Linnahalli sinusoide poleemika on niisiis jälle haripunktis. Jätkuvalt on laias laastus kaks leeri: need, kes arvavad, et linnahall on okupatsioonivõimu inetu lagunev mausoleum, milles lebavast pahast vaimust saab lahti üksnes lammutades, ja need, kes peavad linnahalli unikaalseks maailmatasemel ruumikogemuseks, mille kadumisega haihtub füüsilisest kehandist ka midagi märksa olulisemat. Probleem on selles, et mõlemal on õigus ja see on keerulise pärandi peamine paradoks.

Nõukogude kihistust ei saa siin eitada, seda ei ole võimalik olematuks teha. Linnahall valmis Moskva olümpiamängude tarvis, selle tellija ja rahastaja oli riik – selgelt ei saanud projekteerida lihtsalt oma suva järgi. Tallinna olümpiarajatiste eesmärk oli näidata Nõukogude Liidu avatust ja modernsust.

Sel põhjusel rajati olümpia eel Tallinnas näiteks ka oluline kanalisatsioonisüsteem, mille üle ju ometi ei kurdeta. Nii pidi ka linnahallist saama ultramoodne ja silmapaistev, kahtlemata võimalikult monumentaalne ehitis, mis järgib ettekirjutatud ruumiprogrammi kas või selles osas, kuidas suunata inimeste trajektoor linna poolt merele. Kõik see on ja jääb geopoliitiliseks paratamatuseks.

Paralleelselt eksisteerib aga veel teine ideoloogiaülene tasand – see, mida arhitekt, siinkohal Raine Karp, saadud juhtnööridega peale hakkas. Kohalik arhitekt oli nõukogude ajal ennekõike tõlgendaja ning vahendaja ja linnahall on “kõrgemate instantside” ettekirjutatu oskusklik, tundlik ja poliitikaülene vahendamine kohalikku linnaruumi.

Tänaseks on Nõukogude Liit, riik, kus linnahall sündis, lagunenud. Seega ei ole hoonet nõukogude ideoloogiaga siduv kihistus enam aktiivne, aga keerulise pärandi puhul on paratamatu, et psühholoogiliselt seda siiski tajutakse. Alles on jäänud linnahall kui maailma mastaabis unikaalne ja silmapaistev arhitektuuri ja maastiku hübriid, maakoorest orgaaniliselt välja kasvav hilismodernistlik kaljurahn, mis südalinnast rahulikult merre suubub.

Vaatamata mastaapsusele mõjub linnahall oma tõusvate ja laskuvate tasandite ning hoonet ümbritseva alaga märksa õhulisemalt kui kaasajal kerkinud mereäärsed kvartalid. On märgiline, et hoone ei ole kunagi kasutuseta seisnud. Kui ametlik tegevus lõppes, hakkas linnahall tööle maastikuna. Ja seda maastikku, mereäärset kaljurahnu, kasutatakse aktiivselt iga päev.

Selles väljendubki linnahalli ainulaadsus, võimeka projekteerija lahendus, mis on ideoloogiast ammu üle. Linnahalli asemele “millegi parema” ehitamine oleks kui millegi parandamine, mis ei ole katki. Ja selles artiklis tahan ma kõrvale jätta asjaolu, et linnahall on füüsiliselt tõepoolest üpris katki.

Niisiis on meil linnahalli puhul kaks peamist vastanduvat ruumikogemust ja kaks valikut: millise neist lülitame sisse, millise välja. Kas me soovime kollektiivselt jääda tasandisse, mis ei ole enam aktiivne, mis eksisteerib ainult meie isiklikus semantilises tõlgenduses? Või eelistame – poliitiliste loosungite tagamaid läbi nähes ja ebastabiilse idanaabri kiuste – teist, olevikus eksisteerivat kihistust, mis on märksa arusaadavam noorematele põlvkondadele ja arhitektuuritundlikele inimestele väljaspool Eestit?