20. sajandi ühe tuntuma mõtleja, humanistlikuks psühhoanalüüsiks nimetatud õpetuse rajaja, mitmete ühiskonnakriitiliste bestsellerite autori Erich Frommi (1900–1980) eestinduste reas on “Inimese destruktiivsuse anatoomia” (originaalteos ilmus New Yorgis 1973) juba viies ja seejuures kõige mahukam vahendus.

Teos käsitleb, kui kõige lühemalt öelda, inimliku kurjuse juuri ja tekkepõhjusi. See on otsast lõpuni huviga loetav mammutessee, mis avab inimloomuse tumedamat poolt.

Sissejuhatus kannab pealkirja “Instinktid ja inimlikud kired”. Edasi vaatleb autor agressiivsuse mõistet Sigmund Freudil ja Konrad Lorenzil, järgnevad peatükid erinevatest psühholoogilistest vaatenurkadest agressiivsusele: biheiviorism, neurofüsioloogia, loomade käitumine, paleontoloogia (alajaotusega “Kas inimene on kiskja?”), antropoloogia.

Peatükile “Healoomuline agressiivsus” järgnevad kolm põhjalikku peatükki kuritahtlikust agressiivsusest, kus autor jõuab mõisteni “nekrofiilia”, millele ta annab laiendatud psühholoogilise sisu. On alajaotus “Jossif Stalin: mitteseksuaalse sadismi kliiniline juhtum” (lk 421–426).

Korduvalt peatub Fromm sõdade põhjustel (alajaotused “Järeldused sõja kohta”, lk 57–62; “Sõdade põhjustest”, lk 313–321), ta tsiteerib Freudi kuulsat kirja Albert Einsteinile “Miks sõda?”¹. “Sõja korral üritavad kõik valitsused äratada omaenda rahva hulgas tunnet, et vaenlane ei ole inimene” (lk 190).

Teost kroonib vaatlus Adolf Hitleri destruktiivsusest (mida on mitmes keeles avaldatud ka eraldi raamatuna).

Juba Frommi eelmine eesti keelde tõlgitud teos “Põgenemine vabaduse eest” (originaal 1941, eesti keeles 2020) sisaldas peatükki “Natsismi psühholoogia” (lk 190-217). Masside töötlemist kirjeldab Fromm siin järgmiselt: “Neile öeldakse ikka ja jälle: üksikisik ei ole midagi ega loe midagi. Inimene peaks seda isiklikku tähtsusetust aktsepteerima, lahustama ennast kõrgemas võimus ning tundma siis uhkust, et ta selle kõrgema võimu tugevuses ja aus osaleb.”² Masohhistlik-pugejalik võimu ees lömitamine on kõigi diktatuuride tugisammas.³

“Inimese destruktiivsuse anatoomias” on antud veel palju põhjalikum sissevaade natsismi psühholoogiasse, siin leidub pikem 13. peatükk “Kuritahtlik agressiivsus: Adolf Hitler, nekrofiilia kliiniline juhtum” (lk 544–637).

Leiab üksikasjalikku käsitlemist Hitleri elulugu, on alapeatükid tema vanematest Alois ja Klara Hitlerist, luubi alla on võetud Hitleri naissuhted, võime lugeda väljavõtteid Eva Brauni päevikust (lk 605–607).

Iseloomulik näide Hitleri kui väejuhi kohta: “…ta korjas sõjanduslikest raportitest välja sellised andmed, mis sobisid kokku tema plaanidega, ega pööranud mingit tähelepanu sellistele, mis oleksid neid kahtluse alla seadnud” (lk 633).

Fromm hoiatab: “Meie hulgas on sadu Hitlereid, kes astuvad esile, kui nende ajalooline tund saabub” (lk 637).

Lisas “Agressiivsuse ja destruktiivsuse teooria Freudil” analüüsitakse lähemalt – ja üsna kriitiliselt – Freudi surmatungi teooriat. Freudi õpetust vaagides jõuab Fromm järelduseni: “õpetaja muutus oma truude, kuid ebaloominguliste jüngrite vangiks” (lk 698).

Erich Fromm on loomupärane, lausa sündinud esseist ning samas teadlaslikult tasakaalukas uurija, tema mõtterikas käsitlus inimloomuse varjupoolest on väga kohane lektüür meie päevil, kui see varjupool end maailmas taas eriti jõuliselt ilmutab.

***

^₁ Sigmund Freud, “Miks sõda?”, tõlkinud Jaanus Adamson – Vikerkaar 1997, nr 7-8, lk 111-121. Terve see Vikerkaare “sõja erinumber” mõjub praegu üle lugedes eriti aktuaalselt.

^₂ Erich Fromm, “Põgenemine vabaduse eest”. Tõlkinud Tõnu Ülemaante ja Tiina Sammelselg. Sari Avatud Eesti Raamat, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2020, lk 212. Olen seda teost ka tutvustanud: “Põgenemine iseenda eest” – ERR Kultuuriportaal 28. mai 2020: https://kultuur.err.ee/1095311/arvustus-pogenemine-iseenda-eest

³ Huvilistele soovitan H. R. Knickerbockeri intervjuud Carl Gustav Jungiga pealkiraga “Diktaatoreid diagnoosimas”, mis ilmus ajakirjas Looming (1999, nr 9, lk 1371-1383).