Liv Ullmanni (snd 1938) mälestusteraamat “Muutumine” ilmus norra keeles 1976. aastal, eesti keeles esimest korda Loomingu Raamatukogus 1986. aastal ja nüüd, nelikümmend aastat hiljem veidi värskendust saanud kujul uuesti “Loomingu Raamatukogu kuldsarjas”.

Eesti keelde on tõlgitud ka koostöös Ketil Bjørnstad’ga valminud intervjuuraamat “Liv Ullmann – elujooned”. Nende kahe raamatu peale kokku saab eesti lugeja pildi erakordsest norra näitlejannast, Ingmar Bergmani väljavalitust (“Stseenid ühest abielust”, “Persona”, “Sosinad ja karjed”) ja paljude teiste maailmakuulsate filmide unustamatust peaosatäitjast, aga ka lavastajast ja kirjanikust, naisest ja emast.

Suure aususega räägib Ullmann oma raskustest tööelu ja emarolli ühendamisel, ootustest talle kui naisele, edust, aga ka kahtlustest ja hirmudest. Elu seadus on muutumine: unistused ja rõõm, pettumused ja valu sunnivad meidki muutuma, ja see on üksiti möödapääsmatu inimesena kasvamise teel.

Jaanuaris 2026 pälvis Liv Ullmann Euroopa Filmiakadeemia elutööauhinna, millega tunnustati tema erakordset loomingulist panust maailma filmikunsti. 2018. aastal sai Liv Ullmann PÖFF-i elutööauhinna. Sel puhul Postimehele antud intervjuus (16.11.2018) võttis ta kogu oma maailmamaine, nomaadielu ning New Yorgi ja Hollywoodi-aastad kokku häbeliku tunnistusega, et eraisikuna on ta endiselt Liv Norrast, Trondheimist.

Tõlkele on lisatud ka Anu Saluääre saatesõna, milles ta räägib lähemalt Liv Ullmannist ja ka raamatu tõlkeloost.

Katkend
Liv Ullmann
“Muutumine”
Norra keelest tõlkinud Anu Saluäär

Linnile

***

Mõnikord annan ma inimestele selles raamatus nime – sagedamini jätan neile nime andmata. Vahel esinevad nimepidi nimetatud inimesed pärastpoole ilma nimeta. Aga nad kõik on tõelised inimesed ja see, mis ma neist kirjutan, on olnud osa minu elust.

***

Sündisin väikeses Tokio haiglas. Ema ütleb, et ta mäletab kaht asja.
Üle põranda jooksis hiir ja seda pidas ta heaks endeks.
Halastajaõde kummardus voodi kohale ja sosistas süüdlaslikult:
“Kahjuks tüdruk. Kas te eelistate ise seda oma mehele teatada?”

***

Istun siin, mu mõtted liiguvad ringi maailmas ja minus eneses, ja ma üritan nende matka paberile panna.
Tahan kirjutada armastusest, inimene-olemisest, üksindusest, naine-olemisest.
Tahan kirjutada kohtumisest ühel saarel. Mehest, kes muutis mu elu. Tahan kirjutada juhuslikust muutumisest ja teadlikust muutumisest.
Tahan kirjutada hetkedest, millesse ma suhtun kui kingitustesse, headest hetkedest ja halbadest hetkedest. Ma ei arva, et teadmised või kogemused, mis on osa minust, on suuremad kui teiste omad. Olen teoks teinud ühe unistuse – ja saanud kümme uut asemele. Olen näha saanud, mis on välise hiilguse taga.
Ma ei kirjuta sellest Liv Ullmannist, kellest on loetud ajalehtedes ja ajakirjades, ja mõni leiab vahest, et olen oma elu tähtsatest faktidest mööda läinud, aga mul pole kunagi mõttes olnud oma elulugu kirjutada.
Iroonia – minu elukutse nõuab iga päev oma keha, näo ja tunnete loovutamist. Nüüd aga on mul hirm enese loovutamise ees. Hirm, et satun kirjutades abitusse olukorda – ja ei ole enam võimeline end kaitsma.
Tunnen kiusatust oma läbielamisi kaunistada, teha iseennast ja ümbrust ilusamaks, nii et lugeja tunneks sümpaatiat. Või mustata, nii et sellest saaks põnev lugemine.
Näib, nagu ei usuks ma, et tegelikkus ise võiks huvi pakkuda.

“Minus elab noor tüdruk, kes ei taha surra,” kirjutas taani kirjanik Tove Ditlevsen.
Ma elan, tunnen rõõmu ja muret, võitlen – eesmärgiks ikka ja aina täiskasvanuks saamine. Aga iga päev kuulen eneses teda – kui teen midagi, mis teda puudutab. Seda tüdrukut, kes ma paljude aastate eest olin. Või arvasin end olevat.
Innukas ja peaaegu alati protestiv hääl. Mõnikord vaikne ja tulvil igatsust või kurbust. Ma ei taha teda tõsiselt võtta, sest tean, et tal ei ole midagi tegemist minu täiskasvanueluga, aga ta võtab mult kindluse.
Aeg-ajalt otsustan hommikul elada t ema elu, olla keegi teine kui see, mis on mu harilik igapäevane roll. Surun end oma tütre vastu, kui ta pole veel ärganud, tunnen tema sooje rahulikke hingetõmbeid ja soovin, et saaksin tema kaudu selleks, kelleks tahtsin saada.
Kui meenutan lapsepõlveunistusi, siis sarnanevad paljud neist mu tänaste unistustega – aga ma ei ela enam nii, nagu oleksid nad tegelikkuse osa.
Tema, kes on minus ja “kes ei taha surra”, on ikka veel tulvil lootusi millelegi muule. Ükski edu ei rahulda teda, ühegi rõõmuga ei jää ta rahule. Püüan kogu aeg end muuta. Sest ma ju tean, et on olemas palju muudki kui see, millega minul on olnud kokkupuudet. Tahaksin olla sinnapoole teel. Tahaksin leida rahu, nii et võiksin lihtsalt kuulatleda oma sisehäält, laskmata end segada ühestki välismõjust.