Möödunud kevadel Veneetsia arhitektuuribiennaalil Eestit esindanud näitus “Las ma soojendan sind” on jõudnud arhitektuurimuuseumisse. Näitus käsitleb kortermajade renoveerimisega seotud ruumilisi ja sotsiaalseid küsimusi, mis ulatuvad energiatõhususest märksa kaugemale.

Väljapanek keskendub kolmele teemale: kliimasoojenemine, hoonete soojustamine ja inimestevahelised suhted. Arhitekt Keiti Lige sõnul on Eestis ligikaudu 14 000 kortermaja, mis vajavad renoveerimist. Tehtavad otsused mõjutavad elukeskkonda aastakümneteks.

“See kindlasti ei ole lühiajaline otsus. Me ei hakka ju neid 20 aasta pärast uuesti renoveerima ehk siis meie arhitektidena küsimegi, kas me saame renoveerimise protsessiga mõjutada ka mingeid sotsiaalseid või ruumilisi probleeme,” tõi ta välja.

Arhitekt Helena Männa sõnul pärineb suur osa Eesti korterelamutest nõukogude ajast, mil elamurajoone planeeriti kindla loogika järgi. Tänapäeval on näiteks nende majade vahel olevate rohealade kasutus jäänud sageli ebaselgeks.

“Teed liiguvad küll perimetraalselt hoovi ümber, aga inimene tahab alati kuskilt läbi liikuda. Meil on linnaruumis majade vahele jäänud mõtestamata rohealad. Need on väga mõnusad, näiteks Mustamäel on väga palju rohelust ja see on väga mõnus, aga küsimus on, et mis seal teha saab: kuidas sa seda kasutad? Kuidas ühistu seda kasutada saab? See on üks kriitilisemaid küsimusi, et kuidas kasutada seda majadevahelist ruumi,” kirjeldas ta.

Arhitekt Elina Liiva tõi esile parkimisprobleemi, mis on aja jooksul süvenenud.

“Algselt ei olnud [need piirkonnad] üldse nii suurele autokasutusele planeeritud, aga kuna nüüd on neid nii palju juurde tulnud, siis tihtipeale need majadevahelised alad ongi autodega täidetud, mis ei ole ka võib-olla väga inimsõbralik ruum lõpuks.”

Autorite hinnangul keskendub praegune renoveerimine liigselt ainult energiatõhususele, jättes tahaplaanile ruumilised ja sotsiaalsed küsimused.

“Renoveerimine on ikkagi väga suur arhitektuurne lüke. Me muudame neid olemasolevaid maju ja seetõttu arvan, et arhitekti kaasamine annab võimaluse mõelda suuremaid ruumilisi lahendusi ja võimalusi, mille peale me siis ei tule, kui ainult energiatõhusus on peamine eesmärk,” märkis Liiva.

Männa lisaks, et nõukogudeaegset arhitektuuri ei tuleks vaadata kui midagi koledat.

“Neil on oma eripära, see on ajastu märk, selles on arhitektuurikeel. Tegelikult on väga kompaktsed korteriplaanid, mis on üpris tõhusad. Ka see ümbermõtestamine, et see ei ole see kole. Me saame seda vaadata sama hästi kui uusarenduse piirkonda, lihtsalt kuidas me seda natukene ümber teeme ja kuidas me suhtume sellesse.”

Näitusel tuuakse esile ka renoveerimisprotsessi korralduslikud kitsaskohad. Autorite sõnul jääb otsustusõigus sageli korteriühistute kanda, kellel puudub erialane taust. “Neid kihte on nii palju ja siis järsku ongi see ühistu, kellel õlgadel see on. Aga kes siis seda toetab?” märkis Männa.

Konfliktid elanike vahel on samuti sagedased. “Väga tihti tuleb renoveerimise protsessis ette, kus kaks kortermaja elanikku, üks, kes elab alumisel korrusel, teine, kes elab kõrgemal, vaidlevad selle üle, kas renoveerimise käigus lifti investeerida või mitte. See parandab kogu hoone ja kõigi elanike elukvaliteeti, aga kuna iga korter on inimese eraomand, siis on arusaadav, miks esimene korter ei taha sinna investeerida. Selline väga klassikaline takistus, mille tõttu paljud renoveerimisotsused jäävad tihti tegemata,” avas Liiva.

Autorite sõnul oli biennaalil osaledes üllatav, kui sarnaste probleemidega maadlevad ka teised riigid.

“Kui me selle Veneetsia biennaalile viisime, siis see tagasiside nii paljudelt erinevatelt riikidelt, et neil on sama olukord, nad ka ei oska veel häid lahendusi välja pakkuda, oli mõnevõrra üllatav. Me arvasime, et tuleb vastupidine reaktsioon, aga hästi palju leidsime kaasamõtlejaid,” tõdes Liiva.