Need näitlejate intervjuud on ikka imelikud asjad. Kuidagi väga. Ülehinnatud vastajate kontingent on. Ausalt öeldes ma küll ei viitsi neid lugeda. Üsna enesekeskne jura. Väljastpoolt inimene saab sealt väga vähe või ei saa üldse mitte midagi aru. Ega ma süüdista kedagi, lihtsalt elu on selline. Olemegi pead-jalad koos kogu aeg selle sees ja seal polegi muud.

Äkki te, näitlejad, olete veidi kõrgid, arvate, et kedagi ei huvita? Mind küll huvitab näiteks kingsepatöö spetsiifika.

No sa oled vähemalt poolenisti teatrimaailmas sees olnud. Aga inimesed, kes avaldavad oma arvamust, et miks me tööle ei lähe, neid inimesi tuleb tõsiselt võtta. See ei ole nii, et inimesed on lollakad, ei saa aru, mis on kultuur. See arvamus on ikka nii laialt levinud. Eks see tulene meie ühiskonna seisust. Neid inimesi, kellel ei lähe hästi, on rohkem. Võta see teadmiseks.

Nojah, me ju kogu aeg vingume, kui halvasti meil läheb.

Ega see vingumine hea ei ole. Näitlejate protestiaktsioon ei sobinud mulle. Legaalne tegevus muidugi, aga selles oli midagi alandavat. Eriti kui sa ise oled nii rängalt elus vaeva näinud. Ma ei räägi seda juttu, et mina elasin noorena telgis, et mis teil tänapäeval viga on. Ei, ei, ei. Aga olen rohkem individualismi pooldaja. Proovi ise millegagi hakkama saada, ära arva, et sulle peab midagi kogu aeg pakkuma. Ma ei tea. Olen ka küsinud, kas mu noored kolleegid oleksid valmis hommikul kell kuus tõusma ja sõitma kaks-kolm päeva nädalas Pärnust Tallinna, lugema kümme minutit reklaami sisse, kella üheteistkümneks tagasi Pärnusse proovi, õhtul etendus. Ma ei usu. Ega ma ise ka enam seda ei teeks. Tol hetkel oli see ainuke raha teenimise võimalus. Takkajärele vaatan seda imetlusega. Nüüd on tehnika nii kaugele jõudnud, et saab siitsamast teatrist lugeda reklaamid sisse ja saata link Eesti Televisiooni.

Protestide ajal ütles endine kultuuriminister Rein Lang, et haugutakse vale puu all. Raha peaks küsima hoopis teatrijuhilt, mitte tänavalt. Kas sa oled küsinud ja ka saanud direktorilt õiglast palka?

Ei, need on nii raamistatud asjad, et süsteemi sees midagi muuta ei olegi võimalik. Ausalt öelda ma ei arva, et peaksin midagi muud saama. Inimesed võiksid mõelda natuke laiemalt. Vaata kas või meie kohvikutüdrukuid, palju nad teenivad. Meie oleme ikka kusagil keskmise palga peal. Kultuurimajade ja raamatukogude töötajad on palju hullemas olukorras. Mina ei ole seda meelt, et pean käima juurde küsimas. Pealekauba on siin (kui see nüüd kirja pannakse, saan jälle vastu tatti) teatav kahepalgelisus. Suhtun igasugusesse plakatitega tänaval tolgerdamisse arusaamatusega. Seda on vaja ainult telepildile ja muule meediale, sisuliselt aetakse asju ju mujal. Muidugi on noored täiesti hapus seisus. Paljud inimesed läksid protestima solidaarsusest. Vaat see on kahepalgeline. Vaatasin avalikest andmebaasidest, lihtsalt huvi pärast, et kui palju me siis teenime, mis on inimeste aastasissetulek, bilansimaht jne. See pani muigama, no ei ole väikesed summad. Minul küll ei olnud põhjust sinna minna. Meie riik toimib ja ebaõiglus on paratamatu. Võiksime olla veidi kannatlikumad.

Minu meelest oleks pidanud rääkima tervisekindlustusest ja pensionist, mida väga paljudel vabakutselistel pole.

Jah, see on tõesti üks poliitiline otsus, mis tuleks lihtsalt ära teha. Raha saamise süsteem ei sõltu kuidagi konkreetsetest inimestest ja töödest. Teeme lihtsalt ühe kasti, nimetame selle teatriks, paneme prožektorid sisse ja hakkame raha küsima. Kui kaua see Aarne Valmis siis ähvardab, et pole raha, et ta paneb selle teatri kinni. No ei pane ju, noh. Miks peab ministeeriumilt alati raha küsima? Pane suvel lava püsti ja tee, palju tahad. Ei takista vallid, ei kraav.

Kui riik nii lahkelt annab, miks siis mitte küsida.

No vot, käibki selline õngitsemine. Samas on tiigi ääres ka need, kellel on seda hädasti vaja. Theatrum ja teised veel, kellel pole kommertssuunitlust. Kõik on ju samas nimekirjas. Ah, mis mina ja meie siin! Meil on kõik korras.

Tahan alati küsida vanematelt inimestelt, kas nad oskavad kuidagi oma elu kolmeks perioodiks jagada. Et siis oli ühiskond (ka publik) selline, ja teater vastavalt selline ja selline.

Ma võin oma elu jagada ükskõik mismoodi: kaheks, kolmeks, viieks; suurt vahet pole, aga see muinasjutulik kolm on vast kõige loomulikum. Ja jagunebki üsna võrdselt osadeks: 24-aastaseks saamiseni, siis kuni 42-ni, siis sealt siiani, ja edasi tuleb neljas ja see osa, millest väga rääkida ei taha. Poisi-, nooruki- ja meheiga. Ja vanadus. Esimesele osale paneks pealkirjaks “Loll”, teisele “Meeletu”, kolmandale “Teadlikkus” (Veršinin). Mis lollist rääkida… Õnneks sain üsna ruttu aru, et olen loll, meeletusi sai tehtud meeletult, elu põletatud ja kirega. Teater käis iseenesest, ilma põhjalikuma analüüsita. Eks see kolmas periood, neljakümnendatest siiani, on see põnevaim. Paljud küsimused, et miks ja mida ja kuidas, saavad vastuse. Arusaamatused hakkavad lahenema, olulisemad rollid on küll enamikus juba mängitud, aga üht-teist veel jõuab.

Esimene lavastus, kuhu ma sisse õppisin, oli aastal 1982. No eks me seal “Tantsuõpetajas” ikka põõsaid tassisime. Ott Kooli “Kes paljajalu käib”, kus Helle Kuningas oli Agro Tööstuskoondise parteisekretär. Tema tegelane tegi kõike väga hästi, aga need kolhoosiesimehed olid lohed, keda ta siis sundis paremini töötama. Mina olin kolhoosesimees Paal, kes ütles kaks lauset. Siis oli tõsine nõukaaeg. Endla mängis ikka kuus kui mitte seitse päeva nädalas. Saalid olid uskumatul kombel täis. 70–80 000 tehti ühe saaliga aastas ära küll.

1992 olid saalid järsku tühjad.

Ma ei mäletagi seda niimoodi. Ilmselt olid. Ega teater oska ju alati ühiskonnale kiiresti reageerida. Priit Pedajase “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” sattus ilusasti vabariigi taastamise aega. Alles tagantjärele oskan seda nii näha. Asja sees olles ei saa ju ise aru. Meie mängisime ikka kolme inimest, kellel on omavahel keerulised ja emotsionaalsed suhted. Ma küll alati ironiseerin selle üle, kuidas lavastus ajaga kokku kõlksus, aga mingisugune vabadusetaju oli seal sees küll. Inimesed lootsid potte tehes ja neid müües, et kunagi tuleb pidupäev, siis kui potikaupmees tuleb. See oli midagi, mille pärast võis tantsu lüüa ja kellukesi tilistada, tunda oma kätetööst rõõmu. Kui me kümme aastat hiljem, 2002–2003, põnevuse mõttes selle lavastuse Saueaugul taastasime, siis tal see külg enam ei käivitunud. Rõõm saavutusest ei käivitunud, alles jäi suhtedraama.

Nüüd on kõik potid tehtud, mida oleme osanud teha?

Nojah, 1980-ndatel püüti ikka varjatud ühiskonnakriitikat teha ja näpuga näidata. Minule isiklikult ei lähe sotsiaalne teater üldse korda. Kohe üldse mitte.

Kas “Juulikuu lumi” on sotsiaalne teater?

Ei ole vist väga. Need munitsipaalnaljad, mis meil on, on näide halvast teatrist. Nii halvasti ei ole võimalik teatrit teha. Nii hästi järele tehtud Toomas Kivimäge. Mulle on kõik siin tuttavad inimesed. “Juulikuu lumes” räägime ikka igaüks iseendast, oma vahenditega. Kes millele vindi peale keerab, kes millal tõsiselt teeb, kes millal puhta irooniaga lajatab. See on tore, paljude lõksudega lavastus. Mul on üks koht, kus klemm läheb kõigil täielikult kokku. Olen laval avalikult Jaan Rekkor, räägin ja räägin. Siis hakkab Nils rääkima, et Draamateatrisse tahaks. Mina vastan, et seal on ju see Rekkor, halb näitleja. Siis saan aru, et keegi ei saa enam mitte midagi aru.

Kas sulle meeldib publiku aktiveerimine teatris?

Ei, üldse ei meeldi. Aga Juhanil ja Eerol on see väga hästi välja tulnud. Ega selle Priidu-poolse lavastusele vahele segamisega püütudki ju vaatajat ära petta. Kõik said kohe aru, et ahah, tehakse teatrit. Ükskord istus Priit küll samasse ritta, aga teisele poole, kuna üks paar tahtis koos istuda. Ta mõtles kiiresti läbi, et ega sellest midagi hullu juhtu.  Aga selle etenduse ajal läks kõik pahupidi. Kõik. Meie, näitlejad, oleme sellised loomad, kellel peab teerada selgelt ees olema. Ma tükk aega rääkisingi sinnapoole, kus Priit tavaliselt istus. Me oleme nii treenitud. See on ka vastus küsimusele, kuidas meile tekstid meelde jäävad. Sellest teise koha peal istumisest tuli palju pahandust.

Kas sõjad toovad ka traagika teatrisse tagasi?

Ma ausalt öeldes ei ole seda täheldanud. Võib-olla kvantiteedis jah, mis on ju loomulik, aga tragöödia jääb tragöödiaks ka raudtee taga nõgestes. Kui vaid osata see traagika leida ja edasi anda.

Aga muud ühiskondlikult olulised teemad?

Teemad teemadeks. Näiteks Johan Elmi “Musträstas” ja Ott Raidmetsa “Must lind” ning ka tema Draamateatris tehtud “Prima facie” räägivad vägivallast. Mulle ei meeldi, kui teater püüab analüütiliselt sellistele küsimustele vastuseid anda. Et me nüüd kuidagi lahendame selle asja ära. Et meie, teatriinimesed, jätame nüüd vaatajale ülesande… Et lavalt antakse hinnang ära. See on ju lame, kui teatris öeldakse, mis on õige ja mis vale. Pigem võiks aeg-ajalt rääkida vale täiesti õigeks. Selline peaks teatri tase olema. Ma ei vaadanud “Musträstast”, aga arvan, et see erines meie “Mustast linnust”. Meie noorel Otil oli väga vaja öelda, et nii ei tehta ja et pole ilus neljateistaastase tüdrukuga magada. Johan läks hoopis seda teed, et jah, ei ole küll ilus, aga elus juhtub väga arusaamatuid asju. Kuidas seda seletada? Vaatajana ajab see mul juhtme kokku. Kuidas ma üldse sain sinnapoole sattuda. Eks ma siis lähen tagasi õigele poole, kapseldun ja teen näo, et pole halva poolel sammugi astunud. Eelistan sellist vaataja togimist.

Milline üldse on sinu arvates hea lavastus? Või hea etendus? Kumb sulle rohkem korda läheb?

Vaatajana on mul lihtne: hea lavastus on see, mis hinge puudutab. Pelgalt vaatemängud mind ei kõneta. Tegijana ma ei oskagi öelda, et hea lavastus on nii- või naasugune, nii või naa tehtud. Igat moodi võib. Aga hea etendus on publiku ja näitleja ühisloome.

Sa oled teinud tohutult rolle nii Endlas, Draamas, Rakveres, Linnateatris kui mujal. Oled sa neid kokku ka lugenud? Millised praegu eredamalt meenuvad?

Paar korda olen püüdnud lugeda, umbes 150 juures läheb arvestus sassi. Igasugused projektid ja suvelavastused ujuvad mälust välja, nii et jah, 150 kandis. Ja nii on, et umbes kümme protsenti on neid, millega olen rahul, 50–60 protsenti neid,  mille pärast pole häbi, paarkümmend protsenti kehvakesi, no ja siis ülejäänud on aia taha läinud. Põnevam oleks vaadata, mis vussi läksid.

Mis tunne on mängida 178 korda ühte lavastust? On see üldse vajalik?

Endale vast polegi, aga samas on see väärt kogemus. Seda on vaja ikka neile, kes vaadata tahavad. Isiklikult mulle on seda vaja kogemuse mõttes, just selleks, et aru saada, kui valesti me ennast hindame ja kõrvalt näeme. Pedajas istus ju kandlega kõik need etendused meiega laval, nägi kõike. Ikka arutasime, et kuidas täna ja mis täna. See oli enam-vähem kindel, et kui ise pidasin etendust heaks, oli Priit äraolev ja kui endale tundus põrumisena, oli Priit rahul. Laval oled sa eelkõige iseendaga silmitsi. On lavastusi, mis on vabad, lõdva vormiga, kus võib teha nii ja võib teha naa. Mõned lavastused on jällegi sentimeetri pealt paigas. Madis Kalmeti lavastust “Mullingari kandis” oleme tänaseks mänginud viiskümmend korda ja alles nüüd tunnen, et valdan materjali. Samasse jõkke on tegelikult ülipõnev ikka ja jälle astuda. See on nagu rituaal. Alati on kõik täpselt samamoodi. Ma ei tüdine sellest kunagi. Ausalt. Võin tüdineda hoopis teel olemisest ja otsimisest, kus kõik muutub.

Kas teatrist tekib mingi sõltuvus?

Vist tekib. Ma ikka ütlen, et mulle meeldib rohkem tööl käia, kui tööd teha. Teatris on tore, sest siin aetakse varjamatult ja mõnuga lihtsalt möla ja plära. Ma nii armastan seda. Selle kõige taga ei ole mitte midagi, tehakse sõnanalju või alateadvus hakkab rapsima nagu ilma peata kana. Rohkem tunnen vist puudust inimestest kui etendamisest. Koos proovi teha on ülimalt tore ajaviide. Kui on klapp. Enamasti on. Tihtipeale ka siis, kui tulemus on niruvõitu.

Sel aastal on Draamateatrile antud ainult näpuotsaga nominatsioone, aga Endla on tugevalt esindatud.

See on nii tore. Ma saan aru, et noored inimesed vajavad tunnustust. Meie väike armas Nils [Nils Mattias Steinberg — Toim.] oli aastaid juba lausa haige. Päriselt. Ta tunnistab ausalt, et tahab olla tunnustatud. See on nii lahe, aga samas ka naljakas, et seda nii tähtsaks peetakse, seda n-ö Jaak Alliku arvamust. Kui vaadata teatrit, siis ei ole ju midagi valesti. Kõik on ägedad näitlejad, ägedad rollid. No ei saa ju kõiki autasustada. Eks see nõme ikkagi ole, et kunstis püütakse järjekorda luua. Et kui sa teatris oled, siis su põhieesmärk ongi olla kõigist parem, kõige kuulsam, ja mängida kõige suuremaid rolle. Nii ju arvatakse.

Kuidas sina laval oled? Püüad iga hetk Nilsist paremini mängida?

See ei ole ju võimalik. Mind ikka ja jälle üllatab, et asjatundjad hindavad asjatundjaid. Tegelikult ei hinnata seda, kui hästi keegi mingit rolli teeb ja kuidas asjad omavahel parlanksis on. Kui sa oled ikka täpne snaiper, kes tulistab teisele silma, ise samal ajal mõnusat vilet lastes, siis mängi, kuidas tahad. Saad ikka kolleegipreemia. Teine võimalus on see, et saa lihtsalt inimestega hästi läbi. Tihti jääb teatris tunnustamata näitleja, kes mängib tähelepandamatult, teeb märkamatut tööd konkreetse stseeni sees. Mulle meeldib selliseid asju märgata. Me teame hästi, kuidas kuningat suureks mängida, aga kuidas eesmärgipäraselt üksteisele alla mängida, see on oskus. Ole normaalne ja ära võta teatrit kui vahendit millekski. Võim-feim-sull.

Too mõni näide, palun.

Juhanulfsaklikud grupitööd on mulle hästi sümpaatsed. Seal käib tants kõigi ümber, lihtsalt vaatepunkt muutub.

Mulle meenub Liisa Saaremäeli roll “Teoreemis”.

Jah. Jaa-jaa. Just täpselt. Kui läbikomponeeritud see kõik on. Oluline on ka see, et me ei näe seda ise laval, aga teame täpselt iga poosi, mille Liisa võtab. Mulle meeldib Juhani puhul see vabaduse asendamine väga täpse joonisega. Hästi meeldib.

Sa oled töötanud ka Lembit Ulfsakiga. Kas isa ja poeg on sarnased?

Tegelikult on, aga seda ei tohi öelda. Juhan teeb kõik, et mitte olla. Näitlejana on nad täiesti eri puust. See Juhani ülbus on ju ka ajastu märk. Ma tunnen Juhanit kümme aastat. Eks ta ole ka muutunud. Alguses üllatas mind, et Juhan küsis täiesti siira huviga, et mida mina arvan. Tavaliselt ma muidugi ei arva midagi või midagi kobisen, aga see, et keegi päriselt tahab teada, mida mina arvan, oli nii soe, nii üllatav. “Teoreemi” ajal ma isegi solvusin Juhani peale. Mulle tundus, et nad ajavad Liisaga kahekesi mingit oma asja, sosistavad seal omavahel. See ei ole aus. Mulle ei meeldi, kui lavastaja hakkab kõrva rääkima.

Kas sa protesteerisid?

Ei, ma küsisin nõu. Küsisin oma armsa kolleegi Teele Pärna käest. Olin juba sealmaal, et mõtlesin ära minna. Siis tulid tal need munnimängud sinna juurde. Iseenesest see mind ei häiri, aga sellel on niikuinii üks teine märk küljes. Mul on elus olnud õnn sattuda kokku väga tarkade naistega. Teele on üks neist. Teele rääkis mu ümber. Ega ma päriselt vist mõelnudki lahkuda, aga impulss oli tugev.

Kas teatris on tavapärane, et kui mingi asi poole protsessi peal tõesti ei sobi, siis võib lahkuda?

Absoluutselt. Muidugi tuleb mängu finantsiline pool, et oleme nii palju aega ja raha panustanud, aga mis sest.

Mis on kõige vastikum asi teatri juures?

Anna mulle nimekiri ette. Teatris on vähe vastikuid asju.

Näiteks õhtused etendused.

Seda ma muidugi ei salli, aga kui etendus juba käib, siis pole häda midagi.

Lollid lavastajad.

Neid on ikka ette tulnud. Midagi pole teha. Ka see on paratamatus. Mulle meeldib vaadata neid lavastusi, mis ei ole väga hästi välja tulnud. Need meeldivad mulle isegi rohkem. See näitleja piin laval, kui ta mõistab, et lavastus on halb ja materjal on halb ja ta ise ei saa pihta ka, aga peab selle kuradi surnud eesli klaverikaane vahelt teisele poole lava venitama. Selle ees võtan mütsi maha. Vahel on see sadomaso värk, aga väärib austust.

Näitlejad, kes on hakanud lavastama.

Linnateatris on ju praegu palju noori näitlejatest lavastajaid. Ega ma ei tea, mis nende peas toimub. Märt Piusiga tööd tehes tundus, et ta on hea näidendi läbi lugenud ja püüab seda meile edasi anda. Aga mina olen ju ka seda lugenud. Juba kooliajal hakkas mulle tunduma, et Stanislavski analüüs ei aita. Mis kuramuse analüüs? Kas ma olen loll või? Miks ma pean sündmusi taga otsima? Ma saan ju aru, et mingi koha peal lüüakse Anton maha ja kui Anton on tapetud, siis see on tähtis sündmus küll. Miks me sellest üldse räägime? Eksime ja teeme. Eksime ja teeme. Covidi ajal tegime Ingomar Vihmariga “Kolme õde”. Me ei saanudki kokku. Istusime internetis ühisruumis ja lugesime ja lugesime ja lugesime. Ega Ingomar ka midagi ei öelnud. Lugesime nii kaua, kuni igaüks leidis oma väljaöeldava tõe kätte. Ingomar oli varem juba enda maitse järgi teksti kohendanud. Lavastus sai valmis ilma suurema kobinata.

Selle lavastuse juures on välja toodud null-näitlemistehnikat.

Keegi väljastpoolt on seda öelnud ja keegi ka trupist takka kiitnud. No mis null? Näitlemine on, emotsioonid on, tunded on, võib-olla natuke vaoshoitumad. Võrreldes Šapiro lavastusega on loomulikult täiesti teine maailm. Kui enda seisukohast võtta, siis mis ma sellele Veršininile ikka kaasa tunnen. Ta on ju sõjaväeline värdjas. Ma ei näe armastust. Lihtsalt üks kahurväelane, kellel on vaja järgmine linn sodiks pommitada. Ega ma sellest mingit numbrit ei teinud, aga kui ma juba mõtlen nii, siis tegelane hakkab ka muutuma.

Mängisid kunagi ka Andres Noormetsa lavastuses “Kauka jumal” Mogri Märti. Vastikut, ahnet ja õelat mees, kelle sa mängisid heaks inimeseks. Kelle mõte see oli?

Seda ma ei oska öelda, kellel enne see mõte tuli, aga seda mäletan küll, et ütlesin juba enne proove, et Märt on minu meelest jummala ok, aga ümber on kuradi kommud ja saamamehed, kellel kõik tulgu iseenesest, peaasi et tööd ei peaks tegema. Tulenes see võib-olla sellest, et 2000. aastate algul soojenes mu suhe rahaga, aga see oli ka hirmsa enesesalgamise ja töö hinnaga… nii et teadsin, millest räägin. Noh ja eks see värk laiene tänasessegi. Mulle meeldib, kui tegelane mind isiklikult puudutab. Kui midagi oli vaja rõhutada, siis Priit ütles proovides alati, et mõtle selle peale, see on nüüd väga oluline. Ta ei räägi ette, lahenduse leidmine on näitleja enda asi. Natuke saamatumad lavastajad kipuvad tegelema raske kohaga, õigeid intonatsioone otsima.

Kas Nüganen on lavastaja, kes kipub kõike ette mängima?

Mul oli Elmoga väga meeldiv kokkupuude “Melchiori” filmis. Filmitöö on kiire. Ta jutustas stseeni ümber, mina vaatasin ja imestasin. Ta jutustades mängis minu tegelast. Ma sain kohe aru, mida on vaja. See kõik sobis. Elmol on fantaasia nii meeletu, et ta jõuab ühe proovi jooksul anda ühele stseenile, ühele repliigile kolm-neli-viis väga erinevat intonatsiooni ja tegevust. Siis ma mõtlen, et miks ta mind piinab. Mu sisemine vedru ei luba ju teda lihtsalt järele tegema hakata. Pean sinna ise jõudma. Tihtipeale on ise jõudmine laval näha. See ei pruugi olla nii teatraalne, aga ma pole võimeline neid Elmo variante järele tegema. Vahel ütlen endale, et lõpeta nüüd see näppudega mängimine ära. Ütle lihtsalt, mis öelda on, ja inimesed saavad aru. Kui ma vaatan kõiki neid trikke, mida laval tehakse, siis päris asi läheb ju kaotsi. See, mis seal sees on. Aeg-ajalt tahaks hüüda, et mängige palun halvemini. Ma ei saa enam aru. Tšellomängijal on lihtne. Ta peab tegema teatud tööd. Nad harjutavad. Ma saan väga hästi aru, mille nimel nad seda tööd teevad. Aga meie? Mille nimel? Kuidas mind saab õpetada õigesti mängima? Pikkade aastate jooksul olen enda jaoks midagi leidnud. Usun, et Aarne Üksküla teadis seda ka väga hästi, aga seda ei saa kuigi hästi edasi anda. Küll aga saab seda näha. Kõlab banaalselt, aga kõige olulisem on olla loomulik. Olla normaalne. Osised ei ole ise kunstilised. Kui näitleja oskab olla loomulik, siis lavastaja asi on, kuidas need erinevad loomulikkused kokku panna, et tekiks kunstiline mõte.

Aarne Üksküla oli lavakoolis teie kursusejuhendaja?

Jah. Ühel hetkel sain ma oma abitusest aru. Siis, kui Üksküla andis mulle etüüdi “On suvine hommik. Istud maakodu trepil”. No ja siis tee seda. Noore inimesena püüad mängida tuulekest näol, päikest ja linnulaulu, mis iganes lollust. Siis mõistad, et mitte midagi pole õiget. Kõik on kuskil sees. Vaatajas on palju kinni. Mina ei saa rohkem teha. Teater on alati kahekõne saali ja lava vahel.

Vaadates ajakirjade kaasi, saan ma aru, milline on praegusel hetkel ühiskonna poolt tunnustatud ilus naine. Aga milline on hetkel hea näitleja?

Teatris ongi see jama, et meil ei ole kategooriaid, et 1., 2. või 5. klassi lukksepp. Meil on: hea, meeldis, peen värk, hõrk tükk, venis, ei haaranud… Aga selliseid kategooriaid pole. Me ei saa isegi aru, mida me koolis õpime.

Teater. Muusika. Kino rubriigis “Vastab” räägivad tavaliselt vanad ja väärikad. Kuidas sa end tunned, kui sinu kohta öeldakse “vana tark mees”? Mida noored sellega peale võiksid hakata?

Mul on isegi raamatupealkiri olemas: “Palun jätke mulle mu aplausid”. Kas pole hea? Mõnus teatriprimadonnade stamplause. Ma oskan seda võtta vaid irooniaga. Peale lugude pole mul midagi sõnastada. Kasu ei ole ju, mitte midagi ei saa õpetada, ja hea ongi, nagunii tuleb kõike ise kogeda ja läbi elada. Ega minevikku pole ka paljude jaoks olemas. Kõik algab ikka siis, kui mina, mina, mina… Pole seal midagi uut. Aga mõnikord lööb Nils mul küll hinge hellaks, kui hakkab uuri­ma, et mis mees see Kardi Peeter oli või Mägedi Lembit… Siis ma räägin küll rõõmuga, nii palju, kui aga meelde ja pähe tuleb. Mõtlen, et mis sellest nüüd kasu on. Lugusid peab edasi rääkima, äkki sellest on rohkem kasu kui Stanislavskist. Ma ka väga armastasin neid enne-proovi-kohvijoomisi Draamateatris, lauas, kuhu paljud ei julgegi kunagi istuda — otse esimene vasakul… Ulfsak, Eelmaa Sass, Tõnu Mikiver, Pedajas, Klenskaja, Kaie… palju lugusid.

Kas sa oled suutnud ka oma elu elada sama täpselt, arvestanud välja pausid ja minekud, juhtinud iseenda ja oma lähedaste tähelepanu sama täpselt kui näitlejatöös, kui uskuda sinu intervjuud  Postimehele¹?

Kindlasti mitte. Olen võimeline suuri plokke üles ehitama, aga nende sees juhtub palju ootamatut. Oskasin elus ainult ühte asja planeerida ja see oli alkoholi joomine. Kõik muu juhtub tunde pealt.

Mis on headus?

Headus pole emotsioon. Headuseks peavad eeldused ja võimalused tasakaalus olema. Kui hea olemine ületab su võimalused ja ikka oled vägisi, kangelaslikult hea, siis on see eneseuhkuse kõditus. Aga kui headus möödub sust jälgi jätmata, kui sa ei märka, et see on headus, siis ta on see. Headus on vaikne.

Kuidas sa suhtud võimu?

Teatris käivad ägedalt varjatud võimumängud. Raivo Trass juhtis sellele kunagi tähelepanu. Teatris moodustuvad grupid; sellest, milline grupp on suurem, sõltub, milline arvamus kujuneb. Juhan Viiding kirjutas: “Ma töötan majas, kus ei tunta argust.” Ma ei osanud sellega aastaid suhestuda. Nüüd saan aru, et näitlejad on väga mõjutatavad, nende tulevik sõltub ühe inimese arvamusest. See tähendab ju võimumänge.

Mille peale see mäng siis käib?

Osa võimuvertikaale on ametikohtadega paika pandud. Minu ideaalteatris ei ole hierarhia selline, et direktor on kõige tähtsam, siis lavastajad, siis näitlejad jne. Mina ei ole lavastaja alluv. Võib-olla olen direktori alluv, kes otsustab minu palganumbri üle. Kuna teatris nii selget vertikaali alati ei ole, lööb vahel mõnes lavastajas välja verejanuline tung. Püütakse oma võimu kehtestada. Samas, kui sellest aru saada, siis see ei häiri, igal pool toimub sama asi. Ega teater ole mingi ime- või võlukoht. Pigem analüütilisem ja aruandvam koht.

Maalikunstnik Silvia Jõgever ütles kommunistidele ja teistele nõukavärdjatele, et ta andestab, aga ei unusta. Mida peab mäletama ja mida unustama?

Mul on sellega keerulisem. Ma olen nimelt kollaborandi järeltulija, isa oli kolhoosiesimees. Ta sattus kuidagi Virumaalt Viljandisse, kus kohtus minu emaga, kes põgenes sinna küüditamise eest. Ühel hetkel otsustas isa, et astub parteisse ja läheb parteikooli. Mina küll ei oska inimesi selle eest hukka mõista, et nad sellel ajal tegid selliseid või selliseid otsuseid. Ammugi kui nad omavahel hakkama said: ema, kes oli otseselt küüditatu, aga sai pagema, ja isa, kes otsustas võimudega koostööd teha, kuna teistmoodi ei saanud. Kuidas ma annan hinnanguid, kui sain neid ise tunda juba esimesest klassist peale. Koolikius tabas mind mõnuga. Olen ju Kassiaru Jaska poeg. Oli ka helgemaid perioode, ega lapsed jõua ju ka kogu aeg vihata. Aga alati pääses see sapp kuskilt välja. Lõppude lõpuks, kust mina tean, mida nõukogude võim neile kaasa tõi, mis nende peredega juhtus. Me ütleme täna liiga kergekäeliselt, et kommud ahju. Me ei kujuta ette, mida oleme praegu ise valmis tegema. Kui ikka tankikolonnid sisse tulevad, siis kes need on, kes uuele võimule rõõmsalt käe ulatavad ja koostööd teevad? Sest muidu ju ei saa. Keegi peab olema. Keegi on ju. Kes ütleb, et see mina ei ole? Ega ma õigusta kedagi. Küllap isal oli ka raske elada. Ega ajuinfarkt taba ka inimest tavaliselt 49-aastasena. Sisemised põlemised ja suguvõsa varjatud hõõrumised, ma ei tea ju. Vaikselt panen kunagi kuuldud lausetest lugu kokku. Midagi toimus mingi vene lenduriga meie kartulimaadel, ma ei tea mitte midagi. Hinnanguid anda ei ole kuigi taibukas.

Räägi ka mõni lugu ära, mille muidu peaksime hiljem kildudest kokku panema.

Ei hakka mina rääkima. Ausalt öelda, ma ei teagi, mis sellise loo väärtus oleks. Nils kogub lugusid vanadest näitlejatest. Tema huvi on siiras. Tõeline. Ma olen mõnda lugu endast kuulnud. Kõik ei ole muidugi tõsi. Ma ju tean, et asjad ei olnud nii, aga ega mina hakka siin tõde kuulutama. Las olla selline lugu.

“Öösel tuli Liina Tennosaar sinisepunasekirjus atlass-siidist peokleidis, mis oli tegelikult rohkem hommikumantli moodi ja, ütleme, üsna piiripealne. Ta tuli Endla lavatagusesse, kus me Nardit mängime, seisis ja siis ütles, et mõtleks, teda ei lastud presidendiballile, ei tea, kas ekstravagantsuse pärast. Ma küsisin, kas tal kutse ikka oli; ta ütles, et ei olnud. Küsisin, kus Egon on, Liina ütles, et vastuvõtul, et ta on alati. Igaks juhuks. Ma ütlesin seepeale, et hakkame parem silku praadima, aga pliit oli ära kadunud. Suure punase ballooniga kaheauguline gaasipliit.”

Või see. “Ma olen laulukaare all, meeskoorid peaksid laulma hakkama, aga linnapoolne serv on kuidagi hõredaks jäänud. Selgub, et viimane buss läheb kohe, ja mehed hakkavad äärest bussi peale libisema. Kriisikoosolek laululava tagaruumides, valitsuse tasemel, Michal istub seina ääres põrandal perseli, nii et soki ja püksisääre vahelt paistab paljas nahk, pea on raskelt kätel. Valitsuskriis. Tuleb see Purga. Kõik vaikivad. Purga ütleb, et ok, ma astun tagasi. Kõik rahunevad. Kõlab vägev meestelaul.”

Nagu ikka otsivad kolleegidest lugejad igast teatritekstist enda nime. Kas pakud neile seda lõbu?

No Pedajas ei otsi, ma teda siis ei pane. Aga teisi, palun. Mille pärast, las arvavad ise, mõned küll enam ei saa: Vihmar, Malmsten, Steinberg, Vaarik, Sukk, Avandi, Lennuk, Kaljuste, Tõnu Oja, Kangur, Loog, Kaljujärv, Ulfsak, Pärn, Vaikjärv, Veinmann, Johanson, Porkanen, Nils, Eespäev, Pennie, Seeman, Kard, Üksküla, Palu, Kreismann, Susi, Tammaru, Tammearu, Mägi, Baskin, Uukkivi, Heinloo, Kuntu, Elm, Karusoo, Tedre ja Heiko Sööt. No ega ikka jaksa… aga hea oli libistada nägusid… abivahendita… nii et ju mingil põhjusel nad mulle meelde tulid. Tuli rohkemgi, aga intriigi mõttes — jäägu välja.

Sul on võimalus tänada. Keda sa tänad?

Ma sõidan ikka kuramuse palju autoga ja pole võimalik, et seda saab teha igavesti, see pole tõenäoline. Nii ma tänangi ette, enne sõitu, alati, et aitäh, teeme nii nagu ikka, eks. Sellist Oscari-tänu ma ei oska tunda või tundmata jätta. Väga konkreetne tänu, jah, pole saanud ise öeldagi: tänan kirurg dr Laksi PERHi neuroloogiaosakonnast. Olen kohtunud Jumalaga.

Kui mina sain 40, siis mõistsin, et elus on kõik tehtud. Hakkasin surma oota­ma. No kurat, ei tule. Kuidas sa surmaga tegeled? Millal hakkasid sellega tegelema?

See surmateema on selline meditatiivne. Kuidas kunagi, iga päev on erinev. Aga mitte mina ei hakanud surmaga tegelema, vaid surm minuga. See perspektiiv, mis mul praegu on, et jäängi koduseks, et ei saa enam teatrit teha, see mõjub mulle praegu kohutavalt. Ei tea, ehk saab veel selja korda. Esmaspäeval lähen Tartusse.

Mis veel on elus vaja ära teha, kindlasti?

Kindlasti peab homseni vastu pidama. Üks päev korraga. Ja kinnisvarast vabanema.