Läbi ajaloo on Ameerika Ühendriikide rohkem kui 1200 orkestri seast esile tõstetud viit. Need on New Yorgi filharmoonikud, Bostoni Sümfooniaorkester, Philadelphia orkester, Clevelandi orkester ja nende seas ka Chicago sümfooniaorkester.
Orkstri muljetavaldava 135 aastase ajaloo jooksul on olnud ainult kümme muusikajuhti, mis annab tunnistust pikkadest ja viljakatest koostööaastatest maailmakuulsate muusikutega. 21 aastat seisis orkestri ees Georg Solti, 15 aastat Daniel Barenboim, eluaegne emeriitmuusikajuht on nüüd Riccardo Muti. Orkestri järgmiseks uueks peadirigendiks saab Soome imemees, alles 30 aastane Klaus Mäkelä, kes on jõudnud juhatada juba ka Pariisi sümfooniaorkestrit ja samaaegselt Chicago orkestriga asub ka teise maailmakuulsa kollektiivi Concertgebow orkestri etteotsa.
Perekond Järvit seob Chicago orkestriga samuti pikk ajalugu. Esimest korda juhatas Neeme seda juba 1985. aastal, tuues siis esiettekandes ameerika publiku ette Rootsi helilooja Wilhelm Stenhammari esimese sümfoonia. 1993. aastal olid Neeme Järvil kontserdikavas ka Elleri ja Tubina teosed. Üks Eesti muusikaloo mälestusväärsemaid sündmusi toimus Chicago ligidal Bostonis 1981. aastal, kui Neeme Järvi juhatas silmapaistva eduga viiel õhtul Eduard Tubina V sümfooniat, kohal oli ka toona juba väga haige helilooja ise ja nende kontsertide järel valiti Tubin lõpuks Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks.
Ka Paavo Järvi ühine ajalugu Chicago sümfooniaorkestriga on muljetavaldav, ulatudes 20 aasta taha. “Mäletan täpselt oma esimest korda orkestri ees. Minu tütar oli siis aastane ja mäletan, kuidas kõndisime vankriga siin kontserdimaja ees. Nii, et sellest on möödas tõesti juba 22 aastat.” Sellest ajast alates on Paavo Järvi pea igal aastal selle kuulsa orkestri ees seisnud.
Ameerika orkestrite töögraafik on väga intensiivne. Kaks päeva proove ja siis sama kavaga järjest kolm või neli kontserti. Mina kuulasin kahte kontserti. Chicago orkester on tõesti väga hea. Nad on uskumatult kindlad ja täpsed. Ka kiiretes tempodes, mida Paavo Järvi armastab, on kõik käigud selged ja laitmatult koos.
Orkestri dünaamiline amplituud on väga suur, ka näiteks metsasarvede piano’d võivad olla harvakuuldavalt vaiksed ja samas kandvad. Keelpillide kõla on ümar ja sume, puhkpillid säravad. Küllap aitab suurepärase kõlapildi tekkimisele kaasa ka 2500-kohaline saal, mis nagu omal ajal Estoniagi, ehitati väga paljude annetajate toel 1902. aastal. Veidral kombel oli uut saali orkestrile tarvis sellepärast, et eelmine kontserdipaik oma 6000-kohaga oli liiga suur.
Orkestri koosseisus paistis silma arvukalt hallipäiseid pillimehi ning enamasti tõepoolest mehi, kes on seal ilmselt mänginud juba Solti aegadest alates. Ja nende kõrval palju noori Aasia päritolu muusikuid, kelle töökus ja meisterlik pillimänguoskus on neid toonud vist maailma kõikidesse orkestritesse. See kogenud muusikute rohkus jättis kogu kõlapildile erilise tasakaalukuse pitseri.
Uue muusikaga tegelemine on orkestri jaoks ilmselt väga oluline väljund. Neil on muljetavaldav nimekiri läbi ajaloo kontsertidel esiettekandele tulnud teostest, kuhu kuuluvad Ameerika heliloojate Barberi, Coplandi, Glassi kõrval ka väga paljude teiste suurnimede nagu Prokofjevi, Stravinski, Benjamin Britteni, Gustav Holsti, Michael Tippetti, Darius Milhaud, Zoltán Kodály, Tōru Takemitsu, Bohuslav Martinů, Witold Lutosławski, Rodion Shchedrin, Sofia Gubaidulina, Pierre Boulezi, Esa-Pekka Saloneni, Magnus Lindbergi, Nico Muhly helitööd.
Samamoodi peetakse arvet ka Ameerika esiettekannete üle. Ka seekordse kontserdi kava keskne teos Sibeliuse II sümfoonia jõudis esimest korda Ameerika publiku ette just Chicagos, kui Theodor Thomas juhatas selle esiettekannet Ameerikas juba 1904. aastal, kaks aastat pärast teose esiettekannet Soomes.
Chicago orkestri direktor Cristina Rocca meenutas, et kui nad alustasid Paavo Järviga läbirääkimisi kontserdi kava üle ja Brahms ja Sibelius said paika, siis arvas just tema, et kavas võiks olla veel midagi erakordset ja põnevat. Paavo Järvi väljapakutud Tüüri akordionikontsert meeldis Roccale väga. Selgus, et tegemist ei ole mitta ainult Tüüri akordionikontserdi esiettekandega USA-s, vaid tegu on üldse esimese korraga läbi rohkem kui sajandi pikkuse ajaloo, kui akordion orkestri ees soleerib.
Paavo Järvi on Sibeliust maailmas palju juhatanud. Sellest, et helilooja põhjamaine maailmatunnetus on talle lähedane, annab ju tunnistust Grammy auhind, mille Järvi sai just nimelt Sibeliuse kantaatide salvestuse eest. Koos Prantsuse orkestriga on Järvi salvestanud ka kõik Sibeliuse sümfooniad.
Eriline side on tal ka Erkki-Sven Tüüri ja tema muusikaga. Esimest korda kohtusid tulevane dirigent ja helilooja pool sajandit tagasi, 1970. aastate keskel Otsa koolis. Järvi õppis siis löökpille ja oli enda sõnul vaimustatud lehvivate lokkidega bändijuhist Tüürist. Läbi aastakümnete on sõprus püsima jäänud ja sügav üksteisemõistmine on suurepärane alus veenva interpretatsiooni sünniks.
Tüür on eesti enimmängitav klassikalise muusika helilooja maailmas Arvo Pärdi järel ja küllap on selles oma roll ka Paavo Järvil. Erkki-Sven Tüür meenutas, et akordionikontserdi tellis temalt algselt Soome akordionivirtuoos Mika Väyrynen. Helilooja puikles enda sõnul viis aastat, sest ei leidnud kandvat ideed. Siis tuli idee ja valmis kontsert, millele Olari Elts soovitas panna pealkirjaks “Prophecy”.
Paavo Järvi selgitas, et klassikalises muusikas, eriti sümfooniaorkestri ees on akordion tõepoolest ebaharilik pill. Enamasti seostub see mõnusate rahvakogunemiste ja pidudega, akordionimuusika saatel on tore viina juua ja tantsida.
Sellest rahvalikkusest on Tüür astunud pika sammu eemale ürgsete kihistuste poole, kus tegutsevad jõud, millele ei suudeta nime anda. Tüür on ise kirjutanud oma kontserdi tutvustuses, et “Prophecy” (Ettekuulutus) toetub erakordselt pikale ja võimsale traditsioonile, kus erinevate kultuuride teadjamehed suutsid ette näha tulevikku. Ehkki neid kardeti ja vahel peeti ka hulludeks, oli neil ometi võime tajuda teispoolsust.
Ka suurtel kunstnikel on võime ette näha, tajuda ühiskonnas valitsevaid allhoovusi. Seda pulbitseva ärevuse tunnet on tajuda ka akordionikontserdis. Kui alguses tundus mulle, et kontserdi I osa ujub imelise kõlaga orkestri liiga tüünes maheduses ja puudu jääb teravusest, siis neljanda osa pinna alt väljapürgiv jõud, muutus seeläbi eriti mõjusaks. Kontserdis säras solist Ksenja Sidorova, kes sai erakordse kergusega üle kaelamurdvatest tehnilistest raskustest ja paistis silma imetlusväärse musikaalsuse ja artistlikkusega.
Chicago kontserdipublik on väga asjatundlik, kuigi traditsioonid on veidi erinevad. Kuldsete kaunistustega uhkes saalis oli päevi näinud värvitud betoonpõrand ja laigulised samettoolid. Botased ja kollased kiledressid kvalifitseeruvad sobilikeks kontserdirõivasteks, aga siiski oli saal hiirvaikne ja kuulas väga tähelepanelikult. Peale akordionikontserdi lõppu oli mõlemal esitluskorral publik hetkega püsti.
Väga meeldis mulle teise päeva publik. Tegemist oli päevase kontserdiga ja nii oli saalis kümmekond ratastooli ja arvukalt käimisraamiga külastajaid. Ehkki suurte raskustega, pidasid ka nemad vajalikuks oma tänu püsti seistes väljendada. Meilgi on ERSO lõunakontserdid väga populaarsed, aga see, et inimesed, kellel ilmselgelt on suuri raskusi liikumisega, võtavad siiski vaevaks kontserdile tulla, oli väga liigutav.