Kui algas Venemaa agressioon, oli paljudele ebameeldivaks üllatuseks see, et suur osa maailmast ei läinud hukkamõistuga kaasa, paljud jäid neutraalseks ning paljud on ka jätkanud Venemaaga koostööd. Näib, et majandusühendus BRICS, kuhu kuuluvad nii Venemaa kui ka India ja Hiina pluss veel mõned araabiamaad ja Lõuna-Aafrika Vabariik, teevad Kremliga endiselt majanduskoostööd, mis takistab sanktsioonide mõjumist.
Miks paljud riigid Venemaad hukka ei mõista? Tegelikkus ongi selline, et kes on NSV Liidu ja Venemaa verist kätt tunda saanud, eriti “sotsialistlik” Ida-Euroopa ja kunagised NSV Liidu vabariigid, need teavad ja tunnevad Putini režiimi palet, kuid mida kaugemal ollakse Venemaast ja mida vähem ollakse temaga kokku puutunud, seda vähem ka Kremli tegevusi hukka mõistetakse.
See avaldub ka praeguses Euroopa Liidus. Näiteks Iirimaa ja Portugal pole Sarmaatia metsikustega kokku puutunud, sealsed lihtinimesed ei kujuta ettegi, mida tähendab küüditamine. Kui 1944. aastal Läände põgenenud eestlased rääkisid oma kannatustest, küsiti näiteks Rootsis ja Kanadas neilt: miks te politseid ei kutsunud? Üks Vene ajakirjanik kirjutas sellest, kuidas 2014. aastal, kui Donbassi kohal lasti alla Malaisia reisilennuk, teatas Putin, et nemad pole sellega seotud: läänesakslased uskusid Putinit oma lääneliku naiivsusega (“Suurriigi president ju ometi ei valeta!”), idasakslased, kes mäletavad sotsialistlikku Ida-Saksamaad, arvasid küll, et Putin valetab.
Seega üks moment, miks kaugemad maad Venemaad hukka mõista ei oska, ongi see, et nad ei tea Venemaa tegelikku palet.
Teine moment aga on see, et paljud riigid ei pruugi teha vahet Venemaa sõjal Ukrainas ja USA sõjal Iraanis (varem Afganistanis), näiteks Indoneesia või Madagaskar. Indoneeslane või malagass näevad vaid, et üks suurriik ründas üht maad, teine teist maad – mis neil vahet on? Näiteks Prantsusmaa pidas pikka aega koloniaalsõda Malis ja laiemalt Barkhane piirkonnas, kuni kohalikud mustad diktaatorid Macroni välja tõrjusid – ilmselt on paljude aafriklaste silmis Venemaa sõda Ukrainas sarnane Prantsuse sõdadega Aafrikas.
Hoolimata sellest, et Venemaa on verine agressor, võib ta paljude traditsioonilise ühiskonnaga riikide, eriti islamimaailma silmis olla maa, kes hoiab kinni ajaloolistest identiteetidest. Tõepoolest, Venemaal on traditsiooniline pere au sees, homosid ei sallita – aga kui tuleb mistahes Aafrika või Aasia riiki liberaalne Lääs, nii heisatakse kohe vikerkaarelipp ja nõutakse majandus- ja sõjalise abi eest homoabielude seadustamist. Enamikus Aafrika maades on homoseksualism karistatav (Senegal just karmistas karistusi), seega näevad Aafrika maad Venemaad ideoloogiliselt lähedasemana kui liberaalset Läänt, mis seletab ka suurt Vene mõju üha uuemates Aafrika riikides.
Aafriklased on endiselt kõvad sõdijad, enamik Aafrika riike sõdib kas kodusõjas või siis naabritega ning isegi demokraatlikult valitud presidendid muutuvad seal ruttu diktaatoriteks. Seepärast ei näe Aafrika ilmselt midagi halba ka ebademokraatlikus Venemaas, kelle “wagnerid” aitavad paljudes maades mässulisi maha suruda. Pealegi ei ole ka liberaalne Lääs, eriti just Euroopa Liit, enam see vaba klassikalise Lääne demokraatiaga ühiskond, mis oli Kolmanda maailma rahvaste unistus.
EL muutub kiiresti Hiina-sarnaseks totalitaarseks moodustiseks, kus ei maksa sedavõrd põhiinimõigused (õigus elule, toidule, peavarjule, turvalisusele, haridusele jne), kuivõrd “uusinimõigused” vähemustele, mis annavad ruumi pahedele, kapriisidele, nõrkustele ja perverssustele. Kolmandas maailmas selliseid arenguid ei taheta, eelistatakse pigem lihtsalt totalitaarseid maid, nagu Hiina ja Venemaa, kes ei nõua vähemalt homolipu heiskamist.
Lääne nõrkuseks on ka see, et majandusabi kolmandale maailmale on nõrk, see on seotud ideoloogiliste nõudmistega (homoagenda lubamine), samuti näiteks rohepöörde-nõuetega, mis jätavad Kolmanda maailma odava, fossiilkütuste baasil toodetava elektrita, mida oleks vaestes maades hädasti tarvis. Liberaalsed lääneriigid kurnavad endiselt arengumaid – näiteks Barkhane sõdadeni viinud konflikt algas sellest, et Prantsuse uraanikompaniid hävitasid Niigeris tuareegid asualadel looduse. Lääne kolonialism eksisteerib endiselt, röövides koos Venemaa ja Hiinaga vaeste maade loodusrikkusi.
Nii polegi paljude Kolmanda maailma riikide silmis Venemaa sugugi halvem kui liberaalsed lääneriigid, Ukraina sõda ei erine Afganistani sõjast ja nad ei näe põhjust kiita või laita kaugeid sõjasündmusi. Lühidalt, nad ei näe, et Ukrainat toetav liberaalne Lääs oleks Venemaast kuidagi parem. Seda enam, et Ukrainast tulevad teated meeletust korruptsioonist, mis Slava Ukraini projekti ja Johanna-Maria Lehtme kaudu ulatuvad ka Eesti 200 ja Parempoolsete Ilmar Raagini.
Ukraina toetamine võibki jääda liberaalse Euroopa Liidu eralõbuks, kellel samas pole rohepöörde ja energiakriisi tõttu selleks majanduslikku ega rahalist võimekust, rääkimata sõjalisest.
Uued Uudised