?

Me kirjutasime alla pöördumisele, mis esitati haridusministrile ja ma saan aru, et esimesed sammud õppekäike puudutava juhendiga seotud segaduse lahendamiseks on juba tehtud. Ma arvan, et tuleb õpetajatele anda tagasi julgus, et nad julgeksid käia edasi haridustuuridel kultuuriasutustes. Tuleks tuua positiivseid näiteid, kuidas õppekäike reeglitega kooskõlas edasi korraldada.

Toetame ka kultuuriranitsa rahastuse tõstmist, mis on eriti oluline väiksemates kohtades elavatele lastele. Kui Tallinna laps jõuab heal juhul nädalavahetusel või pärast kooli vanematega näitusi vaatama, siis näiteks Hiiumaa lapsel või perel on seda iseseisvalt keerulisem ette võtta ning tugi on hädavajalik. Muidugi toimub Eestis ka regioonides tugevaid näitusi, aga suuremad näituseasutused ja kunstimuuseumid on siiski Tallinnas-Tartus.

Õppekäigud on väga tähtsad, sest me kasvatame niimoodi endale kultuuriteadlikku järelkasvu. Kui ma vaatan kunstivaldkonnas pakutavaid haridusprogramme, siis need on väga huvitavad, kaasaegsed ja väga hästi kooliprogrammi integreeritud. Inimene ei peaks võtma kultuuriharidust kui mingit eraldiseisvat asja, vaid pigem arendab see üldkompetentse ja inimlikke omadusi, mis on tehnikapõhises maailmas järjest tähtsamad. Olenevalt näituse teemast saab läbi viia ka erinevaid aine- ja keeletunde.

On tõesti oluline, et see riiklik raha külastusteks oleks olemas, aga samas näiteks siin, Tallinna vanalinnas on palju galeriisid, kus ei küsitagi sissepääsutasu. Kas lapsed-noored-täiskasvanud on need galeriid ikka üles leidnud?

Ikka. Ma kohe konkreetseid andmeid eraldi üksikute galeriide põhjal ei oska välja tuua. Koostöös Tallinna linnaga andsime aasta alguses välja Tallinna kunstikaardi, kuhu on kantud 46 erinevat näitusasutust, sealhulgas hulk tasuta galeriisid.

Eks iga galerii peab ise töötama publikuga ja nuputama viise inimesteni jõudmiseks. Väga paljud pakuvad publikuprogramme, teevad tuure või korraldavad tegevusi lastele ja noortele. Usun, et publik jõuab neisse küll, ehkki muidugi on alati ruumi parandusteks.

Kas galeriid ise on külastatavusega rahul?

Üle Eesti kogusid näitused 2024. aastal kokku 1,7 miljonit külastust. Mulle tundub, et selle numbriga võiks rahule jääda. Kui vaadata ka statistikaameti kultuuris osalemise uuringut, siis on kunstigaleriide külastamine olnud aastate lõikes olnud pigem väikeses kasvutrendis. Tundub, et sellega läheb tasapisi järjest paremini.

Räägime natuke vabakutseliste süsteemist. Üks osa sellest oli kõigile vabakutselistele ravikindlustuse tagamine, millest räägiti valjult paar aastat tagasi, kuid juba mõnda aega pole sellest avalikkuses midagi kuulda olnud. Kas see probleem on mingisuguse lahenduse saanud või saamas?

Kultuuripoliitika vaatest tundub praegu, et mõned olulised vabakutselisi puudutavad algatused on päris pikaks ajaks seisma jäänud. See tekitab muret, sest probleem kogu aeg süveneb, mitte ei lahene. Näiteks loovisikute ja loomeliitude seaduse (LLS) uuendamine, mis on päris pikalt menetluses olnud. See võiks pakkuda leevendust just neile valdkondadele, kus ei ole traditsioonilisi töösuhteid. LLS-iga seotud aruteludest kasvas välja ka näitusetasude süsteemi loomise ettepanek, mis võiks kunstivaldkonnas olukorda parandada.

Samuti ei ole ammu kuulda olnud, kuidas läheb niinimetatud rulluva sotsiaalmaksu ehk sotsiaalmaksu aastapõhise summeerimise sisse seadmisega, mis vahepeal samuti õhus oli. See aitaks peaasjalikult ebaregulaarsete sissetulekutega loovisikuid, aga ka teiste elualade inimesi, kes töötavad projektipõhiselt. Praegu on selline süsteem, et sotsiaalmaksuga maksustatud tulud saab kuupõhiselt summeerida ja kui sa teatud tõkkest – sotsiaalmaksu miinimumkohustuse summast – üle hüppad, siis saad ka ravikindlustuse. Tahaksime liikuda selle poole, et sotsiaalmaksu saaks summeerida ka aastapõhiselt.

Tõsi, mõned edenemised on viimasel ajal ka olnud: näiteks lihtsustati ligipääsu vabatahtlikule ravikindlustusele, aga seal on probleemiks kindlustusmakse suurus, mille kalkuleerimise aluseks on Eesti keskmine palk, aga võiks olla miinimumpalk, sest praegused summad käivad kultuurivaldkonna vabakutselistele üle jõu.

Lisaks muidugi ka muudatus kultuurkapitalis, millega loometöötoetus korraldati ümber loometöötasuks. Süsteem on iseenesest käima läinud ja inimesed on ka saanud teatud perioodiks ka ravikindlustuskaitse. Mure on aga jätkuvalt lühiajalisus ja vähene kättesaadavus, kuna vahendite puudusel ei ole võimalik seda väga paljudele ja pikemaks ajaks võimaldada.

Kui palju meil on üldse 100-protsendiliselt vabakutselisi kunstnikke, keda see puudutab?

Eesti Kunstnike Liidus on näiteks 1000 liiget, aga vastus sõltub natuke küsimuse püstitusest. Kas me tahame teada, kui palju on täna on ainult kunstiga tegelevaid vabakutselisi või seda, kui paljud kunstnikud tahaksid täielikult pühenduda oma erialasele tööle, kui süsteem seda võimaldaks? Paljud kunstnikud ei ole praegu formaalselt vabakutselised, sest neil on kuskil mingisugune töö olemas. Võiksime püüelda olukorra poole, kus inimesed saaksid tegeleda oma elukutsega. Ehk siis kunstnik saaks pühenduda kunsti tegemisele, ilma et ta peaks ohverdama oma ravikindlustustatuse, tulevase pensioni ja tegema elus väga karme ümberkorraldusi.

Tean Eesti tippkunstnikke, kellel ei ole ravikindlustust, aga on tööga seotud terviseprobleemid, kes on saanud lapsevanemaks nii, et varasema piisava sotsiaalmaksuga maksustatava tulu puudumisel nad saavad nad vanemahüvitise miinimumi või kes pensionieas hakkavad saama rahvapensioni, sest “tööstaaži” piisavalt pole. Tegemist on tuntud, auhinnatud ja rahvusvaheliselt edukate Eesti kunstnikega ning iga näide on seotud päris inimeste ja nimedega.

Minu meelest on kunstnike tasustamise diskussioon läinud selle poolest natukene rappa, et me räägime teemast ehk liiga palju sotsiaalabi kontekstis, aga vähem sellest, kuidas me neid tõesti andekaid Eesti kultuuri tipptegijaid hoiame ja tasustame. Kui me räägime näitusetasude toetusmeetmest, siis me räägime konkreetsest tulemusest, mis on avalikult kättesaadav, sageli ka tasuta. Me räägime nende inimeste töö väärilisest tasustamisest, kes panustavad iga päev sellesse, et Eesti inimesed – suured, väikesed, lapsed, noored, täiskasvanud ja vanemad – saaksid minna vaatama Eesti oma kultuuri.

Suure muuseuminäituse väljatoomine tähendab kunstnikule kalkulatsioonide kohaselt umbes 9 kuud täistööajaga töökoormust, aga tasu ei saa ta sageli isegi ühe kuu ulatuses. Samal ajal peame teistes valdkondades tasu tehtud töö eest ju normaalseks ega eelda, et tasu tuleb võib-olla hiljem kuskilt mujalt. Me ei kutsu muusikuid ilma rahata kontserti andma näiteks lubadusega, et võib-olla saad pärast publikule plaate müüa või mõne järgmise esinemise või me ei kutsu näitlejat ilma palgata lavale lubades nähtavust, mis võimaldab hiljem näiteks õhtujuhtimise või reklaamidega tasu teenida.

Täna mitmed Eesti kunstiasutused pingutavad, et midagigi maksta, aga asutuste eelarved on äärmiselt pingelised ning ilma lisaraha ja spetsiaalse meetmeta ei ole näha olukorra parandamist. Tuletan siinkohal meelde, et näiteks kultuuritöötaja miinimumpalga süsteemi alusel eraldab riik regulaarselt vahendeid nende loovisikute tasustamiseks, kes on töölepinguga tööl riiklikes sihtasutustes. Seega olemuslikult ei ole loovisikute töö keskne toetamine uus ega võõras idee, lihtsalt süsteem vajaks kohandamist ka nende valdkondade vajadustele vastamiseks, kus töö tegemine käib teistmoodi.

Kas kunstnikupalk on pakkunud lubatud leevendust?

Kunstnikupalk on väga hea ja end tõestanud meede, aga hetkel on selle katvus liiga väike. Palka saanud kunstnikud on positiivsena välja toonud just süvenemise aspekti – palka saades ei pea enam jooksma sajas eri suunas, et ots otsaga kokku tulla, vaid saavad pühenduda kunstile. Palgasaajate tegemisi Eestis ja rahvusvaheliselt hinnates julgen öelda, et meede on ennast õigustanud.

Oled väga pühendunult juba mitu aastat kunstivaldkonna probleemidele tähelepanu juhtinud – kohtunud ametnikega, rääkinud raadios ja kirjutanud ajalehes. Kindlasti on su töös väga palju ägedaid momente ka, aga ikkagi – kuidas sa ise ennast motiveerid nii pingelises valdkonnas tegutsema?

Mind kannustab usk Eesti kunsti ja lootus, et äkki ma suudan oma tööga valdkonnas midagi head ära teha. Minu meelest on Eesti kunst väga heal tasemel, seda ka rahvusvahelises plaanis ja ma siiralt usun, et see vajab suuremat tähelepanu, tuge ja toetust.

Tänu oma eri ettevõtmistele valdkonnas – lisaks huvikaitsetööle kunstiasutuste liidus algatasin koos Lilian Hiob-Küttisega kunstinõustamise ettevõtte ELLELL ja juhin rahvusvahelist kunstimessi Foto Tallinn – tunnen julgust rääkida välja eri osadest, ka näiteks kunsti ostmisest ja kogumisest, ja näen ehk ka laiemalt seda potentsiaali, mis valdkonna arendamisel on. Minu ettevõtmised on kõik ühe missiooni teenistuses, et tuua rohkem inimesi kunsti juurde ja luua valdkonnale rohkem võimalusi.

Nüüd kõneleb minus väike patrioot, aga ma arvan, et Eesti-suuruse riigi jaoks on kultuur niivõrd tähtis asi, millega tegeleda ja mis annab võimaluse rahvusvaheliselt silma paista. Vaatame näiteks Eestist väiksemat Islandit – milline elav ja rahvusvaheliselt tuntud kultuuriskeene seal on. See on tekkinud väga teadlike sammude tulemusena ja ma loodan, et suudame Eestis ka teadvustada kultuuri potentsiaali.

Unustame ära küünilise suhtumise, et kultuurivaldkond oleks justkui seltskond massiliselt läbikukkunud ärimehi, kes ei oska raha teha ja tahavad riigilt niisama toetusi saada. Mõtleme hoopis, kuidas saame oma talente võimendada ja avame silmad ka sellele, et riiklik kultuuri toetamine on täiesti normaalne nähtus, millesse tuleks suhtuda strateegiliselt. See, milliseid tulemusi suudab meie valdkond tuua ja kui kaugele särada, on – tahame või ei – seotud sellega, kui hästi me oleme rahastatud.

Kas oled ise ka õppinud kunsti või kunstiajalugu, tahtnud kunstnikuks saada?

Mina olen tegelikult hoopis niiöelda süsteemiväline tegelane ja lõpetanud Tartu ülikooli juuramagistri. Kunstis olen kirgliku fännina täielik iseõppija. Ennekõike tegelen kaasaegse kunstiga, aga olen töötanud ka eragaleriis ja oksjonimajas, seega tunnen teataval määral ka vanema kunsti turgu.

Eelmise küsimusega seonduvalt on olnud minu jaoks potentsiaalselt avatud hoopis teine tööturg kui kultuuritöö ja, mis seal salata, ka hoopis teiste palganumbritega. Olen ka hiljuti saanud täiesti konkreetseid pakkumisi, mis töötasu poolest oleks kultuurivaldkonnas mõeldamatud, aga ma olen otsustanud siiski jääda kunsti juurde. Vähemalt seni, kuni ma tunnen, et ma oskan ja saan siin kasulik olla. Viimase hindajaks peavad olema ennekõike kolleegid ja valdkond.

Kas sa Konrad Mägit soovitaksid osta kunstikogujatele peale seda, kui ta sai sellise hävitava hinnangu briti kriitikult?

Ikka soovitaksin. Eks kõiki asju tuleb vaadata kontekstis ja Eesti kunstivälja vaatest on Konrad Mägi ikkagi eriline ja silmapaistev autor. Üks negatiivne, kuigi tõesti värvikas ja jõuline hinnang ei ole üksi määrav. Hoopis olulisem on see, et Eesti kunstnik – tegelikult kaks, näitusel on ka kaasaegne kunstnik Kristina Õllek – on jõudnud Dulwich Picture Gallery’sse, sest isegi kui see pole Eestis nii tuntud ja kõlav nimi, siis on galeriil kohaliku kunstivälja hierarhias päris mainekas koht.

Selles arvustuses öeldakse ka, et see galerii on alla käinud, et ta Mäge eksponeerida võttis…

Selle arvustaja hinnangul jah, aga ma tõesti ei ülehindaks seda arvustust. Ma ei näe, et Eesti kunstikoguja ostaks Konrad Mägi teoseid eesmärgiga neid rahvusvahelisel turul müüa. Üldiselt on turud üsna kodutruud, mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. 

Mis see esimene motivatsioon on, mis kannustab Eesti kunstikogujat?

Kunstikogumise kaudu leitakse mõttekaaslasi ja signaliseeritakse oma huve. Mõned inimesed on ajaloohuvilised, keda paelub mingi periood või soov olla osa Eesti kunsti- ja kultuuriloost. Mõnd köidab mõni konkreetne teema. Kuigi palju räägitakse investeerimispotentsiaalist, siis tegelikult see ostjaskonna seas tooni ei anna ehk pole enamike jaoks primaarne põhjus, miks kunstikogumisega tegeletakse.

Rääkides kaasaegse kunsti kogumisest, siis võivad põhjused varieeruda sellest, et soovitakse oma ümbrust esteetiliselt ja mõtestatult rikastada, kuni isikliku klikkimiseni kunstniku ideedega. Ega kaasaegne kunstnik peegeldab ju samamoodi seda maailma meie ümber, kus täna elab ka kunsti koguja. See on jälle üks viis, kuidas maailmaga suhelda ja seda mõtestada.

Kokkuvõtvalt on nii vanema kui ka uuema kunsti kogujad ennekõike siirad valdkonna fännid ja toetajad. Nende huvi kunsti vastu on laiem kui ainult ostutehingud. Näiteks käisime ELLELLi eestvedamisel hiljuti ühe kunstikogujate grupiga Eesti naiskunstnike näituse avamisel Pariisis. Seal avanes Pariisi moodsa kunsti muuseumis Anu Põdra, Olga Terri ja Kris Lemsalu suurnäitus ning Eesti saatkonnas Alice Kase ja Sirja-Liisa Eelmaa näitus. Lisaks Eesti kunstnike avamistele käisime ringi ka erinevates Pariisi galeriides ning erakollektsioonides.

Mida Eesti kunstiostja eelistab: kas klassikalist maali, mis sobituks interjööri või ostetakse ka skulptuuri ja videot?

Kuigi mõned korrad on Eestis ka videot müüdud, siis ei saa maalikunstist üle ega ümber ja ta jääb kindlasti üheks populaarsemaks kunstiliigiks. Eesti ostja armastab ka graafikat. Kui me vaatame aga näiteks kaasaegse kunsti pilti, siis näeme, et kunstnikud liiguvad üha vabamalt erinevate meediumite vahel ega ole ise tingimata nii ühes žanris kinni. Tänu sellele ei sea ka ostjad endale tingimata nii rangeid piire meediumite ega näiteks ka ajastutega.

Võtame näiteks fotokunsti – on lihtne ette kujutada tavalist dokumentaalfotot, aga vaadates näiteks Foto Tallinna messil esitletud teoseid või ka laiemalt Eesti kaasaegsete fotokunstnike loomingut, näeme, et fototeos võib olla ka näiteks tikitud, trükitud kangale, hõlmata skulpturaalseid või installatsiooni elemente. 

Mõnes mõttes, vähemalt mis puudutab vormi ja meediume, on kunst ju üks suur lõbus mäng, kus kunstnikud saavad reegleid nii teha kui ka purustada ning mulle tundub, et praegune ostja tuleb selle mänguga päris hästi kaasa. Avatus piiride vahel liikumiseks on tervitatav ja loomulik. Turg ja ostjaskond liiguvad koos sellega, kuhu kunstnikud oma loomingus parasjagu lähevad.

Muidugi jääb siia kõrvale alati olulise sambana ka konservatiivsem osa kunstikogujaid, kes on keskendunud vanemale ja klassikalisemale kunstile, mis hõlmab valdava osa näiteks oksjoniturust.

Järgmisel aastal on riigikogu valimised. Mis on kultuurivaldkonna ootused uuele parlamendile ja valitsusele?

Valimisteks valmistudes oleme juba kohtunud eri kultuurialade esindajatega, et kujundada ühiseid sõnumeid. Kultuurivaldkondade ühine mure on marginaliseerumine. Kui meile öeldakse otse välja, et kui te arvate, et praegu on raske, siis lähiaastatel läheb veel raskemaks ja hullemaks ning teid kärbitakse veel tugevamini, siis see ei ole sõnum, millega tahaks leppida. Pigem tahaks loota, et järgmistel valitsustel oleks julgust panustada kultuurile, sest meiesugune väikeriik saab kultuuri kaudu teha end palju suuremaks.

On ka mõned teemad, milles oleme suutnud ühiselt kokku leppida ja mis on meile olulised. Näiteks kultuuriürituste ja piletite käibemaks, mille alandamine aitaks Eesti kultuurikorraldajal püsida konkurentsivõimelisena olukorras, kus enamikes Euroopa riikides on vastavad erandid kehtestatud.

Kellega olete jõudnud kokku leppida – vist veel mitte riigiga?

Täna mitte riigiga, vaid omavahel kultuurivaldkonnas. Piletite käibemaks on väga mitmel valdkonnal südame peal. Kunstispetsiifiliselt võiks rääkida ka kunsti vahenduse ja müügi käibemaksust. Suured riigid, näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, alandasid hiljuti kunsti müügile kehtivat käibemaksu või laiendasid maksuerandeid ka vahendusele, eesmärgiga hoida oma kunstnikke ja galeriste rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelisena. Ja me räägime Eesti kõrval väga suurtest turgudest. Mõttekoht.   

Veel üks mõte on bürokraatlikus keeles erisoodustusmaksu vabastuse laiendamine kultuurile ehk nõndanimetatud kultuuri-Stebby. Samamoodi nagu tööandja saab toetada sportimist teatud summaga kvartalis erisoodustusmaksu vabalt, võiks ta saada pakkuda oma töötajatele kultuurielamusi. See on muuseas ka üks hästi konkreetne ettepanek, kuidas tuua seda palju kiidetud eraraha rohkem valdkonda.

Meie kõigi ühine soov on ka see, et vabakutseliste süsteemi korrastamisega mindaks edasi ning võetaks vastu LLS-i muudatused, tuleks rulluv sotsiaalmaks, valdkonnapõhised toetusmeetmed ja kogu keskkond muutuks vabakutselistele soosivamaks ja toetavamaks. Vabakutseliste küsimus on ehk teravam kunstis ja kirjanduses, aga tegelikult ka teatris, filmis ja muusikas.

Viimaks – kõige laiemalt võiks ellu rakendada visioonidokumendi “Kultuur 2030” üht kandvat ideed: toetame kultuuritegijaid lähtuvalt nende tegevuse sisulisest kvaliteedist, mitte omandivormist. Tahaks, et süsteemid oleksid kaasajastatud ja lubaksid meil palju rohkem keskenduda sisule. Oluline on märgata ja toetada oma talente igas valdkonnas ning anda hoogu võimekatele kultuuriasutustele ja festivalidele. Ei ole tähtis, millise lepingu alusel inimesed töötavad või mis vormis organisatsioonid tegutsevad, tase loeb. Toetussüsteemid peavad tulema elule järgi, mitte vastupidi.

Ma arvan, et need on suured plokid, millele saame kõikide kultuurivaldkondadega alla kirjutada – või vähemalt nende kolleegidega, kellega ma olen teistest valdkondadest rääkinud.

Millised kunstivaldkonnad on täna Eestis ühise laua taha koondunud?

Seal on laua taga kunst, kirjandus, muusika, film, teater, arhitektuur, disain ja kõik mis sinna vahele mahub, nii loomeliitude kui ka kultuuriasutuste juhtide kaudu. Meil on valdkondade üleseid konkreetseid ettepanekuid, aga ma arvan, et kõige olulisem sõnum on palve: ärme ise marginaliseeri oma kultuurivaldkonda. Need summad, mis kultuurist kärbitakse, on riigieelarve mõttes väikesed, aga meile tohutu mõjuga. 

Need inimesed ja kultuuritegijad on ju nagu meie maavara. Kui me laseme neil laiali joosta ega suuda maksta tasusid või palku nii korraldajatele kui ka sisutegijatele, siis me kaotame nad. 

Me kardame kogu aeg, et äkki tuleb sõda ja meie kultuur hävitatakse, aga tegelikult peame praegu iga päev nägema palju vaeva, et me ise ei laseks asjadel käest minna. Hetkel on veel kõik võimalik ja infrastruktuur püsib, aga kui antakse sõnum, et edasi läheb ainult hullemaks, siis ma ausalt öeldes ei tea, kui kaugel me oleme sellest hetkest, kui hakkavad sulgemised ja toimub otseses mõttes laialijooksmine. Seda hetke ei tohi lasta tekkida.

Aga kas teil on ka tegevusplaan juhuks, kui neid nõudmisi kuulda ei võeta? Kas Eesti kunstiavalikkus hakkaks näiteks streikima, nagu õpetajad tegid?

Meil on eri lahendusi hetkel töös, aga ma ei saa nendest veel rääkida, sest need on kokkuleppimisel või liiga värsked ja teistpidi kaoks ära ka üllatusmoment. Nii palju võin aga öelda, et kunst ei ole siin kindlasti üksi – oleme pannud teiste valdkondadega seljad kokku ja see on ühine mure, mida me jagame. 

Lõpuks on küsimus selles, kas me oleme valmis ühiskonnana ütlema, et “ahh, kultuur, see pole meie ühine asi”. Ma ausalt öeldes ei näe, et me oleksime laialdaselt kokku leppinud, et me oleme valmis loobuma Eesti kultuurist ja selle arendamisest kõikides valdkondades.

Vastupidi, kui me vaatame inimeste ootusi, et oleks veel rohkem ägedamaid ja mitmekesisemaid üritusi, et piletid oleksid soodsamad ja kultuurile saaks paremini ligi – see on ju tegelikult, mida Eesti inimene ootab. Eestlane on ju väga kultuurilembene. Statistikaameti andmetel saab 79 protsenti täiskasvanud elanikkonnast kultuurist osa ja lapsed tuleks siia veel juurde arvestada.

Minu meelest selles midagi halba, et meie kultuuritegelased ei ole nõus töötama pelgalt õlalepatsutuse ja sooja käepigistuse eest, sest leib maksab poes ikka sama palju, olgu sul seda sotsiaalset kapitali kui tahes palju. 

Aitäh, Kadi-Ell intervjuu eest!

Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Loe edasi