21. aprillil tähistab näitleja Elisabet Reinsalu oma 50. sünnipäeva. Samal päeval esietendub tal oma koduteatris, Tallinna Linnateatris monolavastus “Käitumisreeglid tänapäeva ühiskonnas”.

“Minu initsatiiv see ei olnud. Mul on mängukavas ka teisi tükke, millega oleks saanud oma juubelit tähistada, ma oleksin ka nii rahul olnud, aga kui ikkagi minu õpetaja Anu Lamp pöördus minu poole ja ütles, et tal on üks selline mõte, loe see näitemäng läbi ja mis sa arvad sellest, oli raske talle ei vastata,” avas Reinsalu, kuidas lavastuse idee sündis.

Näitleja tõdes, et monolavastus on ühekorraga hirmus ja äge ettevõtmine. “See on ikkagi suur väljakutse, aga ma mõtlesin, et millal siis veel kui mitte nüüd,” tõdes ta.

Selle üle, et juba enne esietendust on kõik etendused välja müüdud, võib Reinsalu sõnul rõõmu tunda. “Loomulikult lisab see teatud vastutustunde ka. Inimesed on juba piletid ette ostnud ja see nõuab minult ka teatud valmisolekut – näidake siis, mida proua Reinsalu suudab,” lausus ta.

Seda, et mahukas tekst võib laval sassi minna, näitleja ei karda. “Võib juhtuda, et näitleja ajab teksti laval nii sassi, et sellest saavad kõik aru. Siis muidugi on see kohutav õnnetus, sest sulle tundub, et sa pead hakkama kõike otsast ehitama, mida sa oled juba loonud. Aga samas ma mõtlen, et ega inimesed ei ole robotid ja kui me tahaksime näha perfektset tüüpi, siis ma peame laskma AI-l selle tüübi sinna valmis keevitada. Loomulikult on iga näitleja eesmärk puhtalt ja ilma vigadeta tekst ära öelda, aga kui see juhtub, siis juhtub,” võtab ta asja külma kõhuga.

Näitlejana peab Reinsalu enda pärusmaaks just sõna, kuigi ta on ka balletikoolis õppinud ja tantsimisega tegelenud. “Ma olen alati proovinud keskenduda sellele, et see sõna oleks võimalikult täpne. Mulle meeldib ka kirjutamisprotsessi juures otsida seda täpselt õiget sõna. See on kõige mõnusam osa sellest protsessist,” märkis ta.

Oma enam kui 20-aastasele teatriteele tagasi vaadates nentis Reinsalu, et kõige armsamad on rollid, millega ta on pidanud kõvasti vaeva nägema. Esimesena meenus talle Catherine lavastusest “Tõestus”.

“See oligi teatris mu esimene töö. Ma mängisin matemaatikut, kes polnud veel valmis matemaatik, aga kelle aju oli erakordselt hästi arenenud, ta sai numbrite süsteemidest ülihästi aru. See roll on mulle kindlasti jäänud südamesse,” meenutas ta.

Samuti on eriliselt südamesse pugenud Natalie Herzen “Laevahukust” ja Hester Swane lavastusest “Kassirabal”. “Need olid ühel ja samal aastal, see oli suur kokkusattumus ja suur õnn, et sul on näitlejana võimalus mängida selliseid rolle.”

Lisaks teatritöödele on Reinsalu mänginud mitmetes teleseriaalides. Viimastel aastatel on ta ekraani vahendusel kodudesse jõudnud sarjaga “Kättemaksukontor”, kus ta kehastab eradetektiiv Barbarat.

“Telerollidega on ka niimoodi, et kui sa saad õigel ajal asja tuuma kätte, siis need elavad oma elu edasi. Sul on juba lihtne minna võttepäeval võtteplatsile ja ei pea enam suuri sisseelamisrituaale läbi elama, vaid ma juba saan aru, mis selle Barbara olemus on,” rääkis ta.

Unistustest rääkides tõi Reinsalu välja, et ta unistab ühest lihtsast päevast, mis annab võimaluse rahulikult kulgeda.

“See on selline aeglane, rahulik päev, mil ma tõusen, joon kohvi, vaatan aknast välja, ei võta telefoni kätte, ei kiirusta kuskile, võib-olla astun õue, võib-olla patsutan lemmiklooma, kui see lemmikloom peaks tekkima, lähen kasvuhoonesse, tulen tagasi tuppa ja siis see päev kulgeb niimoodi õhtusse. Vot sellisest elust ma unistan,” kirjeldas ta.